kes tulid võitlema eesti eest. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. Soome armees võitlesid eestlased vabatahtlikult. Eestlased läksid sinna, et aidata Soomes Talvesõjas. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehes, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Erna luuregrupp tegutses aga Suvesõjas koos metsavendadega. Mingil määral said eestlased kindlasti valida, kelle poolel sõdida, kuid enamus olid armeedesse paigutatud sunniviisiliselt, Punaarmeesse ja Saksa armeesse oli eestlastel kohustuslik minna, kui kuulutati välja sundmobilisatsioon. Sunniviisiliselt armeedesse paigutamisele järgnes aga välismaale põgenemine, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, ja metsadesse varjumine. Enamik Eesti riigitegelasi langes nõukogude võimuorganite kätte. Kätlin Pajula
jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Pärast Soome kapituleerumist tulid soomepoisid Eestisse, et kaitsta meie riiki. Otsides pääsu sõjategevuse ja kommunistide eest, põgenes osa eestlasi läände. Kümned tuhanded eestlased lahkusid välismaale, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, lootes peale sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda. Minu arvates oli eestlastel võimalus valida, kelle poolel sõdida, sest vabatahtlikult pääses kõikidesse armeedesse. Muidugi oli samas ka neid, kellel polnud võimalik valida ning olid paigutatud armeedesse sunniviisiliselt.
Millised olid eestlase valikud Teises maailmasõjas? Teises maailmasõjas sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi armeedes, nendeks olid: Soome, Saksa ja Nõukogude armeed. Vähesed eestlased sõdisid ka teiste riikide poolel, aga neid oli minimaalselt. Some sõjaväes sõditi peamiselt vabatahtlikult ja enamasti need mehed, kes ei tahtnud minna ei Punaarmeesse, ega ka Saksa sõjaväkke. Punaarmees võidelnud eestlased olid sinna sattunud peamiselt sundmobilisatsiooni käigus, aga mõned ka vabatahtlikult. Saksa relvajõududes sõdisid eestlased algul vabatahtlikult, kuna lootsid kätte maksta Nõukogude Venemaale, hiljem aga seadsid ka sakslased sisse sundmobilisatsiooni ja eesti mehed pidid minema Saksa sõjaväkke sunniviisiliselt. Paljud mehed, kes üldsegi sõjaväkke minna ei tahtnud põgenesid läände ja võtsid ka pere kaasa, paadiga Rootsi põgenesid ka need, kes lihtsalt oma elu pärast ka...
Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Kuid mobilisatsioonid tekitasid eestlaste seas pahameelt ja massiliselt hakati teenistusest kõrvale hoidma. Kasutati fiktiivseid tõendeid, varjati end ja väga populaarne oli põgenemine Soome, et juba koos soomlastega võidelda Punaarmee vastu. Mingil määral said eestlased kindlasti valida, kelle poolel sõdida, kuid enamus olid armeedesse paigutatud sunniviisiliselt, millele järgnes aga välismaale põgenemine, peamiselt Soome, Saksamaale ja Rootsi, ja metsadesse varjumine. Katsed Eesti pealinnas kaitset organiseerida nurjusid. Eestlastel polnud eriti valikut. Meilt võeti võimalus sõdida oma riigi eest. Selles kõiges on süüdi suurte riikide poliitika.
Eesti meeste valikud Teises maailmasõjas 1939. aastal jäi Eesti riik Moskva mõjusfääri. 1940. aastal piiras Punaarmee riigi ümber ning Eesti valitsus alistus NSV liidule vastupanuta ning riik hõivati. Ametist kõrvaldati Eesti armeeüksused ja väejuhatus, sõjavägi korraldati ümber. Eestlaste seas oli vähe kommunismi ideoloogiaid pooldavat rahvast, seega mobiliseeriti neid Punaarmeesse sunniviisiliselt, mis tegelikult oli tol ajal keelatud. Mis võimalusi oli eesti meestel Teises maailmasõjas veel peale Punaarmeesse astumise? Kui sõda algas, põgenesid paljud eesti mehed metsa, kus koonduti endiste sõjajuhtide juhitud salkadesse. Neid hakati kutsuma metsavendadeks. See oli rahvaliikumine, millel ei olnud keskset juhti ega juhtivat organisatsiooni. Nad hoidsid ära eestlaste mobiliseerimise Punaarmeesse ja takistasid Nõukogude hävituspataljonidel põletamist ja purustamist. Paljud metsavendade salgad ühinesid Saksa armeega, et Nõukogude Liidu...
