priimus. See kõik tundus liiga hea, et olla tõsi, Eriku jaoks, ta tundis, et elu muutub aina paremaks. Kuid tegelikult ta eksis. Vägivald järgnes talle kõikjale. Erik oli endale lubanud, et uues koolis ei kakle ta enam kellegagi, ent ta siiski tegi seda. Erik võeti vastu kooli ujumismeeskonda ja võis ükskõik mis ajal treenimas käia. Koolis toimusid võistlused, kus Erik jäi oma spordivõimekusega silma võimlemisõpetajale Tosse Bergile. Gümnasistid ja nõukad pidasid Erikut ninakaks. Söögilauas anti reaalkooliõpilastele naksakuid ehk löök lauanoaga vastu pealage ja ühepistelööke, milleks kasutati äädikakorki, mis oli otsast terav, vastu pealage nii, et tekkis auk. Viimase pidi kooliõde ühe pistega kokku õmblema. Neljandikud ja nõukad kiusasid reaalkoolikaid, pannes neid jalanõusid puhastama ja ostma neile kioskist asju. Erik keeldus käsklustest ning hakkas neljandikele vastu, mis lõppes karistusega
Pierre oli klassi parim ppija. Erikule tundus see kool liiga hea, et olla tsi, sest paistis testi, et see kool on parim. Kuid tegelikult ta eksis. Seal oli kik samamoodi vgivaldne nagu vanas kooliski. Tegelikult oli Erik endale lubanud, et uues koolis ei hakka ta enam peksmisega tegelema, ent ta ikkagi pidi. Sellest hoolimata sai Erik kooli ujumismeeskonda ja vis kskik mis ajal treenimas kia. Koolis olid vistlused ja Erik ji oma spordivimekusega silma vimlemispetajale Tosse Bergile. Erik oli vistluste tttu gmnasistidele ja nukatele jnud silma kui "uue ja ninakana". Sgilauas anti reaalkoolikatele naksakuid ja hepistelke. Naksakud thendasid seda, et ldi lauanoaga vastu pealage. hepistelgid oli need, et ldi dikakorgiga, mis oli otsast terav, vastu pealage nii, et tekkis auk. Selle pidi de he pistega kokku mbelma. Nukad ja neljandikud kiusasid reaalkoolikaid, lastes neil kioskist midagi osta vi siis puhastada nende saapaid vms. Erik keeldus kigist nendest ksklustest.
väljendada. Kõige suuremat imetlust äratab Bergi mitmekülgsus - raske on leida põllumajandusharu, millega ta poleks tegelenud ja millesse ta poleks sisse viinud suuremaid või väiksemaid muudatusi. Kõrgaadli esindaja krahv Berg mõistis, et elu on radikaalselt muutumas ja see nõudis eriti põllumehelt uusi ja intensiivsemaid majandamismeetodeid. Ta võitle tulihingeliselt kasulike uuenduste elluviimise eest. Kõige iseloomulikum oli Bergile aga see, et ta ei näinud eesti talupojas konkurenti, vaid partnerit võitluses uue ja parema põllumajanduse ees. Tsaarivõimu lõpuperioodil 1912 anti talle teenete eest põllumajanduse arendamisel kuldmedal, mille enne teda oli saanud vaid neli inimest kogu veneimpeeriumis. Ta mõistis talumehi ja talumehed austasid tema tarkust nad olid ühtviisi peremehed, kes tundsid vastutust looduse, rahva ja järelpõlvede ees.
talupoegade majanduslikku ja õiguslikku seisundit 1796 Saksamaal ilmunud raamatus "Lätlased, eriti Liivimaal filosoofilise sajandi lõpul", mille otsekohene ja avameelne käsitlus avaldas Euroopa lugejale sügavat mõju. Samasuguse teravusega kritiseeris Eestimaa pärisorjust Petri raamatus " Eestimaa ja eestlased". 1801 võimule tulnud keiser Aleksander I oli valmis Baltikumi sotsiaalmajanduslikke olusid muutma. Aleksander I andis Eestima rüütlekonna peamehele Bergile mõista, et laenu saamine sõltub nendest sammudest, mid rüütelkond talurahva kaitseks astub. TALURAHVA OMAVALITSUS Kuni 19 sajandini etendas talurahva igapäevaelu korraldamisel keskset osa mõis. 19 saj alguses hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus vallakogukond. Loodi ka vallakohtud, mis lahendasid tp omavahelisi riiu-varanõudeasju, nõudsid sisse mõisakoormisi ning karistasid väiksemate ülesastumist eest. 1820 hakati vallakohtuid nim kogukonnakohtuteks
