Arutlus teemal 7 miljardit inimest (0)

7,000,000,000 inimest, liiga palju?

ÜRO andmetel sai Maa 31. oktoobril 7 miljardiliseks. Seda pole võimalik kindlaks määrata, ligikaudsus on miljonites. Pooltel inimestel Maal ei ole isikukoodi, neid pole arvele võetud. Võib öelda aga, et meid on umbes 7 miljardit, kindlasti mitte vähem. See ei ole tähistamist väärt sündmus, sest see toob endaga kaasa väga suured üleilmsed probleemid, mille kannatajaks oleme lõppude lõpuks just meie.
Maa suudab ära toita umbes 11 miljardit inimest. Kui meid praegu on juba 7 miljardit ja ennustuste järgi järgmine miljard täitub natukene rohkem kui 15 aasta pärast. Sama jada jätkates on umbes 2090. aastaks Maal 11 miljardit inimest. See on suur probleem. Praeguse rahvaarvuga on surma nälgimas üle miljardi inimese, neist sada tuhat sureb päevas nälga. Inimkonnal on praegugi raske toiduressursse raske jagada ja toota inimeste vahel, mis saab siis, kui numbrid aina suurenevad. Enamus inimestest tänapäeval sünnib arengumaades, st vaestes riikides, kus on nälgivate inimeste arv kõige suurem. Muidugi võib rahvakasv vahepeal pidurduda suurte looduskatastroofide tõttu, sõdade tõttu. Sõjad võivad praegusel pingelisel väga kergesti vallanduda. Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor Erik Terk väidab hoopis, et rahvaarvukasv aeglustub ja seiskub ca 50 aasta pärast.
Eelnev probleem toob endaga kaasa mitmeid muid majanduslikke hädasid. Üha suurenev rahvaarv vallandab suuremad rahvaste ümberasumised lootuses leida paremat elupaika. Üldiselt liigutakse lõunast põhja. See toob rikkamatele riikidele, kuldsele miljardile, kaasa majanduslikke probleeme. Suureneb rahvatihedus, mis toob kaasa etnoliste gruppide segunemise, haigused, tööpuuduse, ruumipuuduse jne. Muidugi mõningatele riikidele, näiteks Eestile, ei kujutaks see endast probleemi. Meil on tööjõupuudus, paljud lähevad välismaale ja kahju see ei tooks, kui meie riigi koosseis suureneks.
Pikemas mastaabis tähendav lisaks näljale ülerahvastamine kütuse-, toidu- ja veesõdasid, võitlus elukoha ja ellujäämise nimel. Seda kõige enam jällegi arengumaades. Kuid miks mitte ka esimeses maailmas, kui kolmanda maailma inimesed tunnevad end võrreldes esimese ja teise maailmaga ebavõrdselt, vallandab see suured pinged ja viha rahvaste vahel. Hõimude ja vaeste riikide vahelised sõjad, vastastikused röövimised. Nad teevad mida iganes, et hoida endal elu sees.
2/3 vaesus elavatest inimestest on naised. Naiste tähtsus on meeletult suur, sest suuremjaolt sõltub nendest meie järglaste arvukus ja kvaliteet. Kui naised elavad vaesuses , haigustekülluses, näljas, siis nad on nõrgad, nad annavad nõrkasi järglasi, kes ei ole konkurentsivõimelised ellujäämisel. Neid tuleb väga palju juurde ja looduslik valik ei suuda ka viga parandada. See tegur rikub rahva kvaliteeti ja muudab inimest nõrgemaks.
Kahjuks ma ei näe sellele probleemile lahendust . Tänu arenenud arstiteadusele võivad inimesed elada 2 korda kauem, kui varem. Samuti ei saa keelata inimestel järglasi saamast, mida Hiina poliitika küll edukalt rakendada on suutnud, aga märkimisväärselt sellest abi ei ole. Kindel on see, et elu Maal läheb aina raskemaks, nälgivaid inimesi sünnib meeletult kiiresti juurde ja maaressursid ainult vähenevad. Suured maa-alad, kus varem elavnes põllumajandus, kõrbestuvad nüüd kliimamuutusprotsesside tõttu.