väeüksus, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehes, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Mina arvan, et eestlastel ei olnud palju valikuid, neil ei lastud palju valida. Ma olen kindel, et estlased tegid õiged otsused, kaitstes meie riiki. Samas said eestlased valida, kelle poolel sõdida, kuid enamus olid armeedesse paigutatud sunniviisiliselt, millele järgnes aga välismaale põgenemine, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, ja metsadesse varjumine. Enamik Eesti riigitegelasi langes nõukogude riigivõimu kätte. Eva Hein 9. klass
aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. Jaanuaris 1944 moodustatigi 200. jalaväe rügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Eestlastel peaaegu puudus valikuvõimalus mobiliseerimise eest. Kui keeldusid armeesse minemast, lasti sind maha. Kuid eestlased said mingil määral valida, kelle poolel sõdida, kuid enamus olid ikkagi armeedesse paigutatud sunniviisiliselt. Eestlaste valik Teises maailmasõjas oli piiratud, kuid siiski olemas.
2500 vabatahtlikku. Peale Soome kapituleerumist paistsid Soomepoisid silma nii lahingutes Punaarmee kui Saksa vägede vastu. Osa eestlasi põgenes läände, otsides pääsu sõjategevuse ja kommunistide eest. Kümned tuhanded eestlased lahkusid välismaale, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, lootes peale sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda. Ma arvan, et eestlastel oli võimalik valida, kelle poolel sõdida. Vabatahtlikult pääses kõikidesse armeedesse. Minu arvates oli olukord kõige leebem Soome armee ridades ja kõige raskem Punaarmees, sest sealt võis sattuda sunnitöölaagritesse.
Saksa okupatsiooni ajal algas taas väljaränd, algul üksikute isikutena üle lahe Soome, hiljem massiliselt Rootsi. Umbes 30000 eesti meest kandis võõrast mundrit. 1944. aastal väljusid laevad koos põgenikega Tallinna sadamast Saksamaale. Pärast nõukogude võimu kehtestamist ei pöördunud kodumaale tagasi enamus välismaal viibinutest meremeestest, diplomaatidest ja õpetlastest. Mingil määral said eestlased kindlasti valida, kelle poolel sõdida, kuid enamus olid armeedesse paigutatud sunniviisiliselt, millele järgnes aga välismaale põgenemine ning paljude eestlaste hukkumine.
Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga Eesti leegioni täiendamiseks. Jaanuaris 1944 moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehes, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Mingil määral said eestlased kindlasti valida, kelle poolel sõdida, kuid enamus olid armeedesse paigutatud sunniviisiliselt, millele järgnes aga välismaale põgenemine, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, ja metsadesse varjumine. Enamik Eesti riigitegelasi langes nõukogude võimuorganite kätte.
millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. 1944. aasta jaanuaris moodustatigi 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehes, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Mingil määral sai eestlased valida küll, kelle pool sõdida, kuid enamus olid armeedesse paigutatud sunniviisiliselt, millele järgnes aga välismaale põgenemine, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, ja metsadesse varjumine. Kõige enam rääkisid ise oma saatuse määramisel kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel.
Soome mindi väga erinevatel põhjustel. Osad inimesed tahtsid aidata soomlasi, teised põgenesid lihtsalt Saksa mobilisatsiooni eest ja kolmandad olid valmis võitlema iseseisva Eesti eest. Kokku teenis Soome vägedes umbes 3400 eestlast. 1944. aasta augustis tuli umbes 1800 meest Eestisse tagasi. Tagasitulek Eestisse demonstreeris eestlaste soovi kaitsta ennast ka lootusetus olukorras. Mingil määral said eestlased kindlasti valida, kelle poolel sõdida, kuid paljud paigutati armeedesse ikkagi sunniviisiliselt. Sellele kõigele järgnes välismaale põgenemine. Põgeneti peamiselt Saksamaale ja Rootsi ning paljud varjusid ka metsadesse.
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teises maailmasõjas oli eestlastel valikuid vähe, tuli valida kas Nõukogude, Saksa või Soome pool. Nende riikide armeedesse eestlased enamjaolt ka sattusid. Neljas, kuigi mitte nii ühepoolne ja kindlate ideoloogiatega variant oli ka metsavendlus, kuid erinevatel aegadel olid erinevad inimesed metsavennad. Kui Punaarmee Eesti 1940. aasta 17. juunil okupeeris, läksid saksameelsed metsavendadeks. Needsamad metsavennad võitlesid koos Saksa armeega ka hiljem edukalt Punaarmee vastu. Peale siis hakanud Saksa okupatsiooni läksid Nõukogude võimu pooldajad metsavendadeks.
