Demokraatlik kodanikuharidus kriisi ajal (0)

Microsoft Word - Reflektsioon Kristin Tamm (1)



  “Demokraatlik kodanikuharidus kriisi ajal”  REFLEKTSIOON     
Käesoleva artikli teema, erinevate ühiskonnagruppide osalemine demokraatias, eeskätt just kriisi 
ajal, on kindlasti aktuaalne teema, millega iga inimene end kurssi võiks viia. Ka kriisivälisel ajal 
on kodanike osalus riigi valitsemises tähtis, kuna vaid nii saab tagada poliitika, mis rahva soove 
võimalikult lähedalt täidab. Alar Kilpi artikkel keskenduski inimeste osalusele poliitikas, liigitades 
poliitilise aktiivsuse ning inimtüübid neljaks. 
 
Mina,  noore  ja  võrdlemisi  poliitikakauge  inimesena  sellisest  kodanikujaotusest  varem  palju  ei 
teadnud  ning  minu  teadmised  piirdusid  sellega,  et  leidub  inimesi,  kes  otsuseid  küsimusteta 
järgivad, ning aktiviste, kes iga hinna eest muutusi soovivad. Alari Kilp aga liigitas kodanikke 
tunduvalt rohkem süvitsi.  
 
Esimeseks tõi Alar Kilp välja konformse vastustustundliku kodaniku tüübi, kelle puhul on tegu 
inimestega, kes poliitikas asjatundlike pealtvaatajatena otsuseid toetavad, ning teavad, et seaduste 
järgimine on õige ning petmine vale. Ühes demokraatlikus süsteemis on nemad minu meelest oma 
hulgalt domineerivad ning neid on vaja igal valitsustüübil, olgu see siis demokraatia või diktatuur, 
et tasakaalustada ühiskonna radikaalsemat poolt ning tagada stabiilsus. Kuigi selline kodanikutüüp 
on vajalik, ei tohiks see olla liiga suur, kuna selline olukord pärsiks muudatusi, mis muidu võiksid 
ühiskonnale kasuks tulla. Nii tekib mõte: kas olukorda, kus suur mass vaatab pealt, kuidas väike 
eliit otsuseid langetab, saab pidada demokraatiaks? Kuna sellise poliiteliidi hulka pürgimine võib 
tunduda  liialt  keeruline,  harjutakse  oma  vaatajapositsiooniga  ära,  mis  omakorda  aktiivset 
mõtteavaldust ei soodusta. 
 
Eriti olemuselt demokraatlikuks ei saa lugeda ka Alar Kilpi teist kodanikutüüpi: aktiivselt osalevat 
kodanikku.  Selle  tüübi  alla  saab  liigitada  inimesed,  kes  saavad  asjad  tehtud  ning  probleemid 
lahendatud  ilma  olemasolevaid  protsesse  vaidlustamata.  Vaatamata  asjaolule,  et  nende 
tegutsemine  on  tulemuslik,  ei  saa seda  veel  demokraatlikuks  pidada,  kuna  puudub  kahepoolne 
suhtlus  valitsusega.  Siiski  tuleks  selle  tüübi  puhul  minu  meelest  mõelda,  kas  sellist  kodanike 
osalemist poliitikas saab ikka tõlgendada vaid kehtivate normide vaidlustamisena? 
 
Kui aktiivselt osalevad kodanikud tegutsevad ühiskondlike vajaduste seisukohalt, toodakse artiklis 
neile vastukaaluks mängu liberaalselt kriitilise kodaniku mõiste. Need on kodanikud, kes teavad, 
mida ise tahavad ning oskavad vastavates küsimustes kaasa rääkida ning tegutseda. Selle tüübi 
puhul  edendatakse  ning  soodustatakse  võrdsetel  tingimustel  konkurentsi  ning  õigustatakse 
ebavõrdsust ühiskonnas sellisena, nagu ta on - konkurentsitingimused on gruppide ning indiviidide 
vahel võrdsed. Selline mõtteviis, olla demokraat omal moel ning tingimustel, annab minu meelest 
julgustust  ning  võimalust  oma  konformsetest  harjumustest  eemalduda  ning  aktiivsemalt 
poliitikamaastikul tegutseda, leian selle kodanikutüübi olevat demokraatia alalhoidvaks jõuks ja 
edendajaks, mistõttu on oluline, et selle grupi vähenemise asemel üha rohkem noori just sellise 
mõttelaadi omandaks ning passiivse jälgija asemel ise tegutsejateks hakkaks. 
 
