Armastuse
kohta käivad vanasõnad
Vana arm ei roosteta .
Armastus on pime.
Armastus käib kõhu kaudu.
Kui armastus on ees, siis meel on metsas.
Veri ei via, arm ei hoia.
Naine on elus kaks korda armas: siis, ku ta võetaks, ja siis, ku ta maetaks.
Naise armastus on kui kana sääreluu pääl liha.
Kes armas, sii ilus.
Arm aitab enam kui hirm.
Armul ei ole mõõtu.
Kes armastust külvab, see armastust leikab.
Armastus ja tuli ei ole laste mänguasjad.
Armul pole põhja.
Musu armastuse mõedupuu.
Liki luud om liha makus, ao tullõh tütrik armas.
Ken päävä tõinetõist vihkav, nii ööse tõinetõist armastav.
Vanapoisi armastus / on nagu kassi kriimustus .
Arm aab, veri veab.
Armastusel on sada paari silmi.
Parem vana mehe armu all kut noore mehe hirmu all.
Maha jäävad magatud pruudid, enneaegu armastatud .
Kus ei ole hirmu, seal ei ole armu.
Võera oma olgu hirmus, omal armas.
Igalühel oma armas.
Armastus ei päri aastaid taga.
Armastus ei väsi iial ära.
Armastust ja vaesust ei saa varjata.
Armastus ei ole kartul , et sa ta ära sööd.
Armastusete abielu om hädäelu.
Armastus lõpeb altari ehen.
Armastus teeb kõik asjad heaks.
Armastus teeb tugevaks.
Kus haige on, seäl on käsi; kus arm on, seäl on silm.
Vesine on veliste arm, sõklane on sõsarde arm.
Mida armsam laps, seda kibedam vits.
Armastus on hullem kui soetobi; soetobi ajab pää paljaks, armastus ajab perse paljaks.
Noorus armu kergitap, vanus kokku vantsutap.
Härg kasvab ikkenukas, mees kasvab kervevardes, noorik kasvab mehe armus.
Esimene armastus ei kesta kauem kui paar kuud, siis magavad kui kaks vana sõdurid, seljad vastamisi .
Kui himu kadunud, siis armastus läind.
Hirm om armu imä.
Umast saa oliline , armsast aganine.
Arm aab harud laiali, rõõm tõstab rõõvat üles.
Aidake armetumat, vilets viiakse mehele.
Vana arm ja vana karm.
Ennem armuga, pärast hirmuga.
Üks armastab ühte, teine teist, kolmas vana Võtsiku Peedi naist.
Armastus on rohkem väärt kui raha. Oscar Wilde
Olla armunud,see tähendab tõusta iseendast kõrgemale. Oscar Wilde
Armastuses ja sõjas on kõik lubatud!
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-09-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
26 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
miksu
Õppematerjali autor
Is it worth the pain, with no one to blame ? but no hhe never called . In a perfect world, a broken heart is fixed . Well baby I don't need you, you're fading in my rearview. You'll never close my eyesYou'll never close my eyes and watch me die. On olemas keegi kellest ma hoolin on olemas keegi keda ma ei nimeta on olemas keegi kellele ma mõtlen on olemas keegi kes teeb mu kurvaks on olemas keegi kes paneb mu naerma ja on keegi keda ma armastan Tõeline armastus! Armastus on nagu lill,mis areneb pisikesest seemnest taimeks,kasvatab õiepunga ja avaneb. Kui teda piisavalt kasta ja soojendada kasvab ta kirjeldamatult kauniks ja võrratult lõhnavaks õieks,mis iialgi ei närtsi. Nagu ka need lilled , mis kasvavad paradiisis,sest armastus on ju samuti pärit paradiisist kohastu ,kus kõik on igavene ning mitte miski ei närtsi eal.Kohast kust on pärit Tõeline Armastus. Terve elu sa otsid teda
