Saate sellest aru, te ajudeta jõnglased?" "Jah, ema", ütlesid nad nördinult, pead alla vajunud. "Aga nüüd tulge mulle kööki appi!" käskisin neid. Nad tulid suure kiiruga mulle kööki järele. Me saime üsna kiiresti kõik köögis tehtud. Ma panin selga oma lilla sädeleva õhtukleidi. Helen pani selga kena miniseeliku ja moeka sekretärijaki. Stiiven pani selga kuue ja viigipüksid ja mu mees Stiiv-Maikel sama, mis Stiivengi. Uksekell helises. "Ma avan!" hüüdsin üpris kõvasti. Avasin ukse ja sealt tuli sisse suur tümakas, paks ja kiilaspäine mees, kes oli umbes 43 aastat vana. Ütlesin: "Astuge sisse ja tundke end nagu kodus!" Kõlas kõmisev vastus: "Jah, muidugi, aga enne makske mu taksoarve 670 krooni ja tooge mu kohvrid autost. Kas teie mees ei võiks seda teha? Takso ootab!" kõlas väljast üks "piip-piip". Ütlesin vaikselt susistades Stiiv-Maikelile: "Maksa ta arve ja too ta kohvrid!" tuli tasane vastus "Kust ma selle raha võtan?" Vastasin talle: "Minu rahakotist!
Homerose "Odüsseias" kirjeldati kahte aeda: 1) kuningas Alkinoo'se ja 2) Odüsseuse isa aeda ning 3) jumalanna Kalypso koobast. Need olid puht praktilised aiad palee vahetus läheduses, kus olid viljapuuaed (õunad, pirnid, oliivid, granaatõunad, viigipuud), viinamarjaaed ja arvatavasti korrapäraste peenardega köögivilja- ja lilleaed. Siit sai alguse aia jaotamine kultuurigruppide järgi. Aiast ei puudunud ka veeallikad, kust sai alguse mitmeharuline oja, mis voolas läbi aia. Teoses mainitud fajaakide pühal saarel valitses suurepärane kliima: puud õitsevad ja kannavad vilja aasta ringi. Tollased kuningapaleed omasid suuri esindusruume. Lai eesõu, mis oli varjutatud oliivi- ja viigipuudega, juhtis siseruumidesse, kus käis elutegevus. Aiad olid hekkide ja müüridega ümbritsetud ja asusid sageli niisutamise hõlbustamiseks mäekülgedel. Homerose ODÜSSEIA, lk 67: Kalypso koobas. Paks ning lopsakas hiis oli ümber ta koopa. Ses kasvas
Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna
ja nimetas härra de Treville'i nime? ... Kuulge, kallis peremees, olen päris kindel, et sel ajal kui teie noormees viibis minestuses, ei jätnud te pilku heitmata tema taskusse? Mis seal oli?» «Kiri, adresseeritud musketäride kaptenile härra de Treville'ile.» «Kas tõesti?» «Nii kindlasti, nagu mul on au siin seista, Teie Ekstsellents.» 16 Peremees, kellel ei olnud eriti terav pilk, ei märganud üldse ilmet, mille ta sõnad külalise näol esile kutsusid. Tundmatu eemaldus aknast, mille servale ta kogu aeg küünarnukiga oli toetunud; ta kortsutas rahutult kulme. «Kurat!» pomises ta läbi hammaste. «Kas tõesti saatis Treville selle gaskoonlase minu järele nuhkima? Ta on küll väga noor! Aga mõõgahoop on ikkagi mõõgahoop, ükskõik kui vana on selle andja; ja pealegi oskad last karta vähem kui meest. Mõnikord aitab väikesest takistusest, et suurt kavatsust nurja ajada.» Ja tundmatu vajus mõneks minutiks mõttesse
kolmekuningapäev ja narripidu * peeti mäletamata aegadest saadik samal päeval. Sel päeval pidi Greve'i platsil rõõmutuli põlema, Bra-que'i kabeli juurde meiupuu istutatama ja Justiitspalees 6 müsteerium ette kantama. Sellest olid kuulutanud eelmisel päeval tänavanurkadel pasunaid puhudes prevoo * ametnikud ilusais lillades kamlottkuubedes, suured valged ristid rinnal. Majad ja poed olid suletud ning mees- ja naiskodanik-kude summ voolas juba hommikust saadik igalt poolt kolme nimetatud linnapiirkonna poole. Igaüks oli midagi valinud, kas rõõmutule, meiupuu või müsteeriumi. Pariisi päevavaraste ammutuntud arukuse kiituseks peab ütlema, et suurem osa sellest rahvast seadis sammud rõõmutule poole, mis oli sel aastaajal tõesti ka kõige loomulikum, või jälle müsteeriumi vaatama, mida pidi ette kantama külma eest hästi kaitstud kinnises Justiitspalee suursaalis, kuna uudishimulikud kehvalt
Tema surivoodi ees seisid nuttes ta naine, poeg Tambet oma naisega ja nende poeg Jaanus, kes tol ajal oli kaheksa-aastane. Vahuri lesk ei kannatanud rasket hoopi kaua välja, vaid läks paar kuud hiljem oma armastatud mehe järel hauda. Ka Tambeti naine suri kähe aasta pärast. Tambet oli agar ning väle mees, kes liikumist ja varakuhjamist armastas, kuid isamaa õnnetusest suuremat ei hoolinud. Ta ostis veel kolm noort sulast, ehitas kena ruumika elumaja kõrvaliste hoonetega, piiras õue palkseintega ja istutas aia väljapoole seinu. Parajal köhal, elumajast vähe eemal, raius ta metsa maha ja hakkas suuresti põldu harima. Sakstest ei hoidnud ta Vahuri käsu vastu ennast mitte eemale, vaid hakkas juba varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ning Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tema
eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi.
