Atlandi tuur (0)

     Harjus
    Harjus on levinud peaaegu kogu Põhja-Euroopas. Eestis on ta muutunud haruldaseks 
ja elutseb vaid mõnedes jõgedes - kõige rohkem Narva jões, ka  Ahja  ja Piusa jões ning 
piiratud hulgal vähestes Põhja-Eesti jõgedes.
    Ta on süstja kehakujuga, kuni 0,5 meetri  pikkune , külgedelt  lamendunud  kala, keda 
iseloomustab hästi pikk ja kõrge  seljauim , mis kudemisperioodil värvub küütlevate 
vikerkaarevärviliste tri pudega lil akaspunaseks. Peale sel e olevat harjusel iseloomulik 
aed-li vatee lõhn.
    Harjus on külmalembene kala, kes  armastab  selget, kiirevoolulist ja taimestikuvaest 
vett. Ta on paikse eluvi siga ja territooriumihoidja. Oma li gikaaslaste suhtes on harjus nii 
noores  kui vanas eas  aastaringselt  vaenulik. Ta elab põhja ligidal, kust sooritab lühikesi 
kiireid sööste veepinnale. Toidust moodustavad suure osa ni  õhu- kui maismaaputukad 
ning nende  vastsed , väikesed  kalad  (lepamaimud) ning lõhemari, juhul kui lõhi õnnetul 
kombel  harjuse kodujõkke  kudema  satub.
    Harjus koeb tavaliselt mais. Nagu öeldud, on ta territoriaalne ja seetõttu jagatakse 
sobiv pi rkond jõest isasharjuste vahel üksikuteks kudemisaladeks. Koelmu läbimõõt 
võib  ulatuda  4...5 meetrini ning seal peaks leiduma mõni soodne varjepaik kivi või 
puurondi näol. Isasharjus teeb kudemisperioodil iseloomulikke vabisevaid li gutusi, 
millega kaasvõitlejaid eemale peletatakse, emasisendeid aga ligi meelitatakse. Koetava 
marja jaoks valmistab emasharjus lohukese, mis pärast marja viljastamist kruusaga 
kaetakse. Pärast kudemist tungib  isane  tavaliselt emasele kal ale, viimane aga sellest 
eriti ei hooli ja jätkab pulma kas endise või uue partneriga.  Kudemine  toimub ainult 
valgel  ajal, tavaliselt keskpäevast pärastlõunani.  Vastne   koorub  juba 12...14 päeva 
pärast ning toitub alguses peamiselt planktonorganismidest, minnes hiljem üle 
putuktoidule.
    Harjus on looduskaitse al  ja tema püük on igal pool keelatud. Sel e li gi hävimist on 
põhjustanud  sobivate  elupaikade vähesus - eeskätt varjepaikade puudus jõgedes. 
Sel eks oleks tarvis säilitada veekogude looduslikku ilmet, piirates mul a- ja metsatöid 
kallastel.