või totaalne isiksuse muutumine · Isiksuse muutust kirjeldataks kuni 90 % dementsetest. · Dementsuse diagnoosimiseks peab häire olema kestnud vähemalt 6 kuud Dementsuste ravi Dementsuse puhul kasutatakse tablettravi, psühhoteraapiat ja käitumisravi. Psühhoteraapia ülesanne on parandada elukvaliteeti ja õpetada maksimaalselt kasutama allesjäänud oskusi. Käitumisravi seisneb selles, et valida õige taktika dementse inimesega suhtlemiseks ning püüda maksimaalselt aru saada tema vähesest eneseväljendusest. Dementse inimesega suhtlemisel on tarvis arvestada järgmiste asjaoludega: · Kui esineb käitumishäire, siis tuleks aru saada, kus, millal ja kui sageli seda esineb. Samuti peaks jälile saama probleemset käitumist vallandavale põhjusele. Näiteks kui ärritavaks ja agressiivsust põhjustavaks osutuvad mitmeastmelised tegevused (söömine, riietumine),
nad muutuvad vastuvõtlikuks kopsupõletikele, nakkustele ja teistele haigustele. Esinevad probleemid hingamisega, eriti kui patsiendid jäävad täielikult voodihaigeteks. 5. Kuidas saab meditsiin aidata? Ravivõimalused Dementsuse puhul kasutatakse tablettravi, psühhoteraapiat ja käitumisravi. Psühhoteraapia ülesanne on parandada elukvaliteeti ja õpetada maksimaalselt kasutama allesjäänud oskusi. Käitumisravi seisneb selles, et valida õige taktika dementse inimesega suhtlemiseks ning püüda maksimaalselt aru saada tema vähesest eneseväljendusest. Dementse inimesega suhtlemisel on tarvis arvestada järgmiste asjaoludega: · Kui esineb käitumishäire, siis tuleks aru saada, kus, millal ja kui sageli seda esineb. Samuti peaks jälile saama probleemset käitumist vallandavale põhjusele. Näiteks kui ärritavaks ja agressiivsust põhjustavaks osutuvad mitmeastmelised tegevused (söömine,
sellega seonduvalt asjade peitmist ja toidust ja ravimitest keeldumist. Esineda võib erinevaid foobiaid, ärevust ja meeleolu langust. 9. Milliseid meetmeid tuleb kasutada hüdratatsiooni hindamiseks ja dehüdratatsiooni ennetamiseks sügava dementsusega inimesel? Tuleb jälgida joogikoguseid, paluda tal üles märkida , kuna ja kui palju ta joob. 10. Too näiteid, kuidas väldid stresseerivaid nõudmisi ja frustratsiooni teket dementse patsiendiga suhtlemisel. Räägid rahulikult, seletad ning näitad. Proovi teha tegevusi rohkem mänguliseks ning hästi lihtsasti mõistetavaks. Kirjuta asjad üles ning lohuta patsienti, kui ta esimese korraga hakkama ei saa. Kiida edusammudel ning ole alati toeks. Toeta patsienti tema tegemistes, vii frustratsiooni tekke võimalus miinimumi. Ole abistamisel igapäevatoimingutes loominguline. 10. Toeta igapäevatoimingute tegemist, anna positiivset kinnitust. 11
ja toimetulek säilida veel kaua. Haigus tuleb tihti välja mõne muu haiguse või haiglasse sattumisega, kui võõras kohas enam hakkama ei saada. Lähedastele on see alati suur vapustus, kui selgub, et ema või isa enam lihtsate asjadega hakkama ei saa ega suuda enda eest hoolt kanda. Laste ellu toob see suured muudatused, sest vanema eest tuleb hakata nüüd ise hoolitsema. Ka hooldaja perekonnaliikmed on sageli mõjutatud ja tavapärane pereelu vajab hooldatava järgi muutmist. Dementse haige hooldada võtmine peab olema kogu pere otsus. Küsimus, kas hooldada kodus või hooldekodus, peaks olema kogu haiguse vältel päevakorral. Võib saabuda aeg, kus kodus elamine on haigele piinarikkam ja ohtlikum. Kui hooldaja on tööl, võib dementne vanur vigastada iseennast või seada ohtu ümbritsevad ja nende vara, tehes näiteks toas tuld. Samamoodi võib hooldaja ise aastate jooksul tunda mitmeid tugevaid ja negatiivseid tundeid: kurbust, viha, jõuetust, abitust, ükskõiksust,
docstxt/15289090879919.txt
Olles eakaga koos ja tunnistades nende emotsioone, milleks on positiivsetele ka hämming, lein, koduigatsus, võib olla raske. Eakas võib väljendada enda valu ja see võib ka teid mõjutada. Kindlasti ei tohiks ennast tunda süüdi ja tuleks ka eakale sisendada, et see pole ka nende süü. Eakaga töötades ise süütunnet ja analoogseid emotsioone tundes, tuleks endale meelde tuletada, et see on haigus. Kaks põhilist eetilist dilemmat, mis dementse eakaga tekkida võib: Kas ma peaksin proovima viia eakat enda vana kodu nägema? On kaheldav, kas selline tegevus võiks teda aidata. Tegelikult see tegevus võib mõjuda vastupidiselt. See võib panna eakat tundma rohkem ärrituna ja kurvana. Seda tunnet võimenda see, kui nad on kodust ära kolimise põhjusest segaduses. Lisaks ei pruugi olla see kodu, kus eakas viimati elasid. See võib hoopis olla kodu, kus eakas elas üle 50 aasta tagasi.
