Kordamine: rakk 1. Sõnasta rakuteooria põhiseisukohad! Kõik organismid koosnevad rakkudest kõikide organsmide rakkud on sarnased rakkude ehitus ja talitus on vastastikkuss kooskõlas 1. Mille poolest erinevad pro-ja eukarüoodid? Prokarüoodid- eeltuumsed Puudub tuum ja on väiksemad eukarüoodid-päristuumsed 2. Miks ei saa rakud olla lõputult suured? Kuna rakumembraanis toimub aine- energja ja infovahetus ümbritseva keskonnaga ja välismembraan pindala ja sisekeskonna ruumala vaheline suhe: mida suurem on rakk, seda väiksemaks see suhe jääb. 3. Nimeta väga väikeseid ja väga suuri rakke! Väikseim mükoplasma suurim lindude munad 4. Millise kujuga rakud on? Miks? Kõigil on erinev kuid kõige rohkem on pulkjad, niitjad või kruvikujulised. Sest hulkrakseres organismides sõltub rakku kuju ja ehitus sellest millisest koest nad pärinevad. 5. Kui kaua rakud elavad? 6. Millal ja k...
ebasobivate elutingimuste üleelamiseks, kuid ei ole paljunemisotstarbeline.Turgor- raku sisesõrhk, mis on Kromoplast- membr.koosnev taimeraku organell, mis sisaldab kollaseid ja punaseid pigmente. Kuulub tingitud osmoosist. Selle tulemusena kujuneb taimede turgor. plastiidide hulka. Leukoplast- membr. Koosnev taimeraku organell, milles pigmendid puuduvad. Kuulub Koloonia- moodustub miljonitest bakterirakkudest kunstlikul söötmel kasvades.Generatsiooniaeg- näitab plastiidide hulka, sisaldab tihti varuaineid. Mükotoksiin-(seenetoksiin) mõnede seente poolt sünteesitav palju kulub bakterite hulga kahekordistumiseks mürkaine Plasmotesm- tsütoplasmaniit, mis ulatub pooridest välja ning mis seovad omavahel naaberrakke Patogeenne
Fotosünteesi käigus produtseerivad nad keskkonda hapnikku. Sini-rohevetikad (tsüanobakterid) on prokarüoodid, kellel on tavavetikatega sarnane ainevahetus. Fotosünteesil osa võtvaid vetikad ja tsüanobakterid võib leida kõikidest keskkondadest, kus on piisavalt valgust ja niiskust. Nad moodustavad ka põhilise osa merevee planktonist.AlgloomadAlgloomad kuuluvad heterotroofsete organismide hulka, kes toituvad teistest organismidest. Toituvad põhiliselt bakterirakkudest ning sageli võidakse neid pidada organismideks, kes hoiavad bakterite populatsioone erinevates keskkondades kontrolli all. Prokarüootsed organismid oma laia leviku ning unikaalse ainevahetusega on võimelised osalema erinevate ainete ringetes. Kahel juhul omavad nad aga unikaalset rolli: metanogeneesis (süsiniku muundamine süsihappegaasiks) ja lämmastiku fikseerimises (molekulaarne lämmastik seotakse orgaanilistesse lämmastikühenditesse)
ensüümid nagu nukleaasid. Rakkudes on palju erinevaid nukleaase, mis lõhuvad fosfodiestersidemeid. RNA'd lõhub ribonukleaas ja DNA'd desoksüribonukleaas ja on olemas ebaspetsiifilisi nukleaase, mis lõhuvad nii RNA, kui ka DNA ahelaid. Kõikidel tuntud nukleaasidel oli üks ühine omadus: nad lõhkusid fosfodiestersidemeid järjestusest sõltumata. Seetõttu ei olnud võimalik katki lõigata spetsiifilisi lõike. Kuuekümnendate aastate lõpus Smith, Johns Hopkins (???) avastasid bakterirakkudest veel ühed desoksüribonukleaasid, mis erinesid senituntutest, sest need ensüümid lõhkusid DNA'd järjestus spetsiifiliselt. See tähendab seda, et kui me teame mingi geeni nukleotiidset järjestust, siis valides sobiva järjestuspetsiifikaga restriktaasi saab teha katkuse ühelt poolt geeni ja teiselt poolt teise restirktaasiga. Bakterite jaoks on tegemist sisuliselt kaitsemolekulidega: eukarüootses maailmas nukleiinhapete omavaheline vahetamine on sisuliselt
