ja füüsikat ning kons-is teoreetilisi aineid. 194549 õppis komp. Budapesti Muusikakõrgkoolis, 195056 oli samas teooriaõppejõud. Kogus ja uuris põhjalikult rumeenia ja ungari rahvalaule (Bartóki ja Kodály eeskujul). 1956 pärast Ungari mässu põgenes Austriasse, sealt edasi Lääne-Saksamaale. Head suhted Stockhauseni jt heliloojatega võimaldasid tal kohe tööd saada Kölni elektronmuusikastuudios, Darmstadti suvekursustel (tutvus seal ka Boulezi, Nono jt); esialgu oli tuntud rohkem teoreetiku kui heliloojana (suuteline analüüsima Boulezi, Webernit jms). Heliloojana sai tuntuks orkestriteosega "Apparitions" (1960), mis vastandus serialismi keerukusele ja kus esiplaanil on helimassid ja tämbrimuutused sonorism. Edaspidi sai temast nõutud komp.õpetaja kõikjal Euroopas. Viimased 40 aastat oma elus oli ta imetletumaid heliloojaid maailmas, tõeline elav klassik, kes elutses vaheldumisi Hamburgis ja
mitmekihiline ja erinevaid tõlgendusvõimalusi pakkuv on ka tema looming. Pärit pikkade traditsioonidega muusikute suguvõsast. Oli andekas pianist, kuid vigastas sõjaväes teenides kätt ja pidi pianistikarjäärist loobuma. Komp. õppis Milano kons.-is, täiendas end ka Ameerikas, kus tegeles mõnda aega serialismiga ja puutus kokku elektronmuusikaga. Osales 1950ndail Darmstadti suvekursustel, kus tutvus Boulezi, Stockhauseni jt. Sealt läbimurre avangardistlike heliloojate ringi. 1955 asutas Milanosse elektronmuusikastuudio (IRCAMi kõrval üks tähtsamaid Euroopas), andis välja nüüdismuusika ajakirja, korraldas kontserte, tegutses komp.õppejõu ja lektorina mitmel pool Euroopas ja Ameerikas. Oli seotud ka IRCAMiga Pariisis ja tegutses dirigendina. Tema loomingut on mõnikord võrreldud labürindiga, milles on lugematuid hargnemisi;
selle kujunemisele oli suurim aastatel 1950-60. Pierre Boulez (1925-....) Pierre on mõjutanud kogu maailmapilti. Ta alustas enda muusikuteed 40-ndatel Pariisi konservatooriumis Oliver Messiaeni ja Reni Leibowitzi käes all. Umbes 60.ndatel algas tema küllalt hiilgav dirigendikarjäär. Ta on BBC sümfooniaorkestri peadirigent, Wagneri pidustuste muusikajuht Bayreuthis ning Chigago sümfooniaorkestri külalisdirigent. Aastel 1969-1974. oli Boulezi tähelend. MK: Pli selon pli sopranile + orkestrile, 3 osa Improvisation il sur Mallarme 1974. tegi tollane Prantsusmaa president Pierrele ettepaneku luua elektronmuusikastuudio- akustika- ja muusikauuringutekeskus IRCAM. Aastatel 1976-1991 oli Boulez IRCAMi juht. Pierre mitmekesisus on hämmastav. Tema põhitegevusteks on komponeerimine ja dirigeerimine. Ta oli jõudnud algatada nüüdiskontsertite muusikasarja aastal 1954. Pariisis
"Taevane osadus" (1928) orelile, sümf. meditatsioon "Unustatud ohvriannid" (1930), "Kvartett aegade lõpuks" (1941) klarnetile, viiulile, tsellole, klaverile. "20 pilku Jeesuslapsele"(1944) klaverile, Turangalîla-sümfoonia (1946-48) klaverile, suurele SO-le, ondes martenot'le. Klaveriteose "Vältuste ja tugevuste laad" ("Mode de valeurs et d'intensitiés"1949) lõi Darmstadti suvekursustel, seeria sarnaselt on käsitletud rütmi ja dünaamikat annab tõuke serialistide Boulezi ja Stockhauseni loomingule. 1950ndad on nn linnulauluperiood. "Musträstas" (1951) flöödile ja klaverile meloodika kopeerib võimalikult täpselt musträsta laulu. "Lindude ärkamine" (1953) klaverile ja SO. "Lindude kataloog" (195658) klaverile. "Eksootilised linnud" (195556). 1960.1980. aastatel lõi peamiselt suurteoseid, sünteesis eelmiste kümnendite saaki. Ooper "Püha Franciscus Assisist" (197583). "Püha sakramendi raamat" (1984) viimane
serialismi väljaarendajatest. Heliloojana saavutas kuulsuse juba päris varaste teostega, eriti tänu Teisele klaverisonaadile (esiet. Darmstadti suvekursustel 1952, Yvonne Loriod). Darmstadt oli 1950ndatel Euroopa tähtsaim uue muusika keskus, sealsetel suvekursustel käis loenguid ja meistriklasse andmas omaaegne nüüdismuusika koorekiht. Nn Darmstadti serialistlikku koolkonda kuulusid peale Boulezi veel sakslane Karlheinz Stockhausen (19282007) ja itaallane Luigi Nono (192490). Dirigendina hinnatud nii 20. saj muusika (Debussy, Stravinski, Berg, Messiaen) kui ka varasema muusika (Haydn, Schubert, Wagner, Bruckner jt) juhatajana. On olnud BBC SO ja New Yorgi Filharmoonikute peadirigent, Wagneri-pidustuste muusikajuht Bayreuthis. 1954 asutas kontserdisarja "Domaine musical", kus kõlas nüüdismuusika kõrval ka avangardse vaimuga vanamuusika. 1974 asutas
