David Hill-Pärast Lõppu (1)

RETSENSIOON
Raamatu nimi on “Pärast lõppu” ning selle kirjutas David Hill . Raamat avaldati 2000. aastal Uus- Meremaal . Selles raamatus on 103 lehekülge.
Raamat räägib ühest perekonnast, kus kohe raamatu alguses hukkub kurjategijast pereisa Josh autoõnnetuses. Murest murtud ema otsib abi aga sensitiivi juurest, kes väitis, et ta saab aidata pereema Jillyl suhelda Joshiga. Perepoeg Logan ja tema kaks sõpra Matt ja Carrie aga saavad sensitiiv Kahla saladusele jälile – ta on pettur. Koos müstilise Maa Väe poe omaniku Ruthi, Jilly parima sõbra Gretcheni ning Joshi sõbra Tugi abiga paljastavad nad petturi ning Jilly saab oma eluga edasi liikuda . Raamat pakub põnevust ja romantikat paljudele.
Logan oli tavaline poiss. Ta muretses väga palju oma vanemate pärast. Pärast isa surma oli ta kurb, kuid suutis emale mõeldes jääda tugevaks . Ta oli väga huvitatud raamatutest.
Carrie oli päris ülbe ja ninatargast tüdruk. Matt kutsus teda Visa-Carrieks, sest ta tundus Mattile ja Loganile visa. Raamatu algusest peale mulle meeldis see, et Carrie oli päris ülbe ja oli iga asja kohta oma arvamus. Tavaliselt oleks see mind päris palju häirinud, kuid tema juures oli midagi sellist, mis mind ei häirinud.
Matt oli hästi vingelt kirjeldatud rastapatsidega poiss. Tal oli üpriski hell süda. Carrie kutsub teda Ukse-Mattiks, sest ta leidis, et ta laseb ennast inimestel koguaeg ära kasutada.
Joshist polnud raamatus eriti räägitud, sest ta suri kohe raamatu alguses ära. Tean seda, et ta oli kriminaal , kes istus pisikuritegude eest pidevalt vangis . Jilly oli küll pidevalt tema peale pahane, aga nad armastasid üksteist.
Jilly oli pereema, kes sai pidevate sõnamurdmise tõttu Joshi peale pahaseks. Ta uskus kõike ebamaist. Ta oli hästi emotsionaalne naine.
Gretchen oli Jilly parim sõbranna. Nad olid pidevalt tülis, aga need tülid ei kestnud kuigi kaua. Ta ladus pidevalt tarokikaarte ning tegeles aurade, reinkarnatsioonide ja kaitseinglitega. Ta üritas ka Jillyt seda kõike uskuma panna. Ta üritas peale Joshi surma Tugi ja Jillyt kokku viia, aga mulle tundus kogu aeg, et ta üritas Tugi võrgutada.
Tug oli Joshi parim sõber, kellega nad tegid igasuguseid pisikesi kuritegusid. Ta nägi välja karm tsiklimees, aga tegelikult oli ta hästi hell ja hea inimene. Peale Joshi surma käis ta pidevalt Logani ja Jilly juures abiks.
Kahla tundus esmapilgul tore ümmargune tädike. Lõpuks kui Logan sai teada, et ta on pettur, muutus Kahla kohutavaks vanamooriks. Ka tema uskus auradesse, sellesse et inimesed elavad pärast surma edasi ja muudesse ebamaistesse asjadesse.
Ruth oli Maa ja Väe poe omanik. Tema arvas ka, et inimesed elavad pärast surma edasi. Ta oli tore inimene ning mitte selline pettur nagu Kahla. Ta suutis isegi keevalise Carrie paika panna, mida keegi teine teha ei suutnud.
Mulle meeldis selle teose juures see, et see polnud tüüpiline noorsooraamat , kus vaevalt 15 aastased joovad ennast täis, teevad mõtlematuid tegusid ning jäävad rasedaks, vaid et sellel oli mingi sügavam mõte minujaoks sees.
Raamat oli veidike ulmeline, kummitused ja muu maagia värk. See oli päris lahe. Meeldis see, et raamatus olid kaks nn. „maagi“, kellest üks oli hea ja teine halb.
Keel oli hästi noortepärane ja oli aru saada, et see oli mõeldud pigem noortele. Kokkuvõttes, mulle meeldis see raamat, mitte nüüd üle mõistuse hea raamat, aga ka mitte kohutav käkerdis.