Aastal 1626 andis Gustav Adolf mõisa rüütel Christoph Raskele. Ka Põhjasõda oli Sangaste piirkonnale raske ja paljud talud jäid tühjaks. 1723. a. andis Peeter I Sangaste koos Karula ja Kaagjärvega kindral I. Golovinile. 1765. a. läksid Sangaste ja Kaagjärve mõisad päranduse ja abielu kaudu vürst A. Golitsõnile, kes need 1797.a. pantis Carl Georg Arpshofenile. Viimase lesk müüs mõisad 1808. aastal õuenõunik Friedrich Georg von BERGILE (17631811), kes 1792. aastal oli abiellunud praegusest Lätist Ergemest pärit paruness Gertrude Agnes Wilhelmine von Ermesega. Friedrich Wilhem Rembert ja Gustav(Astav)Gotthard sündisid ja veetsid nooruse Sangastes. Friedrich Wilhelm Rembert Berg (17941874) läks vabatahtlikuna 1812. a isamaasõtta Liibavi jalaväepolgu ridades. Haritud ja võõrkeeli oskava mehena sai ta armees 1865.a. kindralfeldmarssali auastme. Krahvitiitli oli ta saanud varem 1856. a. 1839. a
välja Võrumaalt. Ligikaudu 11% leevendada ka sisekolonisatsioon ja uute ümberasunutest pöördus küll peatselt maade ülesharimine. Nii seletasid seda ka kodumaale tagasi. Uusi asundusi tekkis aga ka väljarändajad ise, nagu ilmneb näiteks San- vanades asukohtades Peterburi ja Pihkva gaste väljarändajate kirjadest oma endisele kubermangus. mõisahärrale krahv Bergile: ei oleks kül hul- 20. sajandi algul ulatus väljaränne lõpuks kuma tulnud aga et rahvast ni paks olija asset ka Vaikse ookeanini Kaug-Idas - eesti asun- elata ei olnud [—] siis mindigi vaid surembat dused tekkisid Ussuurimaale, kuhu asusid kottust kaema. peamiselt eesti randlased Hiiu- ja Saaremaalt. Kui võrrelda Eesti, Läti, Leedu ja Soome 19. sajandi lõpust esines ka väljarännet üle väljarännet, võib näha, et enam sarnasust
Aastal 1626 andis Gustav Adolf mõisa rüütel Christoph Raskele. Ka Põhjasõda oli Sangaste piirkonnale raske ja paljud talud jäid tühjaks. 1723. a. andis Peeter I Sangaste mõisa koos Karula ja Kaagjärvega kindral I. Golovinile. 1765. a. läksid Sangaste ja Kaagjärve mõisad päranduse ja abielu kaudu vürst A. Golitsõnile, kes need 1797.a. pantis Carl Georg Arpshofenile. Viimase lesk müüs mõisad 1808. aastal õuenõunik Friedrich Georg von BERGILE (1763-1811), kes 1792. aastal oli abiellunud praegusest Lätist Ergemest pärit paruness Gertrude Agnes Wilhelmine von Ermesega. Friedrich Wilhem Rembert ja Gustav (Astav) Gotthard sündisid ja veetsid nooruse Sangastes. Friedrich Wilhelm Rembert Berg (1794-1874) läks vabatahtlikuna 1812. a isamaasõtta Liibavi jalaväepolgu ridades. Haritud ja võõrkeeli oskava mehena sai ta armees 1865.a. kindralfeldmarssali auastme. Krahvitiitli oli ta saanud varem -1856. a. 1839. a.abiellus ta
Lukats jt). Mis viis väliseestluse tekkeni? Nagu mujalgi Euroopas - rahvaarvu kiire loomulik juurdekasv ennetas tempolt oluliselt linnade ja tööstuse arengut. Ka sisekolonisatsioon uute maade ülesharimisega ei suutnud oluliselt leevendada rahvaarvu ja asustustiheduse kasvust suurenevat agraarset ülerahvastust. See sünnitaski väljarände. Nii seletasid seda ka väljarändajad ise, nagu ilmneb näiteks Sangaste väljarändajate kirjadest oma endisele mõisahärrale krahv Bergile: “... ei oleks kül hulkuma tulnud aga et rahvast ni paks oli ja asset elata ei olnud ...”, siis mindigi vaid “surembat kottust kaema”. Küsida tuleb, kas Eestist minejaid oli palju või vähe? Kuidas olid lood naabritel ja mujal Euroopas? Võrreldes väljarännet Eestist, Lätist, Leedust ja Soomest, tuleb nentida, et enam sarnasust leidub kahe esimese ja kahe viimase vahel. Eestlaste ja lätlaste väljaränne siirdus
Nõukogude ajal oli mõisas puhkekodu ja pioneerilaager, praegu on ta kasutusel mitmesuguste seminaride, konverentside, pidude jne korraldamise paigana. Mõisast kihelkonnakeskusse suundunud viie kilomeetri pikkusest alleest on säilinud vaid üks puurida. (Praust, 2008) Lk 257-26 1912.aastal tunnistati Sangaste mõis Venemaa parimaks majapidamiseks. Mõisate võõrandamise järel jäi Sangaste mõisa süda edasi krahv Bergile rendile. Neogooti vormingutes peahoone valmis 1883.aastal. (Särg, Valgamaa mõisad ja mõisnikud, 2009) Arhitekt Hippius oli Eestis tuntud kui Kaarli kiriku ehitaja. Alates insenerehitiste kavandamisest huvitas teda suurte ruumide katmine uudsete kuppelkonstruktsioonidega. Avara kuplialuse ruumi said Kaarli kirik ja hilisem Aleksandri kirik Narvas ning selline ruum on ka Sangaste mõisas. Siin on see mõistetavatel põhjustel kõige tagasihoidlikum, kuid lossi
annaabi.ee 
