Carmeni kirjand (7)

Armastuse võlu ja valu
Armastuse all mõistetakse sügavat vaimset, füüsilist ja emotsionaalset kiindumust kahe inimese vahel. See on erakordne tunne, mis kogu maailma imelisena paista laseb . Armastus on iseväärtus, tal pole eesmärke ega kindlat tähendust. Armastuses on alati teatud määral meeletust. Sest ei osata põhjendada, miks armastatakse. Kuid armastus on samuti ka väga isenäoline, see võib põhjustada ka tohutult valu.
Vaadates armunud inimese nägu – on kohe näha tema silmis uut sügavust, uut võlu, uut ilu. Armastus muudab inimese otsekohe. Inimene, kes ei suuda armastada , ei saa olla arukas, õilis, kaunis. Tema elu on tragöödia. Inimestele, kes on seadnud omale kindlad eesmärgid juba valmis, tundub armastus hullumeelsusena. Ent neile, kes on armastusest teadlikud, on see ainus loomulik asi. Ilma armastuseta võib inimene olla rikas, terve ja kuulus – kuid ta ei saa eales olla normaalne, kuna ta ei tea sisemisest väärtusest midagi.
 Honore’ de Balzac ’i teoses „Isa Goriot “ näeme kuidas Isa Goriot oma tütreid Anastasie’t ja Delphinet armastas , kuid nemad olid vaid raha peal väljas. Armastus tütarde vastu tuli tal sügavalt südamest, kuid kahjuks jäi ta vastu armastuseta. Goriot tegi kõike, et vaid tütardel oleks hea. Nähes oma tütreid õnnelikena, tundis ta sellega oma armastuse võlu, kuid koges ka valu poole, teades et tütred teda samamoodi vastu ei armastanud.
Kaks inimest võivad olla koos väga armastavad. Mida rohkem nad armastavad, seda väiksem on mingisuguste nõudmiste, mingite ootuste võimalus. Ja mõistagi pole kohta vähimlagi pettumisel. Armastust tuleks hoida kõiksugu määrdumiste ja mürkide ees, kuna tol hetkel võib armastus muutuda väga valusaks.
Armastus on kahe inimese vaheline suhe, millel pole eesmärke ega kindlalt piiritletud tähendust. See tekitab suurt rõõmu ja rahulolu tunnet kuid mis võib põhjustada ka valu. Mis oleks veel imelisem tunne, kui tunda et suudad armastada ja olla armastatud .