Benjamin Lebert - Crazy (14)

Crazy
Benjamin Lebert
Jutu peategelane on 16-aastane ühelt poolt halvatud Benjamin Lebert. Vaatamata nimelisele ja ealisele samasusele autoriga,
ei ole tegu tõsieluliste sündmustega. Seljataga on tal neli kooli ja nüüd on ta Neuseeleni lossis asuvas internaatkoolis,
lootes, et suudab lõpetada kaheksanda klassi ja «neetud kuue matemaatikas viieks parandada». Oma «kummalisusele»
vaatamata arvavad tema uued sõbrad, et « Benni on cool».
Esimene crazy ettevõtmine on tüdrukute sektori külastamine ühikas, mille käigus Benni saab esimese seksikogemuse,
mis talle suuremat muljet ei jäta. «Kuidas kõik need ütlemised esimese korra kohta käivad? Et pärast esimest korda oled mees?
Et seisad siis omil jalul? Õrn noorus on möödas? Oled nüüd täiskasvanu? Hm? Minu esimene kord on nüüd möödas.
Ja ma tunnen end ikka veel väikese püksipasandajana.» (lk 57)
Liigutav on lugeda Benni perekonnast. Ema, kes armastab oma isa rohkem kui oma meest.
Isa, kelle on võrgutanud tüüpiline noor tissitädi. Õde, kes on lesbi . Benni meenutab oma koera Charliet ja tema surma.
Kõik need tegelaskujud on tema kujunemist mõjutanud vahest rohkemgi kui halvatus .
Et elu oleks crazy, otsustavad kuus noorukit internaatkoolist põgeneda.
Sihtkoht on München, sest München on cool. Pealegi arvab Benni parim sõber ja toakaaslane Janosch:
«Iga koht, kus me oleme, on kus iganes. Sa ei tohi lihtsalt iial lasta oma mõistust vangi panna, siis oled alati kus iganes.»
Põgenemisel kohtuvad nad Sambrausiga, vanamehega, kes pakub ennast neile kaaslaseks.
Sõidu ajal jõuab Janosch veendumusele, et ta teab, et ta midagi ei tea. Kuid Sokratest ega teisi filosoofe ta ei salli.
« Filosoofid on niikuinii ainult tühikargajad. Nad arvavad, et peavad kõik ära seletama .
Seejuures pole ju midagi seletada. Vaadaku ainult maailmas ringi. Siis nad juba teavad, et maailm on pagana ilus.
Nende ütlemised on nõdrameelsed.» (lk 81)
Bennile meeldib Pink Floyd , kuigi tema isa on paadunud Rolling Stonesi fänn.
Eriti meeldib Bennile Pink Floydi «We don’t need no education». Kõhn Felix arvab, et iga inimese julgus
ja vaprus seisneb selles, «et iga inimene hommikul ärkab ja ellu astub . Ilma, et endale kuuli pähe laseks».
(lk 106) Paks Felix tunneb ennast Müncheni stripibaaris seapraadi süües kui paradiisis .
Janoschi jaoks on Kafka crazy ja ta tahaks küsida autogrammi jumalalt, kes on samuti crazy.
Bennile meeldib Hemingway «Vanamees ja meri». Talle meeldib «Pulp Fiction », kuid Janosch arvab, et
«Braveheart» on rohkem crazy. Nõnda saabki aimatavaks teose teksti pealispinna all varjul olev alltasand,
mis tundub olevat nähtavast tekstist koguni tähtsam, väljendades loo tegelikku mõtet ja sõnumit,
milleks on noorukieas niivõrd keeruline tõelise «mina» otsimine - selle ähmase, kaduva ja alatiseks tabamatuks jääva püüdmine.
Kompositsiooniliselt ei saa Lebertile midagi ette heita.
Haarav , sädelevalt lihtsa keelega tekst ei lase lugejat kauaks ühe koha peale mõtisklema jääda.
Ei teki ka ebausutavusi keskkonna kirjeldamises või keelekasutuses, mis on vägagi tõetruu.
Eks leiaks Leberti kohta ka üht-teist kriitilist. Autor oleks võinud valgustada natuke rohkem popkultuuri olemust
Saksamaal ning võrrelda seda maailma vallutanud angloameerika fenomeniga.
Kuid üldiselt on tegemist väikese raamatukesega,
mis lubab uskuda selle noore kirjaniku helgesse tulevikku ja samas tuletab järjekordselt meelde kogu kirjanduse problemaatilisust selles vallas,
mis puudutab noortekirjandust.