otsustusvõimetuteks. Neil tekivad probleemid selliste igapäevaste asjadega, nagu riidesse panemine, söögi valmistamine või ka kasvõi auto pesemine. Lõpuks nad pole enam võimelised enda eest hoolitsema ja hakkavad arenema teised haigused, nagu näiteks pneumoonia, mis teatavasti lõppeb üldiselt surmaga. Alzheimeri haigust kirjeldas esimesena 1906 aastal saksa närviarst Alios Alzheimer. Ta kirjeldas oma kirjatükis ühe 55 aastase dementse naise juhtumit. Oma artiklis kirjeldas Alzheimer kattu ja puntraid või kämpe, mis on Alzheimeri tõve tunnused. Alzheimeri tõbi. Alzheimeri tõbi on terminaalne neurodegeneratiivne haigus, mida esmakordselt kirjeldas 1906. aastal Alois Alzheimer, kelle järgi haigus on ka nime saanud. Alzheimeri tõbe klassifitseeritakse RHK-10 järgi koodiga G30. Alzheimeri tõbi on peaaegu poolte dementsuse juhtude põhjuseks. Dementsust, mis kujuneb välja Alzheimeri tõve tõttu, käsitletakse
dementset lähedast, s.t hoolduskoormus otseses mõttes. (Linnamägi jt 2004: 256). 1. PROBLEEMID DEMENTSETE EAKATEGA 1.1 Haigusest tulenevad käitumishäired Õendus-hooldustoimingute teostamise ajal võib patsient ootamatult osutada vastupanu ja muutuda agressiivseks ning koostööd mitte tegevaks. Patsient ei mõista õdesid, hooldajaid ja vastupidi. Põhiprobleemiks on teadmatus, kuidas hakkama saada dementse patsiendiga, kes muutub õendusabi osutamise ajal agressiivseks ja tekkinud olukorda patsiendi lähedastele selgitada. Tihti saavad raskused hooldamisel alguse sellest, et me ei tea, kuidas suhelda nii, et haige meist aru saaks. (McEvoy jt 2014: 479). Käitumisprobleemidest esineb agiteeritus (mittekohane motoorne või sõnaline käitumine, mida ei ole võimalik seletada rahuldamata vajadustega või segasusseisundiga),
Võib tekkida isikusehäirete korral (histriooniliste häirete korral jäljendab kedagi). Raviks kasutatakase trankvilisaatoreid, füsioteraapia, psühhoteraapia. Akineetiline mutism ei suuda liigutada, ega rääkida. mõistete häired mõtlemise seoslikkuse häired: targutamine, e. resoneersus. Inimene hakkab ühe asja üle targutama. Sisaldab filosoofilisi elemente. Katkendlikkus üksikute sõnade või silpide kordamine. mõtlemise sihipärasuse häired. Langus: laialivalguvus. (dementse inimese jutt, räägib kord ühest asjast, kord teisest enda initsiatiivist tingitud, hüppab minevikust olevikku ja vastupidi). Üksikasjalikkus: sihipärasus olemas, kuid takerdub üksikutel detailidel. Sihitu: kaootiline, krodab üht sõna, teist, puudub igasugune loogiline seos. SISULISED e. KVALITATIIVSED HÄIRED sundmõtted mõte mis pidevalt kordub, kuid mille suhtes on kriitika olemas; sundhirm, e. foobia haiguslik kartus, korduv
Ka vaimuhaigust ennast ei saa lahutada indiviidi kultuurikontekstist. Teistest kultuuridest pärit indiviidide puhul on vaimuhaiguse diagnoosimine raskem kui nende puhul, kes tulevad diagnoosijaga samast kultuurist, kuna inimese käitumist võidakse valesti tõlgendada. Nt hospidaliseerime siberi šamaani, kes omas kultuuris on vaimne liider, mitte vaimuhaige. Dementsus Dementsuse puhul muutub algselt ladus narratiiv üha ähmasemaks (dementse inimese vaatekohast). Neile ei tohiks läheneda üksnes neuroloogilisest vaatepunktist, ignoreerides muud. Neil on olnud oma narratiiv, elu, perekond, sõbrad, töö, hobid jne. Nad on inimesed nagu teisedki, mitte pelgalt anonüümsed patsiendid, kelle vajadused on vähem tähtsamad „tervemate“ inimeste omadest. Nende ravi peaks pikendama nende narratiivset identiteeti, mitte lühendama seda. Inimese narratiivi
esile kutsuda sellise reaktsiooni. Segasusega võib liituda düsartria, kahelinägemine ja teisi neurootilisi nähte (ka 2-5 tundi kestev amneesia). Selline hoog võib tekitada suuri diagnostilisi raskusi. Hommikuune peletajaks on harilikult triatsolaam ent ka teised bensodiasepiinid, kõnelemata barbituraatidest ei ole süütud. Unerohu järk-järguline vähendamine tavaliselt lahendab selle probleemi. Ei ole õige lisada neile neuroleptikume. Nõdrameelsus Nõdrameelse ehk dementse patsiendi uni on sageli halb. Ööpäevane rütm võib olla koguni vastupidine. Patsiendi öine karjumine ja rahutus tekitavad ümbritsevatele probleeme. Liikumine ja hele valgus päeval aitavad säilitada õiget unerütmi. Nõdrameelsete ravimine uinutitega on küsitav ja raske. Neuroleptikumidest on kasutusel samad ravimid mis segasuse ravis. Ravimitest ja alkoholist tingitud unetus Unerohu järsk ärajätmine põhjustab mõnikord unetuse. Ei tohi unustada, et pikaajalise unerohu
annaabi.ee 