 


  Viimase  kodanikutüübina  sai  artiklis  esitletud  radikaaldemokraatlikku  kriitilist  kodanikku. 
Kuuldes sellist nimetust tekkis minu kujutlusse esimesena pilt äärmuslike vaadetega protestivast 
inimesest, kes millegagi rahul ei ole. Küll aga pidin tunnistama oma eksimust, kui sain teada, et 
tegelikult on tegu inimestega, kes proovivad demokraatiat õiglasemaks teha, leides lahendusi mitte 
ainult  probleemidele  ja  tagajärgedele,  vaid  ka  juba  nende  tekkepõhjustele.  Kuna 
radikaaldemokraatlik  maailmavaade  nõuab  inimeselt  spetsiifilisemaid  teadmisi  ning  oskusi, 
eeskätt just analüüsimisvõimet ning kriitilisust, võib eeldada, et selle esindajad on liiga vähe. Kuna 
seda  kodanikutüüpi  aga  võib  demokraatia  elujõu  jaoks  kõige  olulisemaks  pidada,  on  äärmiselt 
tähtis, et selleteemaline harimine juba noorelt pihta hakkaks, et hiljem oleks igal kodanikul oskus 
endale ise sobiv tegutsemisviis kujundada. Seejuures aga ei tohi piirduda ühe kindla õpetusega 
õiglasest ühiskonnast, vaid vaid andma kodanikele informatsiooni, mis aitab neil ühiskonna heaolu 
ja õigluse nimel töötada. 
 
On selge, et ühe demokraatliku süsteemi toimimiseks on vajalikud kõik erinevate eesmärkidega 
kodanike  grupid,  tagamaks  tasakaalu  kuulekuse  ja  lojaalsuse  ning  kriitiliselt  mõtestamise  ning 
sõnavabaduse kasutamise vahel. Kõik neli kodanikutüüpi on omavahel põimunud ning ilma üheta 
ei funktsioneeriks edukalt ka teised. Nii on inimeste selleteemaline harimine ääretult aktuaalne 
ning oluline. Et demokraatia ning poliitmaastik ka uuemaid põlvkondi üha enam kõnetaks, nõustun 
Alar Kilpiga, et noortele tuleks ühe kindla arusaama asemel anda võimalus demokraatias osalemise 
võimalusi ise omandada ning leida endale selles keerulises süsteemis sobiv koht. 
 
Ainuke  osa,  mis  mind  artikli  juures  segama  jäi, oli  asjaolu,  et  teema juhatati  sisse,  kirjeldades 
olukorda  kriisi  läbi,  kodanikutüüpide  tutvustamisel  aga  sellest  nüansist  juttu  ei  tulnud  ning 
kriisiolukorra  käsitlus  kerkis  uuesti  põgusalt  teemaks  vaid  viimase  alapeatüki  all.  Kuna 
kodanikutüüpide kirjelduse  leidsin  enda  jaoks  väga  põneva  ja  hariva  olevat,  meeldinuks  mulle 
rohkem,  kui  teema  sissejuhatus  oleks  alanud  laiema  määratlusega,  või  just  vastupidi,  et  ka 
kodanikutüüpe oleks sarnaselt sissejuhatusega kirjeldatud kriisiolukorrast lähtudes. 
 
Üldkokkuvõttes  oli  artikkel  minu  jaoks  põnev  ja  hariv,  kuna  minu  sellealased  teadmised  enne 
lugemist võrdlemisi kesised olid. Sain kodanikujaotusest palju uut teada ning mõistan selgemini 
ka aspekte, mis demokraatia toimimiseks vajalikud on.