eelnevalt isoleerida puhaskultuuri. Siin on probleemiks see, et need molekulaarsed meetodid tuginevad hsti kirjeldatud ja lbiuuritud organismidel, keda kasvatakse puhaskutuuris. Molekulaarsete meetodite kiire areng vimaldab uurida mikroorganismide mitmekesisust uuel, geneetilisel tasemel. Mikroobid grupeeritakse vastavalt nende geenide sarnasusele, mis vljendab ka nende evolutsioonilist vahekorda. Eeldades, et enamik looduses eksisteerivatest bakterirakkudest pole kultiveerimise teel kttesaadavad, on viimastel aastatel ha enam kasutusele vetud molekulaarseid meetodeid, mille abil on vimalik uurida otse keskkonnast eraldatud bakterikoosluste DNA-d ja vltida kultiveerimise selektiivsusest tulenevaid probleeme. Sellised molekulaarbioloogilised meetodid nagu nukleiinhapete ekstraheerimine, polmeraasi ahelreaktsioon (PCR), DNA kloneerimine ja sekveneerimine on teinud vimalikuks uute meetodite
-9. kuul) 98% suu floorast. § Hammaste ilmumisel koloniseerivad Streptococcus mutans ja S. sanguis. Vajavad kude, mis ei deskvameeru. Teised streptokokkide liigid adhereeruvad limaskestadele. § Igemete teke võimaldab anaeroobidega koloniseerumist, mida vanemaks, seda rikkalikum, puberteedieas Porphyromonas, Prevotella, spiroheedid . Hambakatt (dental plaque) § Seotud hambakaariese ja periodondi haigustega. Haigusprotsessi käivitab organismi mikroobid. § Hambakatt - bakterirakkudest (60-70 vol%), sülje polümeeridest, bakteriaalsed ekstratsellulaarsed produktid - loomulik biofilm. Tulemuseks on rikkalik bakteriaalsete metaboliitide kontsentratsioon hamba pinnal. § Domineerivad Streptococcus sanguis ja S. mutans. § Katu teke algab streptokokkide kleepumisega sülje glükoproteiinidele. Järgneb tugevam kleepumine rakuvälistele polümeeridele (dekstraan + levaan = glükaanid), mida toodavad bakterid toidusuhkrutest. Viimased moodustavad katu maatriksi
Streptococcus pyogenes võib põhjustada neelumandlipõletikku, roosi, haavainfektsioone - ,,lihasööja bakter", veremürgistust, mädavilllöövet ja sarlakeid. Enterokokid (Enterococcus) elavad igaühe soolestikus, kuid teatud tingimustes on nõrgestunud organismile ohtlikud tõvestajad: kuseteede nakkused, südamelihasepõletik, meningiit, mädased põletikud. On antibiootikumidele vastupidavad ja resistentsus areneb kergelt. Reovee puhastamine Aktiivmuda helbed koosnevad bakterirakkudest ning anorgaanilistest ja orgaanilistest osakestest. Suurte aktiivmuda helveste sisemuses on hapniku kontsentratsioon madal ja see on elupaigaks anaeroobsetele bakteritele. Kokku on leitud üle 300 eri bakteri liigi. Aktiivmuda osakeste baktereid iseloomustab kiire kasv ja suur metaboolne aktiivsus: Pseudomonas, Enterobacter, Flavobacterium, Zooglea, Sphaerotilus. Nitrifitseerivad bakterid:Nitrosomonas, Nitrobacter. L
