Spartalased ise elasid Sparta linnas. Nad ei teinud mingisugust kehalist tööd, see oli nende arvates häbistav. Sparta eesotsas seisis kaks kuningat. Neil oli piiramatu võim ainult sõja ajal, rahu ajal aga pidid kuningad küsima kõigis asjus nõusolekut vanematenõukogult, mida nimetati geruusiaks. Geruusia koosnes 30 liikmest; peale kahe kuninga kuulus sellesse 28 vanemat meest, kes olid valitud kogu eluajaks. Ükski neist ei võinud olla alla 60 aasta vanad. Teised tähtsa asutise moodustas endast kolleegium, mis koosnes 5 efoorist - erilisest valitud ametiisikuist. Nad valiti üheks aastaks. Pärastpoole said efoorid väga suure võimu. Nad võisid võtta vastutusele koguni kuningaid. Peale kuningate, efooride ja geruusia oli Spartas ka rahvakoosolek, millest võtsid osa kõik täiskasvanud spartalased. See tuli kokku üks kord kuus. Sellel koosolekul tegid kuningad rahvale geruusia otsuse teatavaks, kusjuures rahvas ei arutanud seda otsust,
võidukalt. Jelena valitsemine tekitas bojaarides pahameelt. Ta suri 1538, arvatavasti mürgitati. Võistlejad panid Obolenski vangi ning nälju- tasid ta hiljem surnuks. Järgmised üheksa aastat mõjutasid valitsust järgemööda mitu perekonda Suiskid, Belskid, Vorontsovid ja Glinskid. Väärib tähelepanu, et bojaarid võistlesid mõju pärast valitsusasjadele, kuid keegi neist ei üritanud hõivata trooni. Bojaarid paisitsid vaikimisi mõistvat, et suurvürsti asutise püsikindlus väldib Moskoovia sattumist kaosesse. Esialgu oli Ivan selle võimumängu ohver. Ühe, tõsi küll küsitava usaldusväärsusega allika kohaselt kasvas Ivan taltsutamatuks noorukiks, kellele meeldis Kremli tornidest koeri surnuks visata ja kelle loomus oli kummaline segu matslikust julmusest ja õpetatud vagadusest. Õhtuid veetis ta koos sõprade- kambaga Moskva tänavail mürgeldades ja inimesi pekstes, päevad pühendas aga kirikuisade ja pühakute elulugude
Suuremaid ideoloogilisi muudatusi esineb peamiselt riigivõimu rakkimis, riigiorganite rakingus ja pädevuses. 10 Kogu riigivõimu allikaks oli rahvas ideelise suurusena. Rahvas aktiivkodanikkonnana, s. o. oma hääleõiguslike kodanike kogu näol oli riigivõimu otseseks teostajaks. Rahvas valis oma esindajaks sajaliikmelise kestva seadusandliku asutise Riigikogu, kes omakord seadis ametisse Vabariigi Valitsuse kõrgemaks haldusorganiks. Seadusandlusorganitena esinesid võrdsete suurustena aktiivkodanikud ja Riigikogu ning mõlema pädevuseks oli üldaktide toimetamine. Üldaktide all mõeldakse akte, millega abstraktselt ja impersonaalselt korraldatakse õigusliku elu üldjuhtumeid. Sedaviisi Põhiseadus seadis Eesti seadusandluse tsentralistliku legislatiivsüsteemi alusele. Seadusandluse alal
salajasel hääletamisel. Hääletamisel loetakse Vabariigi Presidendiks valituks kandidaat, kes on saanud kõige rohkem hääli. Kui kandidaadid on saanud ühepalju hääli, loetakse valituks kõige vanem kandidaat. Hääletamine peab toimuma hiljemalt kahekümne päeva jooksul arvates kandidaatide ülesseadmisest. Kui on üles seatud ainult üks kandidaat, siis peetakse Riigivolikogu Esimehe kokkukutsel ja juhatusel kõigi kolme kandidaati ülesseadnud asutise ühine valimiskoosolek. Kui ülesseatud kandidaat sellel valimiskoosolekul salajasel hääletamisel saab poolt vähemalt kolm viiendikku valimiskoosoleku seadusliku koosseisu häältest, siis see kandidaat loetakse Vabariigi Presidendiks valituks ja rahva hääletamine jääb ära. /---/ 1. Võrrelge 1938. ja 1992. aasta põhiseaduseid. Mille poolest erineb presidendi valimise kohta sätestatu? Leidke kolm erinevust. (3 p) 1938. ja 1992
töö seisab ees. 8 Amm ja ta laps Amme küsimusega on vanast ajast saadik kõik rahvad teotsenud, kuid ta on siiski alles lahendamata. Siin on õieti kolm asja, mida tuleb silmas pidada: 1. Asutada keskkoht, kust ammesid võiks tarbekorral saada ja kes oleks vahetalitajaks ammede ja perekondade vahel. Keskkohaks on sünnis mõni rinnalaste-kodu, kus emad pikemat aega võivad peatuda. Perekond teeb asutisega lepingu ja maksab asutise kätte iga kuu tetava summa. 2. Korraldada vahekord amme ja perekonna vahel. Asutis kaitseb ema ja ta lapse huvisid. Ka pererahval on teatavad kohustused amme suhtes. 3. Kaitsta amme last, kuna tema ei saa mitte oma ema rinda, milleks temal on kõige suurem õigus. Tema elu on tihti ohvriks rikaste vanemate lapse elu eest. Ammede laste suremus on üldiselt kohutavalt suur. Ammede laste kaitseks on kaks teed olemas: 1)
