„Mälestused aitavad elada.“ Kas alati? (1)

„Mälestused aitavad elada.“ Kas alati?
Mälestusi on mitmesuguseid. Mälestused, mida meenutades tõmbuvad suunurgad üles
ja silmad hakkavad helkima. On mälestusi, mis painavad inimesi terve elu ning ainus soov
oleks need unustada, et eluga edasi minna. Nii oli ka Sofi Oksaneni raamatus „Puhastus“, kus
osal hoidsid mälestused hinge sees, teistel jällegi tekitasid mälestused ainult hingepiinu.
Paljudele küüditatuile olid mälestused kodumaast väga tähtsad. Kodumaad
meenutades jätkus inimestel jõudu ja usku, et kord saab koju tagasi minna. Ka Ingel meenutas
kodu. Ta istus tihti akna all ja vaatas öist taevast. Taevas oli samasugune naga koduski ning
pani Ingli naeratama. Kuigi kodu võis olla kaugel ja elu Vladivostokis erinev Eesti omast, siis
taevas oli üks kindel asi, mis oli igal pool samasugune ja muutumatu. Ingel otsis taevast
Suurt Vankrit, kuigi see paistis kehvemini kätte, siis oli see ikka sama suur nagu kodus.
Samamoodi oli kodustele. Kui Ingel ja Linda ära viidi, jäi Hans täitsa üksi. Ta igatses väga
oma pere järele ja Ingli ( Aliide ) saadetud kirjad mõjusid talle rahustavalt, kuna ta teadis, et
nendega on kõik hästi. Ka Hans lootis, et näeb oma naist ja tütart kunagi veel ning see usk
aitas tal elada.
Aliidele aga ei mõjunud mälestused hästi ja ta tahtis unustada õde ja tema pere. Õest
mõtlemine rebis vanad haavad lahti ja Aliide hingerahu kadus . Aliide ei saanud unustada küll
oma õde ning tema pere, sest ta elas selles majas , kus kõik asjad meenutasid ikka ja alati
minevikku , aga ta püüdis elada nii, et minevik teda lõputult ei rusuks. Vallamajas juhtunu
mõjutas kõiki kolme naist. Aliide vältis seda kohta ja isegi, kui ta pidi sinna minema, siis
tekkisid tal külmavärinad ja tohutu hirm, et minevikus juhtunu võib korduda. Lindat mõjutas
see kõige enam. Peale ööd vallamajas tõmbus ta endasse, ta ei rääkinud palju ja oli omaette .
Ka täiskasvanuna ei suutnud ta sellest üle saada. Linda oli vaikne ja ei tahtnud eriti palju
suhelda ning Zara ei mõistnud, miks ema selline on. Kuigi Aliide, Linda ja Ingel ei rääkinud
juhtunust enam kunagi, siis jäi see nende mälestustesse ja hinge igaveseks.
Zaragi kannatas mineviku pärast. Paša ja Lavrenti käesti pääsemine oli ühelt poolt
vabadus ning võimalus uut elu alustada, kuid Zara kartis kogu aeg, et ta saadakse kätte ning ta
peab Saksamaale tagasi minema või et kas ta üldse ellu jäetakse. Kodust mõtlemine tekitas
küll hea tunde, kuid Zara teadis, et koju Vladivostokki ei saa ta kunagi tagasi minna, sest häbi
oli nii suur. Sellised halvad mälestused ei aita inimestel elada, vaid tekitavad rohkem valu ja
kannatusi.