„TIIGRI TÜTAR“ TOREY HAYDEN (0)

TALLINNA ÜLIKOOL  Haridusteaduste Instituut  Eripedagoog-nõustaja õppekava                      „TIIGRI TÜTAR“ TOREY HAYDEN   
  Kiri sõbrale                              Tallinn 2016     


2    Kallis Tiina!  Otsustasin sulle kirjutada ja jagada ühe raamatu lugu, mida hiljuti lugesin. Kuna sina asusid  sügisest eripedagoogina tööle, siis usun, et järgnev teema puudutab sind vähemalt samavõrd  kui mindki.  Aga nüüd siis raamatust lähemalt. Raamat on kirja pandud väikeklassi õpetaja Torey kirjelduste  põhjal ning sellest kuidas tema kohtus probleemse kuid igati andeka õpilase Sheilaga. 6-aastane  tütarlaps  oli  toime  pannud  tõsise  kuriteo:  meelitanud  väikese  naabripoisi  lähedalasuvasse  metsatukka, sidunud ta seal puu külge ning süüdanud põlema. Torey suureks üllatuseks saab  Sheilast pärast toimunut tema väikeklassi õpilane. Minuski tekitas suurt õudu mõte, et keegi nii  väike võib toime panna midagi sellist. Minu esimene mõte raamatu alguses oli, miks, miks,  miks? Olles ise 5-aastase tütre ema ei mahu see mulle kuidagi pähe, et üks väike 6-aastane on  millekski selliseks võimeline. Selle kõige taga pidi peituma midagi väga tõsist. Ja nii see ka  raamatust selgub. Sheila ema sünnitas ta 15-aastaselt, poolteist aastat hiljem sündis juba perre  teine laps, poeg. Laste isa oli narkomaan ja alkohoolik ning veetis suure osa ajast vanglas. Kui  Sheila oli 4-aastane lahkus ema koos kahe lapsega laste isa juurest, hiljem viskas ema tütre  lihtsalt autost välja. Mõistad, 4-aastase lapse viskas lihtalt autost välja ja sõitis koos pojaga  minema?  Kohutav!  Seejärel  asus  Sheila  elama  koos  oma  isaga,  väga  vaestes  ja  puudulikes  elamistingimustes.  Hoolitsuse,  armastuse  ja  hoolduse  puudumine  on  vaimne  vägivald.  Just  lugesin  Morilaineni  ja  Räsaneni  artiklist,  et  oma  lapsi  võivad  hooletusse  jätta  väga  depressiivsed,  aga  ka  isiksusehäirega  vanemad.  Depressiivsed  emad  ei  kasuta  laste  vastu  tavaliselt  füüsilist  vägivalda,  kuid  ema  depressiivsuse  tõttu  on  lapsed  sageli  põlatud  või  hooletusse jäetud. Laste ja noorukite vastu kasutatud vägivallaga seostuvad sageli nii vanemate  psüühilised häired kui ka sotsiaalsete ja keskkonnategurite mõju. Kõik tundub olevat ka Sheila  loo  puhul  tõenäoline.  Vanemate  käitumine  vanematena  peegeldab  tema  oma  kogemust  ja  teadmisi vanemas olemisest ja lapse vajadustest, mis ilmselgelt võis olla omane ka Sheila ema  ja isa lapsepõlvele. Küllap seostub sinulgi mitme meie endise õpilasega antud pere tragöödia.  Oleme  läbi  aastate  kokku  puutunud  õpilastega,  kes  on  lapseeas,  imikueas  pidanud  taluma  hooletusse  jätmist  ja  eiramist.  Perekonna  ülesanne  on  luua  lapsele  kõige  olulisem  suhtekeskkond, mis on inimese biopsühhosotsiaalse arengu põhiline üksus.  Niisiis sellest lähemalt kuidas algas Sheila koolitee Torey klassis. Esialgu oli ta koolis sõjakas,  lõhkus kõike, mis kätte sattus ning oli kõige ja kõigi suhtes ründaval positsioonil. Aja möödudes  avastas Torey Sheilas positiivseid külgi, mida temas polnud nähtud juba ilmselt väga pikka 


