on, mida need endaga kaasa võivad tuua, kuidas ravida jne. Uurimiseks kasutasin erinevaid internetiallikaid ja raamatut. Uurimistöö on kirjeldav ning ülesehitatud neljale suuremale pealkirjale, mis omakorda jagunevad alateemadeks vastavalt teemale. Esimeses teemas kirjeldasin üldiselt, mis on toitumishäired, kuidas neisse haigestutakse ja mis on haigestumise põhjused. Teises ja kolmandas teemas on lähemalt kirjas tuntuimatest toitumishäiretest, nagu anoreksia ja buliimia. Lühidalt öeldes on seal kirjas, millised on nende toitumishäirete tunnused, tagajärjed, ravimine jne. Viimases teemas on kirjeldatud kahte vähemtuntuimat toitumishäired pika ja ortoreksia. Tänu uurimistööle olen saanud palju targemaks toitumishäirete valdkonnas ning nüüd oskan ka midagi ette võtta, kui peaksin märkama mõnel tuttaval sümptomeid. Samuti oskan nüüd ise sellistest asjadest hoiduda ja tervislikumalt toituda. Võtmesõnad:
magavad, kui külmkapist kaob saladuslikult palju toitu, kui ta läheb pärast sööki tualettruumi. Söömishoogusid vallandavad tavaliselt negatiivsed emotsioonid, nagu väsimus, ärevus, tüdimus, masendus. Buliimiaga võivad kaasneda enesetapukatsed, enesevigastamine või psühhoaktiivsete ainete tarvitamine. Buliimia on väga levinud söömishäire, mida esineb 23 korda sagedamini kui anoreksiat. Buliimia algab tavaliselt 1524aastaselt. Ligi 90% buliimiahaigetest on naised. Füüsilise tervise seisukohalt esineb buliimikutel hambaemaili erosioon, mis on põhjustatud okse happelisusest; paisunud nägu süljenäärmete paistetuse tõttu ja marrastused sõrmedel, mis on põhjustatud oksendamise esilekutsumisest ning vedeliku kaost. Sagedane oksendamine või ravimite tarvitamine, millega kaasneb toitainete defitsiit, võivad põhjustada organismis ka füsioloogilisi muutusi, nt
põhjustatud okse happelisusest; paisunud nägu süljenäärmete paistetuse tõttu ja marrastused sõrmedel, mis on põhjustatud oksendamise esilekutsumisest ning vedeliku kaost. Sagedane oksendamine või ravimite tarvitamine, millega kaasneb toitainete defitsiit, võivad põhjustada organismis ka füsioloogilisi muutusi, nt. elektrolüütide tasakaalu häired, krambid, südame rütmihäired jms. Ravi Mõnikord, kui elus on positiivseid muutusi, mis tõstavad enesehinnangut, võib buliimia ka ravita mööduda, kuid tavaliselt vajab haige ravi. Kuna buliimia põhjused on peale madala enesehinnangu ka sotsiaalsed ja psühholoogilised, siis haiguse raviks on vaja psühhoteraapiat. Esimeses järgus õpetatakse haiget sööma normaalselt ning pidevalt jälgima oma söömist, vältima olukordi, mis kutsuvad esile liigsöömise, võitlema stressiga teiste meetoditega peale söömise. Teises järgus teadvustatakse buliimikutele, et on ka teisi väärtusi peale keha
Referaat Meiliin Soome 7a Tallinn 2009 Sisukord 1. Sissejuhatus lk 3 2. Toitumishäired lk 4 3. Haigestumine toitumishäiretesse lk 5 4. Kehakaalu vähendamine lk 6 5. Mehhanism lk 7 6. Psüühika muutused lk 8 7. Anoreksia lk 9-11 8. Buliimia lk 12-13 9. Kokkuvõte lk 14 10. Kasutatud kirjandus lk 15 Sissejuhatus Maailmas on 300 miljonit ülekaalulist inimest ja viimased uuringud Euroopas näitavad, et ka Euroopas on see muutunud probleemiks. Samal ajal, kui osad inimesed võitlevad ülekaaluga, tuleb teistel tegeleda toitumishäiretega. Kogu maailmas kasutatakse kaalu hindamiseks kehamassi indeksit