Suurus ligikaudu 50006000 leegionäri pluss mitusada ratsaväelast. III peatükk Venus Libitina trahter Ühes Esquiliniuse kõige kõrvalisemas ja räpasemas tänavas asus trahter, mis oli pühendatud Venus Libitanile, see on Matuse Venusele, jumalannale, kelle võimu alla kuulusid matused ja hauad. See trahter on tõenäoliselt oma nime saanud sellest, et ta oli lihtrahva surnuaia ja välja vahel, kuhu visati orjade ja kõige põlastusväärsemate inimeste laibad. Selle räpase asutise omanik ning perenaine oli Lutatia Ühesilmaline. Puusepad, pottsepad, hauakaevajad, jõumehed tsirkusest, komödiandid ja narrid, gladiaatorid, võltssandid ning lõtvade elukommetega naised olid Lutatia trahteri tavalisteks külastajateks. Venus Libitina kõrtsi külastajad kuulusid Rooma kõige põlatuma, alama rahva hulka. Inimesed rääkisid päeva lemmikteemal gladiaatorimängudest tsirkuses. Mõni hetk hiljem astus Libitina trahterisse Trebonius Spartacuse ja gladiaatorie grupi saatel
3 Esimeseks Eesti raamatute nimestiku koostajaks peetakse Rozenplänterit avaldas aastatel 18131823 ajakirjanduses eestikeelsete trükiste aastaloendeid. 1921. aastal alustas Tartus tegevust Eesti Bibliograafia Asutis, mille põhitööks sai eesti ajakirjanduse üldise retrospektiivse analüütilise bibliograafia koostamine. 1940. aastal võttis Eesti Bibliograafia Asutise töö üle Eesti Kirjandusmuuseumi Bibliograafiaosakond. Rahvusbibliograafia koostamiseks ja väljaandmiseks tegi põhjalikke ettevalmistusi ja kogus materjali ka Richard Antik Eesti raamatute üldnimestik 19181923 ja Eesti ajakirjandus 17661930. 1946 võeti EKM AR perspektiivplaani 19011941 ilmunud eestikeelsete raamatute üldnimestiku koostamine. Projekti algatajaks ja juhendajaks oli Endel Annus.
menetleda ka kodanike kaebusi.*26 Eelnõu väljatöötamisel Rahvuskogus viitas Jüri Uluots kahele juhule, mil õiguskantsleril tulevat täita erilist rolli: kui kodanik laseb kaebetähtaja üle või kui õiguskaitsevahen- dit ei ole.*27 Artur-Tõeleid Kliimann viitas lisaks nimetatud kahele juhule veel kolmandagi: kui riigi keskasutis, keda on palutud tühistada või muuta temale alluva asutise või ametniku seadusevastane toi- ming, keeldub säärast palvet rahuldamast.*28 Vastava ametniku nimetust arutati Rahvuskogus, kuid pare- mat kui õiguskantsler ei leitud.*29 Õiguskantsleri institutsioon likvideeriti 1940. aasta juuli lõpus Riigivoli- 18 L. Busck. The History and Development of the Institution of Ombudsman. The Danish Ombudsman. H. Gammeltoft-Hansen, F. Axmark (toim.). Copenhagen: Djøf Publishing, 1995, lk 25. 19 Vt ülevaadet M
Temaga hakati juttu ajama, tutvust tegema. Nõnda sai temast nagu oma inimene. Muude seas lähenes temale ka Tigapuu, üks neid kahepaikseid, kes polnud õieti õpilane ega ka õpetaja või kes oli mõlemad kokku. Päeval istusid niisugused mehed ühes teistega enamasti klassis, pärast lõunat aga läksid nad väiksematega jalutama või valvasid nende järele õppimisel. Tigapuu oli umbes Indreku vanune, aga asutise perekonna hulka kuulus ta juba palju aastaid, nii et ta praegu istus viiendas, Indrekust ühe klassi kõrgemal. Kasvult keskmine, kehalt kuidagi nurgeline ja lopergune, omas ta kuulsust, et ta kedagi ei karda, vana ennastki mitte, ja et kaklemisel ükski tema vastu ei saa. Niisuguse mehe tutvus tundus Indrekule austavana. ,,Selle nolgiga lähete asju ajama, muidugi peate siis sisse kukkuma," ütles ta Indrekule Lible suhtes
põhjendajaks oli Andrus Saareste. Selgitusi ortograafia kohta jagati ka hiljem (vt Eesti Keel 1932, lk 9295, 127). Mõnevõrra üldisemalt lähenes asjale Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond, kes käsitles asutuste nimesid oma koosolekul 20.04.1935 (Eesti Keel 1937, lk 228229): kirjutada asutuste ja organisatsioonide nimetustes kõik sõnad peale abisõnade suure algustähega, kui toonitatakse nimetuse ametlikkust. Kui aga ,,asutise või alaorgani" kuju ametlikult ei rõhutata, siis võib tarvitada väikest algustähte. Nõukogude ajal kehtis õigusliku alusena 1985. aastal Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega kinnitatud "Vabariikliku ja kohaliku alluvusega riiklikele ettevõtetele, asutustele, organisatsioonidele ja muudele objektidele nime andmise ja nende ümbernimetamise korra määrustik" (ENSV Teataja 1985, art 541), milles sõnastatakse täpsemalt kohaliku alluvusega objektide nimetamine
annaabi.ee 