1 NB! Redigeerimata! Saateks natsionaalsotsialismi klassiku Adolf Hitleri raamatu MEIN KAMPF eestikeelsele väljaandele Aastakümneid on kogu maailmas püütud Adolf Hitleri raamatut "MEIN KAMPF" inimestele kättesaamatuks teha, samal ajal seda igati maha tehes. Ka end kõige demokraatlikemaks pidavates riikides ei ole see raamat igaühele kättesaadav. Vähemalt samavõrra vastuvõetamatu ideoloogia, marksismi, kandjad Marksi, Engelsi, Lenini jne. teosed, laiutavad aga paljude avalike raamatukogude riiulitel ega ole kunagi tõsiseltvõetavat hukka-mõistu leidnud. Miks see nii on, taipab tähelepanelik lugeja üsna kiiresti. Tutvudes A. Hitleri poolt kirjapanduga, ei jaga meie demokraatlikus riigis elav lugeja kindlasti tema seisukohti ja maailmavaadet. Võrreldes seda aga marksismi klassikute teostega, tuleb tõdeda, et A.
Portugalil on diplomaatilised suhted rohkem kui 180 riigiga kõigil kontinentidel. Religioon: Portugallased on valdavalt roomakatoliiklased, kuid Portugali põhiseadus tagab usuvabaduse,mille tulemusel on Portugalis ka terve rida erinevaid usukogukondi: kristlased (erinevad protestantlikud kogukonnad ja õigeusklikud), moslemid, hindud, budistid, juudid jne. Mandri-Portugalis asuv Fátima on maailma üks suurimaid roomakatoliku pühamuid. Geograafia ning kliima: Tejo jõgi poolitab Portugali mandriosa, jättes põhja poole mägisema ala ja lõunasse tasandikud. Tasased lauged rannikualad on vastandiks mägisele sisemaale. Kõrgemad tipud asuvad riigi mägises keskosas, kõrgeim neist on Serra de Estrela (1991 m). Kogu riigi kõrgeim tipp, Pico (2351 m), asub samanimelisel saarel Assooridel, Madeira kõrgeim punkt on Pico Ruivo (1862 m). Mandriosa rannajoon on suuremas osas väga ühtlane, välja arvatud kaks suuremat suudmeala (Tejo ja Sado)
UNIVISIOON Maailmataju A Auuttoorr:: M Maarreekk--L Laarrss K Krruuuusseenn Tallinn Märts 2015 Leonardo da Vinci joonistus Esimese väljaande kolmas eelväljaanne. Autor: Marek-Lars Kruusen Kõik õigused kaitstud. Antud ( kirjanduslik ) teos on kaitstud autoriõiguse- ja rahvusvaheliste seadustega. Ühtki selle teose osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus, info salvestamine, (õppe)asutustes õpetamine ja teoses esinevate leiutiste ( tehnoloogiate ) loomine, ilma autoriõiguse omaniku ( ehk antud teose autori ) loata. Lubamatu paljundamine ja levitamine, või nende osad, võivad kaasa tuua range tsiviil- ja kriminaalkaristuse, mida rakendatakse maksimaalse seaduses ettenähtud karistusega. Autoriga on võimalik konta
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
