Artikli analüüs - Miks me üldse reisime? (0)

Artikli analüüs „Miks me üldse reisime?“
Tiit Pruul avaldas oma artikli „Miks me üldse reisime?“ eesmärgiga mõista, miks inimesed reisivad. Alustades romantismiajastu kuulsatest literaatidest nagu Byron , Puškin ja Lermontov , jõudis autor tänapäeva vabatantsijani Matt Hardingini. Pruul leidis osavalt ajastutevahelised reisikogemuste erinevused ja tõi põhjendusi, miks on inimeste eesmärgid reisi alustamiseks muutunud ja miks pole ümbermaailmareisis enam midagi erakordset.
Inimeste reisimisvajadused on põhjendatud vastandlike argumentidega. Osadel domineerib seiklushimu, nagu näiteks Jamesil, artikli autori vestluskaaslasel, kellega ta Indias kohtus. Kartmatu seikleja ei kartnud rahutusi, mida tõid kaasa poliitilised rahutused – teda huvitas vaid elamus, mille nimel oli James valmis kas või surema. Seevastu enamikel reisijatel on peas leebemad mõtted. Nad reisivad lõbu, puhkuse ja teadmiste eesmärgil. Kuna kaasaja ühiskonnas on reisimise kohapealt tähtsaim aspekt rahaline kindlustatus, siis eelistatakse midagi odavat ja rahulikku . Sääraseid seiklusjanulisi nagu James on vähe. Statistilise aruande põhjal on populaarseimad kohad Põhja-Aafrika rannik ja ookeanide soojad saared, kuhu reisib iga-aastaselt üle miljardi reisija .
Mõned sajandid tagasi reisiti ennast otsides . See oli riskantne ettevõtmine, kuna reisijaid polnud palju ja teekond oli ohustatud. Polnud kaitset, mis võinuks kohaliku hädaohu korral reageerida. Maailma oli võõras ja diferentseerunum. Ometigi ei peatanud see romantikuid, kes pühendusid üksindusele ja rändasid sinna, kuhu tahtsid ja jõudsid. Kõige rohkem tegid seda filosoofid, kellele tuli parim kirjutamisainestik pähe just nimel keskkonda vahetades. Reisimine inspireeris, seda on tunda ka nende teostes. Näiteks lord Byroni ida- reisid , Shelley Euroopa rännak, Chateaubriandi reisid jätavad elava mulje tolleaegsest maailmast, kuna on kirjutatud läbielajate endi poolt ja säärast reisimist ise läbi elamata ei saa niivõrd hästi kõigest juhtunust kirjutada.
Tiit Pruuli sõnul on reisimise kuldaeg möödas, ent kas on? Kuigi nii Byron, Puškin, Shelley kui ka Lermontov puhkavad rahus mulla all, pole inimeste reisitung kuhugi kadunud. Tõsi on see, et tänapäeval on palju suuremal inimhulgal võimalus reisida, ent isegi siis, kui nende eesmärgid ei pruugi olla sama õilsad kui 19.sajandi literaatidel, elavad nad läbi kummalisi juhtumeid ja koomilisi äpardusi, mis saadavad iga reisi, ja ainuüksi nende kogemuste tõttu tasub reisida. Need, kes on maailma ise läbi käinud, mõistavad palju paremini reisikirju, kuna emotsioonid ja välismaal oleku elevus pole sajandite jooksul inimsoost kadunud. Uue ja tundmatu avastamine köidab reisijaid veel kaua.
Tiit Pruul lõpetas artikli Jamesi looga, jõudes järelduseni, et kuigi seiklusjanuline sai Indias oma ekstreemse reisikogemuse, ei jõudnud ta oma eesmärgini, milleks oli surm ümbermaailmareisil. Sellega võib reisimise eesmärgi kokku võtta: tähtis pole see, kuidas rännak lõpeb, vaid tähtis on rännaku olemus ja reisi kulg. Omapäraseid ja tüüpilisi reisimisi saadab ikka rõõm ja pole vahet, kas reisija ootab teadmisi või kogemusi, mõlemaid saab ta niikuinii.