3    aega, kui üldse. Sheila vaimne võimekus oli tegelikult kiiduväärt. Sheila oli lihtsalt õpetamata,  seetõttu oligi agressiivne ja ründav käitumine ainus viis enda rahuolematust väljendada. Tõrge- trotslik olek paistis silma igas tegevuses. Ilmselt kannatas Sheila posttraumaatilist stresshäiret,  põhjustatuna sellest, et ema ta hülgas. Trauma korduv uuesti läbielamine, pidev stress ja normist  erinev  suhtlemisstiil,  hirmud  ning  agressiivne  käitumine  viitavad  kõik  sellele.  Kas  nõustud  minuga? Lisaks selgus raamatu teises pooles, et lisaks kõigele läbielatule oli Sheila kogenud  seksuaalset  väärkohtlemist.  Teatavasti  ei  ole  seksuaalsel  väärkohtlemisel  mingeid  kindlaid,  ainult  kuritarvitamisele  iseloomulikke  sümptomeid.  Sageli  seostuvad  seksuaalse  kuritarvitamisega  posttraumaatiline  stresshäire,  depressioon,  enesehävituslik  käitumine,  ärevushäire, dissotsiatiivne häire ja söömishäired.   Sümptomiteks  võivad  olla  sotsiaalne  eraldumine,  usaldamatus  teiste  inimest  suhtes,  halvad  suhted  eakaaslastega,  madal  enesehinnang,  vääritusetunne,  kiindumussuhte  häired.  Kõiki  eelpool mainitud sümptomeid võib seostada ka Sheilaga, mis omakorda põhjendab taaskord, et  väikse lapse agressiivse ja normist totaalselt erineva käitumise tagant tuleb otsida põhjuseid  keskkonnast, teda ümbritsenud täiskasvanutelt ja nende käitumiselt.  Sheila oli Torey õpilane ühe õppeaasta. Selle aastaga muutus palju. Elementaarsed oskused  nagu emotsioonide kontroll ning sotsiaalsus paranesid tunduvalt. Tundes lähedust ja usaldust  ei tundnud Sheila enam vajadust käituda kõige ja kõigi suhtes tõrksalt ja agressiivselt. Mõistagi  oli ka tagasilangusi, aga nagu öeldakse siis tegelikult täpselt nii kaua kui laps elab katkises ja  haiges  keskkonnas,  siis  sama  kaua  aega  kulub  selle  mittetoetava  keskkonna  tulemusest  väljatoomine, taastamine. Võib öelda, et Torey klassis sai Sheilast tavaline tüdruk. Tütarlapse  jaoks täitis Torey üliolulist rolli, võiks öelda, et ema rolli. Nagu eelnevalt mainisin õppis Sheila  Torey klassis ühe õppeaasta, seejärel klass suleti. Sel hetkel läksid lahku ka õpetaja ja õpilase  teed. Mõnda aega suutsid nad hoida kontakti, aga kuna Torey  asus väga  kaugele tööle, siis  vahemaa tegi oma töö. Ühel hetkel kadus nende omavaheline suhtlus täielikult. Pärast Torey  väikeklassist lahkumist tuli Sheilal kokku puutuda mitmete ebameeldivustega, sealhulgas ühest  kasuperest teise rändamisega. Kaheksa aastat hiljem asus Torey tööle psühhiaatriaosakonda,  samasse  piirkonda,  kus  ta  aastaid  tagasi  Sheilaga  töötas.  Siis  õnnestus  Torey  üles  leida  ka  Sheila, kes selleks hetkeks oli 13-aastane neiu. Mida sa arvad, milline oli nende taaskohtumine  pärast pikki aastaid? Minu jaoks oli see üsna üllatav ausalt öeldes. Kohtumist võiks nimetada  tagasihoidlikuks ning Torey üllatuseks mainis Sheila korduvalt, et ei mäleta möödunut. Samas  mõningad asjad üheskoos meenutades talle meenusid. 