Buliimia Tiina Linna (21.02.2008) M-07, Pärnumaa Kutsehariduskeskus Iseseisev töö . , Buliimia Buliimia (bulimia nervosa) on sündroom ,mille iseloomulikuks tunnuseks on õgimissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll, mille tulemusena üritatakse toidupaksuks tegevat mõju kaotada oksendamise ,lahtistite söömise, või muul moel.Buliimia on tänapäeva moodsa ühiskonna epideemiaÜhiskonnas levinud arvamuse kohaselt on paksus haiguse ja inetuse, kõhnus aga tervise, edu ja ilu sümbol. Seetõttu kasvab hirmuäratava
Söömishäired Söömishäired kuuluvad psüühiliste kõrvalekallete hulka, mis võivad lõppeda raskete tervisehädade ja isegi surmaga. Söömishäire all kannatavale inimesele on toit, kaal ja oma keha väljanägemine muutunud kinnisideeks, mis hakkab mõjutama tema elukvaliteeti ja kaugele arenedes ka tervist. Enamik söömishäirega inimesi ei tunnista endale, et neil on probleem, nad püüavad seda varjata ka teiste eest. Söömishäired, millest levinumad on anoreksia, buliimia ja kompulsiivne kõrvalekalle, põhjustavad psüühikahäiretest kõige sagedamini surma. Anoreksia nervosa Anoreksia nervosa on söömishäire, mille tunnused on enda vabatahtlik näljutamine ja koormamine raske kehalise treeninguga. Anoreksia põhjus on seotud psühholoogiliste, ühiskondlike ja füsioloogiliste teguritega. Anoreksiat põdeva inimese minapilt ei vasta tegelikkusele - kehakaalust hoolimata tundub talle, et ta on paks; sellist mõistet nagu 'liiga kõhn' anorektik ei tunnista
-alatoitumusest ülesaamine -söömiskäitumise normaliseerimine -inimese ettevalmistamine igapäevaellu tagasipöördumiseks Anoreksia ravi on aeglane ning äärmiselt raske. Üldjuhul suudetakse leevendada vaid tõsiseid tagajärgi Tahaks rõhutada, et statistika kohaselt on anoreksia peale astmat järgmine suurim surmade põhjustaja noorte naiste seas- u. 19-20% põdevatest sureb ja Eestis on anorektikuid väidetavalt ligi 4000. Teiseks toitumishäirete haiguseks on buliimia mis on samuti psüühika häire Buliimia on sündroom , mille iseloomulikuks tunnuseks on õgimissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll, mille tulemusena üritatakse toidu paksukstegevat mõju kaotada - oksendamise, lahtistite söömise või muul moel. Soovitakse liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahtlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades.
(Shepphird, 2010). 1.4 Ravi Ideaalis peaks anoreksia ravi olema kombinatsioon ravimitest, psühhoteraapiast, pereteraapiast ja nõustamisest. Ravi on sageli pikajaline ja eesmärgiks on taastada patsiendi normaalne kehakaal, ravida vaimseid probleeme ja aidata mõista õigesti toitumise vajalikkust (Nordqvist, 2014). 5 2. Buliimia (bulimia nervosa) 2.1 Olemus Buliimia on vaimne söömishäire. Sellele on omased pidevalt korduvad tungid süüa, millele järgneb oksendamine, lahtistite kasutamine või mõni muu moodus toiduväljutamiseks, et vältida kaalu tõusu. Kõige levinumaks vahendiks on range dieet, enese näljutamine või üleliigne füüsiline koormus. Tavaliselt järgneb liigsöömisele langemine masendusseisundisse, enese maha tegemine ja halvustamine (Kalbri, 2007).
Kõik kommentaarid