le piano" ja Verlainei sõnadele loodud laulusükleis ,,Fates galantes" . Samast perioodist pärineb keelpillikvartett ning tema kuulsaim orkestriteos ,,Fauni pärastlõuna" . See põhineb Mallarme erootilisel monoloogil faunist, kes lamab muistses Kreekas kuumal pärastlõunal rohus ja unistab armatsemistest kahe kauni, kuid tema eest pageva nümfiga. Teosel oli tohutu menu, kuid 1912. a tõi Nizinski selle lavale skandaalse balletina. Dirigendi ja helilooja Pierre Boulezi sõnade järgi ilmus fauni flöödi esimestest helidest alates ,,muusikasse uus pulss". 1890. a keskel tõi Debussy ooperi ,,Pelleas ja Melisande", mis põhineb Belgia näitekirjaniku Maurice Maeterlincki sümbolistliku draamal. Tema ülimalt peenekoeline napi partituuriga muusika, mis kasutas vaikust kui ,,võib-olla ainsat võimalust muuta lausete emotsionaalsest kaalu ruumiliseks", täiendas suurepäraselt Maeterlincki näidendit, kus tegelastel näivad
galantes" (1891 ja 1904). Samast perioodist pärineb keelpillikvartett (1893) ning tema kuulsaim orkestriteos ,,Fauni pärastlõuna" (1894). See põhineb Mallarme erootilisel monoloogil faunist, kes lamab muistses Kreekas kuumal pärastlõunal rohus ja unistab armatsemistest kahe kauni, kuid tema eest pageva nümfiga. Teosel oli tohutu menu, kuid 1912. a tõi Nizinski selle lavale skandaalse balletina. Dirigendi ja helilooja Pierre Boulezi sõnade järgi ilmus fauni flöödi esimestest helidest alates ,,muusikasse uus pulss" 1890. a keskel tõi Debussy ooperi ,,Pelleas ja Melisande", mis põhineb Belgia näitekirjaniku Maurice Maeterlincki sümbolistliku draamal. Tema ülimalt peenekoeline napi partituuriga muusika, mis kasutas vaikust kui ,,võib-olla ainsat võimalust muuta 4 lausete emotsionaalsest kaalu ruumiliseks", täiendas suurepäraselt Maeterlincki
t ooperiteater koos oma korraldusega) ja ooperi kui loomingu vahel. Ooperiteatrid tulid väga vaevaliselt kaasa uute teostega, uue repertuaariga, uue suhtumisega ooperisse, mis ei tähenda ainult ilusat laulmist, vaid püüdis teatrivahendeid esile tuua, sõnateatrieksperimente muusikateatrisse üle kanda (nagu seda tehti ka 1920. aastatel, vt Zeitoper, Brecht+Weill või Venemaal Meyerhold jt. Niisugust lõhet tollal peegeldab protest ooperi kui institutsiooni vastu (Boulezi kuulus ütlus ühes intervjuus, et ooperiteatrid tuleks õhku lasta) ning ooperi kui žanri vastu, mis viib 1960. aastate alguses Ligeti anti-ooperiteni. 1950ndatel alustas ooperite kirjutamist Hans Werner Henze (1926-2012), kelle libretistiks mõnda aega oli kuulus saksa kirjanik, Henze põlvkonnakaaslane Ingeborg Bachmann. Protestiks saksa fašistliku mineviku vastu elas 1953-1965 Itaalias, kus ta ka praegu meelsasti peatub
t ooperiteater koos oma korraldusega) ja ooperi kui loomingu vahel. Ooperiteatrid tulid väga vaevaliselt kaasa uute teostega, uue repertuaariga, uue suhtumisega ooperisse, mis ei tähenda ainult ilusat laulmist, vaid püüdis teatrivahendeid esile tuua, sõnateatrieksperimente muusikateatrisse üle kanda (nagu seda tehti ka 1920. aastatel, vt Zeitoper, Brecht+Weill või Venemaal Meyerhold jt. Niisugust lõhet tollal peegeldab protest ooperi kui institutsiooni vastu (Boulezi kuulus ütlus ühes intervjuus, et ooperiteatrid tuleks õhku lasta) ning ooperi kui žanri vastu, mis viib 1960. aastate alguses Ligeti anti-ooperiteni. 1950ndatel alustas ooperite kirjutamist Hans Werner Henze (1926-2012), kelle libretistiks mõnda aega oli kuulus saksa kirjanik Ingeborg Bachmann. Protestiks saksa fašistliku mineviku vastu elas ta 1953-1965 Itaalias. Henzet iseloomustab siiani traditsioonilisem
annaabi.ee 