Sinna vektorisse viidav geneetiline info on märgistatud nii et seda oleks võimalik ära tunda uues kombinantses molekulis.; Kombinantne DNA viiakse vektori abil bakteri või pärmi rakku, kus see replitseerub ja jaguneb koos peremeesorganismiga; Peremeesraku jagunemisel ja paljunemisel tekib geneetiliselt identsete rakkude kloon, mille igas rakus on üks või mitu kombinantse DNA koopiat. Rakke paljundatakse selektiivsel söötmel; Kloonitud kombinantne DNA isoleeritakse bakterirakkudest, puhastatakse ja kasutatakse vastavalt vajadusele. 29.Suguline paljunemine Suguline paljunemine : - Iseloomulikud tunnused : a) vajatakse üldjuhul kahete vanemorganismi. b) vajalikud on spetsialiseerunud sugurakud. (spermid ja munarakud) c) vajalik on viljastamine. d) toimub selge põlvkondade ploidsuse vaheldumine. e) suguline paljunemine on evolutsioonis kõige hilistekkelisim paljunemisviis. f) sugulisel paljunemisel esineb ulatuslik pärilik muutlikkus, mis tagatakse :
mõjutada liitvalgu ekspressioonitaset. 5. 2-D geelid ja mass-spektromeetria. Erinevate valkude hulga hindamiseks bakterirakus kasutatakse totaalvalgu lahutamist 2-D polüakrüülamiid-geelelektroforeesil. Igale valgule vastab geelis kindel koht, kus valk on visualiseeritav täpina. Mida rohkem on valku, seda intensiivsem on vastav täpp. Kui eraldada totaalvalk erinevates tingimustes kasvatatud bakterirakkudest, näeme täppide mustris erinevusi. Mass-spektromeetria võimaldab määrata valgu järjestusi ka väga väikeste valgukoguste (pikomoolide ja isegi femtomoolide) korral, mida on võimalik saada valkude puhastamisel 2-D geelist. Geelist isoleeritud valkude aminohappelist järjestust võrreldakse bakteri geenijärjestustelt tuletatud aminohappelise järjestusega ja saadakse teada, milliste geenide poolt on uuritavad valgud kodeeritud
elektroforees ja Southern’ hübridisatsioon. Hübridisatsiooniks kasutatakse sonde, mis seostuvad ribosoome kodeerivate geenidega. Restriktsioonile järgneb elektroforees agaroosgeelis, mis võimaldab tekkinud DNA fragmentide eraldamise nende suurusest lähtudes. PFGE – PULSED FIELD GEL ELECTROPHORESIS. Pulss-välja geelelektroforees on molekulaarsete tüpiseerimismeetodite standardiks. Terviklikest bakterirakkudest valmistakse nn. agarpunnid. Seejärel tehakse bakteri DNA-le restriktsioon. Elektroforees toimub pulseeriva elektrivälja tingimustes. PFGE võimaldab lahutada väga suure molekulmassiga DNA fragmente vahemikus 10 kb kuni 800 kb. Joonis 4. PFGE restriktsioonimustrid S. aureus puhangu korral haiglas.
liitjärjestuse puhul võib olla muutunud mRNA stabiilsus ning see võib samuti mõjutada liitvalgu ekspressioonitaset. 5. 2-D geelid ja mass-spektromeetria. Erinevate valkude hulga hindamiseks bakterirakus kasutatakse totaalvalgu lahutamist 2-D polüakrüülamiid-geelelektroforeesil. Igale valgule vastab geelis kindel koht, kus valk on visualiseeritav täpina. Mida rohkem on valku, seda intensiivsem on vastav täpp. Kui eraldada totaalvalk erinevates tingimustes kasvatatud bakterirakkudest, näeme täppide mustris erinevusi. Mass-spektromeetria võimaldab määrata valgu järjestusi ka väga väikeste valgukoguste (pikomoolide ja isegi femtomoolide) korral, mida on võimalik saada valkude puhastamisel 2-D geelist. Geelist isoleeritud valkude aminohappelist järjestust võrreldakse bakteri geenijärjestustelt tuletatud aminohappelise järjestusega ja saadakse teada, milliste geenide poolt on uuritavad valgud kodeeritud.
annaabi.ee 