4    Taaskohtumise järel korraldas Torey koos oma töökaaslasega psühhiaatriakliinikust suvekooli  erivajadustega lastele, kuhu kutsus appi ka Sheila. Neiu nõustus, Torey poolt tehtud ettepaneku  taustaks oli see, et sel viisil sai ta rohkem aega Sheilaga veeta. Ühel hetkel tekkis tal kontakt 7- aastase Alejandro. Nende kahe vahel tekkis side, kuna Sheila tundis, et nende saatus on olnud  sarnane ehk nad mõlemad olid hüljatud ja hooletusse jäetud oma vanemate poolt. Suvekooli  lõpus  võttis  Sheila  poisi  kaasa  ning  kadus  paariks  päevaks,  põhjuseks  Alejandro  kasupere  kaalutlus    noormeest  tagasi  kodumaale  saata  ning  kasupere  lepingust  loobuda.  Mõistagi  vapustas see teadmine Sheilat! Neiu tegutses enda mälestuste ja kogetu põhjal väga mõtlematult  ja  võiks  öelda,  et  egoistlikult,  samas  on  tema  tegu  täiesti  mõistetav,  kuna  vaid  tema  teadis  tegelikult, mida tähendab vanemate ükskõiksus, kasuperede vahel jooksutamine jne. Mõistagi  ilmus ta pärast paaripäevast eemalolekut välja, Torey ukse taha.   Sheila  emotsionaalne  ebastabiilsus  paistis  selgelt  välja  kogu  suvekooli  vältel:  vahelduvad  meeleolud, sotsiaalne kohmakus. Negatiivsed minevikumälestused saatsid Sheilat kõikjal ning  andsid tema käitumises sageli endast märku. Süüdistav suhtumine ka Toreysse, et too ta hülgas  (pärast  väikeklassi  sulgemist).  Tegelikkuses  see  ju  nii  polnud,  Torey  otsis  pikalt  kontakti  temaga. Samas mõtlen, et ei saa unustada piire õpetaja ja õpilase omavahelisel suhtlemisel.  Minu arvates selles loos see niimoodi oli. Mõistan ka miks, kuid samas töötades ise 10.aastat  koolis erivajadustega lastega sotsiaalpedagoogina, siis piir era- ja tööelu vahel peab olema üsna  selge. Pühendudes vaid tööle, kannatab enda pereelu, enda lapsed. Seda lubada ei saa, kuna elu  tähtsaim roll pole mitte see roll, mida täidame tööl, vaid see, mida tuleb täita kodus - emaroll.  Ja samas võib selgelt mõista ka Sheila ootusi oma õpetaja suhtes, kes oli esimene inimene, keda  ta  usaldada  sai,  aga  kes  justnagu  neid  lootused  ja  ootused  purustas…  Leian,  et  tuleks  leida  kesktee töö- ja eraelu vahel. Kõik läbielamised tekitasid Sheilas tegelikkuses suurt ebakindlust,  negatiivset  minapilti  ning  madalat  enesehinnangut.  Mistõttu  Sheila  leidiski,  et  Torey  süüdistamine on ainuõige ning uskumus, et keegi temast nagunii päriselt ei hooli saatis teda  igapäevaselt.   Tol hetkel kui Sheila Toreyga uuesti kohtus, ta enam oma ema ei mäletanud, küll aga oli tal  selgelt meeles vahejuhtum kui teda autost teepervele aeti. Samas oli selleks hetkeks toimunud  Sheila mälestustes oluline kõrvalekalle, nimelt oli neiul mälestustes, et just Torey oli see, kes  teda sealt autost välja ajas. Mis sina arvad millest selline segasus? Mina mõtlesin, et põhjuseid  võib olla mitu. Ilmselt oli Sheilal tahtmine oma minevikku unustada, samas oli tema mälus  Torey ja see kuidas õpetaja teda usaldas ja temast hoolis ning seejärel hülgas (, mida ilmselgelt 


