Depressioon ehk psühhiaatriline häire (1)

Depressioon
Depressioon on psühhiaatriline häire, mis on tingitud närviülekannet mõjutava aine - neurotransmitteri funktsioonihäirest. Olulised häire tekkes on ka psühholoogilised tegurid.
Tänapäeval on depressioon üks sagedasemaid tervisehäirete põhjuseid. Depressiooni põevad umbes 11% inimkonnast sh naistest ligikaudu 15%, meestest 7%. Depressiooni võib haigestuda suvalises eas, siiski on Eestis enam ohustatud isikud vanuses üle 65. aasta.
Keskmine vanus haigestumisel on kahekümnendate eluaastate lõpp, siiski depressioon võib alata suvalises eas. Tüüpiliselt depressiooni sümptomid arenevad päevade või nädalate vältel. Depressiooni eelses perioodis võivad esineda sümptomid nagu üldistunud ärevus, paanikahood, foobiad, alalävised depressiooni sümptomid võivad eelneda depressioonile mitme kuu vältel. Harvem on järsk haiguse algus ja sellisel korral on tavaliselt tegemist raske hingelise juhtumiga.
Depressiooni episoodid tekivad tavaliselt seoses psühhosotsiaalse stressoriga (sagedamini lähedase surm, abielulahutus, olulise suhte lõppemine; harvemini lapsesünd) ja nende kestus varieerub laias laastus - tüüpiliselt ilma ravita 6 kuud ja enam.
Depressiooni kordumise risk pärast esimest episoodi on 50% - 85% ja seda valdavalt esimese 2-3 aasta vältel. Kõrgem risk haigestuda depressiooni on püsivate ärevushäirete ja ka paljude teiste psüühikahäirete ja kaasuvate kehaliste haiguste korral.
Depressiooni tagajärjel võib tekkida suitsiid oht ja ka muu vägivaldne käitumine ja perekonna-, sotsiaalsed ja tööga seotud raskused sh töötus, tulemuslikkuse alanemine.
Depressioon võib muutuda korduvaks või püsivaks, mis omakorda võib põhjustada stressi lähedastel inimestel nagu lapsed, abikaasa ja teised.
On näidatud, et depressioon on üks olulisi tegureid, mis ebasoodsalt mõjutab paljude kehaliste haiguste kulgu , näiteks depressioon infarktijärgses perioodis.
1) Depressiooni põhisümptomid:
1. Meeleolu alanemine on subjektiivne elamus , mis väljendab negatiivsete emotsioonide tunnete domineerimist pikema aja vältel.
2. Huvide ja elurõõmu kadumine väljendab vähenenud või kadunud võimet positiivseteks emotsioonideks, mis kerge ja sageli ka mõõduka depressiooni korral on selgemini depressiivse patsiendi poolt subjektiivselt tajutav kui meeleolu alanemine.
3. Energia vähenemine väljendub kiirenenud väsitatavusena või püsiva väsimustundena ja kurnatusena. Iga tegevus nõuab tavalisest suuremat pingutamist, eriti tegevuse alustamine.
2) Depressiooni lisasümptomid :
1) tähelepanu ja kontsentratsioonivõime alanemine;
2) alanenud enesehinnang ja eneseusaldus;
3) süü- ja väärtusetustunne (ka kerge vormi puhul);
4) trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku;
5) enese-kahjustuse või suitsiidimõtted või -teod;
6) häiritud uni;
7) isu alanemine.
Depressioon jagatakse raskusastmete järgi ka rühmadeks: Kerge, mõõdukas, raske, psühhootiline.
Depressiooni ravi korraldamise all ei mõelda kitsalt ravimeetodi valikuid vaid kõiki tegevusi, mis on seotud depressiivse isiku optimaalse raviprotsessi kindlustamiseks.
See hõlmab:
1) patsiendi diagnostilist uurimist (diagnoosi määramine)
2) patsiendi ja teiste isikute turvalisuse hindamist (patsiendi oht enesele ja teistele)
3) kohase ravirežiimi määramist (ambulatoorne, statsionaarne , vältimatu)
4) funktsionaalse kahjustuse hindamist (eelkõige sotsiaalse funktsioneerimise hindamist)
5) terapeutilise koostöö loomist ja selle säilitamine ning tõhustamist raviprotsessi käigus
6) patsiendi psüühilise seisundi ja turvalisuse (riskide) perioodilist hindamist
7) Patsiendi ja perekonna nõustamine/informeerimine ning varaste relapsi ilmingute selgitamist patsiendile
Kasutatakse 3 erinevat ravimeetodit:

Tablettravi nt antidepressandid

Psühhoteraapia

Muud ravimeetodid nagu valgusravi , modifitseeritud elekterkrampravi