Pärast Jätkusõja lõppu oli soomepoistel võimalus tulla Eestisse oma kodumaa eest võitlema, mida enamus ka tegi. Suhted Saksa okupatsioonivägede ja Soomest naasnud vabatahtlike vahel ei olnud usalduslikud ning saksa väejuhatus hajutas soomepoisid erinevate väljaõppelaagrite ja rinde vahel. Järgnenud Nõukogude okupatsiooni ajal paljud neist represseeriti (saadeti Siberisse sunnitöölaagritesse). Mingil määral said eestlased valida, kelle poolel sõdida, kuid enamus olid armeedesse paigutatud sunniviisiliselt, millele järgnes aga välismaale põgenemine, peamiselt Saksamaale ja Rootsi ning metsadesse varjumine. Enamik Eesti riigitegelasi langes nõukogude võimuorganite kätte.
Rootsit hakkas Eesti väga huvitama ja tänu sellele avati Tartu Ülikoolis rootsi keele ja kirjanduse õppetool. 1934. aastal kirjutati alla Eesti-Läti-Leedu koostöölepingule. 1944. aastal taasiseseisvumis katse. Toimus vahemikus 28 septembrist kuni 24 novembrini. Juhtivateks isikuteks olid Otto Tief, Jüri Uluots ja Johann Pitka. Ei õnnestunud kuna eestlastel oli vähe abiväge ja sakslased viibisid Tallinnas. Millistesse armeedesse kuulusid Eestlased II MS ajal? Nõukogude Liitu Eesti armee nimeks oli Eesti Laskurkorpus. Saksamaale mille nimeks oli Eesti Leegion Soome Jalaväerügemend 200 (JR200) Vaikivaajastu tunnused: *Riigikogu ei kutsutud kokku. *Isamaaliit ainuke partei. *Tsensuur *Riigikontroll *puudus sõnavabadus. vabadussõjalased ehk vapsid. 1929. aastal tekkis nende keskliit majandus kriisi põhjusel. Eesmärk majandusliku olukorra parandamine, vabadussõja aegse vaimsuse
Nende tegevus pidi olema väga salajane, sest neid otsiti pidevalt taga ja nad pidid peidus olema kuni sõja lõpuni. Eriti palju metsavendi oli Lõuna Eestis. Inimesed läksid metsa sest kartsid küüditamist ja võõraid vägesid. Paljud metsavennad saadi kätte ja hukati. Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus. Mingil määral said eestlased valida, kelle poolel sõdida, kuid enamik oli siiski armeedesse paigutatud sunniviisiliselt. Paljud põgenesid hirmu tõttu peredega välismaale, sest mehed ei tahtnud teenida võõra riigi sõjaväes. Väike osa eestlastest hakkas tegelema metsavendlusega. Eesti kui väikese riigi inimeste elu ja valikud sõltusid kõige rohkem sellest riigist, kes parasjagu võimul oli.
Mihhail Kalasnikovi poolt. 1947 aasta AK on eeskujuks kõikidele AK-dele. Tulirelva on valmistatud kuni 1957 aastani. Paljudes riikides toodetakse seda ka tänapäeval. AK-47 eelkäijaks loetakse iselaaduvat karabiini SKS-45 ning ka Saksamaal Teise maailma sõja ajal kasutuses olevat Sturmgewehr 44-ja. 1957 aastal moderniseeriti relvi, mille eesmärgiks oli suurenda oma tehnikat ja tegevust. Samaaegselt töötati välja relv, millel on fikseeritud PUUDU!! 1961 aastal võeti armeedesse vastu Kalasnikovi ''revlade komplekt''ehk siis PKS-raske relvastus , PKB- soomustatud liikuv relv ja PKT- mahutiga relv. 1960-te lõppus ja 70-te alguses suurenes vähendatud kaliibriga relva tootmine. Eesmärgiks oli suurendada tõhusust lahingus ja operatiivseid relva omadusi. Pärast mitmeid katsetusi valiti välja kolbampulliks 5.45x39 teraskate. 1974 aastal oli selline relv välja töötatud Arnamendi jaoks. 1980
täiendamiseks. Jaanuaris 1944 moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehes, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Mingil määral said eestlased kindlasti valida, kelle poolel sõdida, kuid enamik olid armeedesse paigutatud sunniviisiliselt, millele järgnes aga välismaale põgenemine, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, ja metsadesse varjumine. Enamik Eesti riigitegelasi langes nõukogude võimuorganite kätte. Kasutatud kirjandus http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=4421&sess_admin=131eb2df2fe77dd7afe8f9b1c820091d http://www.miksike.ee/docs/referaadid2007/eestlaste_valikud_IIms-piretspitson.htm http://www.ag.tartu
annaabi.ee 