5    ei saa pidada selleks, milleks arvas seda olevat Sheila), küll hoopis teistel asjaoludel kui seda  tegi kunagi tema bioloogiline ema.   Pärast suvekooli läksid Torey ja Sheila teed taaskord mõneks aastaks lahku. Kuid ühel päeval  Sheilalt saadud kirjast leidis ta kirjad, mis olid adresseeritud Sheila emale. Kirjad sisaldasid  rohkelt küsimusi ja mõistmatust, miks kõik läks nii nagu läks. Pärast kirja saades tundis Torey,  et soovib Sheilaga kohtuda. Seda ta siis tegigi. Selleks hetkeks oli Sheila elukäik muutunud: isa  kandis taas vanglakaristust ning neiu ise õppis internaatkoolis. Torey ja Sheila suhe muutus  uuesti lähedaseks, nad kohtusid sageli. Kirjad, mis olid mõeldud Sheila emale, ilmusid endiselt  Torey postkasti. Kirjadest paistis üha enam välja ootus ja lootus leida oma bioloogiline ema.  Samas  otsis  Sheila  kirjades  oma  ema  käitumisele  vabandusi.  Olen  oma  töös  seda  samuti  kogenud,  et  olenemata  sellest,  milline  on  sinu  päritolupere,  on  laps  alati  täis  tahtmist  neile  andestada ning unelm oma perega õnnelikult koos elada säilib, isegi kui pettumusi ja takistusi  tuleb ette rohkelt.   Sheila  mässumeelsus  avaldus  taas,  järjekindlalt  üritas  ta  leida  oma  ema,  selle  nimel  isegi  põgenes  internaatkoolist.  Koolist  põgenenud  Sheilale  sõitis  järgi  Torey,  see  autosõit  tagasi  Põhja-Californiast muutis nii mõndagi ja lakkamatu nutt ja endast aastate pikkuste pingete välja  elamine aitasid Sheilal mõista, et tema pole milleski süüdi, ei selles, et ema ta hülgas, ega ka  selles, et tema isa valis alkoholi kõige muu asemel. Selle reisi käigus tegi Sheila rahu enda  minevikuga, andestas oma vanematele ning otsustas hakata elama olevikus ja tuleviku jaoks.  Võib tõepoolest öelda, et see päev muutis Sheila elu. Tagasi jõudes kolis ta uuesti elama oma  isa juurde, kes vanglast vabanes, õppeedukus paranes ning ta sai teada, mis tähendab rahu ja  õnnetunne. Keskkooli lõpetanud asus neiu tööle McDonaldsisse.  Minu arvates oli raamatu lõpp ka päris põnev. Torey kirjeldab täiskasvanud Sheilat, kes töötab  McDonaldsis  juhatajana,  tööelu  sujub  takistusteta.  Nagu  võib  eeldada  on  tal  täiskasvanueas  raskusi lähedaste suhete loomisega väljaspool töökeskkonda, mille põhjuseid võib otsida neiu  väga keerulisest minevikust. Eneseteostamise võime ja oskus luua olulisi inimsuhteid on alati  seotud suhetega perekonnas, nende suhete kvaliteediga.  Traumaatilised  mälestused  jäävad  püsivalt  ajufunktsioonidesse.  Posttraumaatilise  stresshäire  korral  on  õppimis-  ja  mälumehhanismid  valesti  arenenud.  Näiteks  laps,  kes  kardab  koeri  sellepärast, et teda ajas taga lõrisev lambakoer, saab sellest hirmutundest jagu aja möödudes  kui näiteks tekivad kokkupuuted sõbraliku lambakoeraga, kellega koos saab isegi mängida. Siia 


6    saabki tuua näiteks Sheila ja Torey suhte. Neiu usaldamatus ja usaldus vaheldusid küll väga  suurte  tõusude  ja  mõõnadega,  aga  lõpptulemusena  saavutas  Sheila  Torey  abiga  rahu  oma  minevikuga.  Väidab  ka  Goleman,  et  õigete  kogemuste  saamisel  võib  häire  leevenduda;  “  tugevad emotsionaalsed mälestused ja mõttekäigud ning reaktsioonid, mida nad esile kutsuvad,  võiva aja jooksul muutuda.“.  Tiina kuidas sulle tundub see raamat? Soovitan sinulgi seda lugeda. Minu arvates väga paeluv,  emotsioone esile kiskuv ning mõtlema panev. Mind on raamatu algusest peale saatnud mõte, et  mida oleks saanud, teha, et olukord Sheilaga poleks kunagi nii kaugele jõudnud. Mulle tundub,  et puudu jäi võrgustikutööst. Sheilale küll tekkis usaldusisik Torey näol, aga võrgustik selle  lapse ümber oli täis suuri lünki. Tehes ise igapäevaselt tööd võrgustikuliikmena, mõistan kui  oluline on luua toetav keskkond lapse ümber.  Lähtun põhimõttest, et võrgustik peab  ennast  kohandama lapse jaoks, mitte laps võrgustiku jaoks. Ilmset tehti Sheila juhtumi puhul mitmeid  vigu nii peretöös kui lastekaitsesfääris.     


7    Kasutatud kirjandus   
Goleman, D. (2015). Emotsionaalne intelligentsus. Tallinn: Varrak.  Hayden, T. (2012). Tiigri tütar. Tallinn: Koolibri.  Liivamägi, J. (2006). Laste- ja noortepsühhiaatria. Tallinn: AS Medicina.       

Document Outline

• Page 1
• Page 2
• Page 3
• Page 4
• Page 5
• Page 6
• Page 7