Selle asemel, et igatseda vanu aegu, tuleks võtta kõik praegusdest aegadest, sest ka need muutuvad ajapikku vanadeks aegadeks ja siis on meil mida mäletada. Igatsus armsa sõbra vastu tunned alles siis, kui olete lahkunud. Vahepeal igatsen Sind nii palju, et mul hakkab paha. Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile! Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Igatsedes ei suuda olla Mina ise, pole isu, ei maga, ei taha midagi... nagu oleks haigus keha vallutanud. Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu. Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uksejuures ja naeratasid
kes naeratab ja kõik sinu ümber nutaksid! 262. vahel võib õnn olla see, kui sa ei saavuta seda, mida ihaldasid 263. Õnnetunne on olek, mis tuleneb inimese jõudmisest enda püstitatud eesmärkideni 264. Õnn on võrreldav langeva tähega mõlemad kaovad enne , kui oled jõudnud silmagi pilgutada! 265. Õnne juurde kuulub paratamatult valu,nagu valguse juurde vari... 266. Kogemus õpetab meile, et kogemusest ei õpi inimene midagi. 267. Pilgud on esimesed armastuskirjad 268. Armastus sünnib pilgus, kasvab suudluses ja lõpeb pisarais. 269. Armastus on kirg, mis tuleb teadmata kust ning läheb samuti teadmata kuhu 270. Ainult lahkumisel või jällenägemisel tuntakse, kas teineteist armastatakse 271. Armastus on nagu palavik: ta sünnib ja kustub, ilma et tahtel oleks sellega midagi tegemist 272. Armastus võtab mõistuse neilt, kellel seda on, ja annab sellele, kel seda pole 273. Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk 274. Pole hirmsamat kõrbe kui elu ilma sõpradeta 275
mina olen tänini rahva kasu taga ajand ja nüüd hakkan iseenda eest muretsema, lähen vana Mauruse juure õppima. Käisingi juba kord tema jutul, aga tema tahtis kõige pealt minu habeme maha tõmmata. Ütleb: ajage enne habe maha, tulge siis, habemega ei saa, sest habeme taha ei näe, mis mees teie olete, mis nägu teil on. Nõnda ütles vana Maurus ise mulle, sest nende teiste semlakutega ei võtnud ma juttugi. Ainult tema endaga... No mis te ütlete selle kohta? Mina peaks oma habeme enne maha ajama, kui pole saand proovidagi, kas ma õppida tahan või mitte. Sest kust sa seda asja tead, mis sa ilmaski pole katsunud. Ei, härra Maurus, ütlesin mina. Mina habemest ei lahku, ennem müün rahvale kasulikku toitu ja jooki edasi, pealegi kus ma ei tea, kas õppimisest ongi miskit kasu. Hää küll, ma saan tudengiks. Noh, ja siis? Mis ma selle tudengiga teen, kui mul pole enam habet! Või arvate, et tudeng maksab sama palju kui minu habe
Piiskopil oli tugevast sulasest kahju; ta vandus, maksku mis maksab, redu jälle kinni püüda. Ta saatiski sulased välja, ronis ise rammusa mära selga ja ratsutas metsa. Metsas eksis ta küll ära, kuid leidis truudusetu sulase tüvika, paksulehelise tamme varjul rahukalt puhkamast. «Küll ma su hellasti äratan,» urises piiskop, ronis mära seljast maha, tõstis piitsa -- tsiuh! «Hellasti» äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades piitsaga puudutatud kohta. «Sa- pahareti sulane! Sa redu, kurjategija, mi-is? Sulased, siia, halloo! Vaat sulle, säh!» - Vaimulik isand tõstis jälle piitsa, mille õel vilistamine pahareti sulase hinge ärritas. Aga sel silmapilgul kiskus mära enda valju hirnumisega isanda käest äkki lahti ja putkas tuhatnelja metsa. Lähedalt kostis tume urin. Suur metselajas tuli nähtavale ja näis nõu pidavat, kas maksab kahejalgseid külalisi ligemalt vaatama minna. «Karu!» karjatas püha isand ja pillas piitsa maha.
Esiteks see suur, küünrapikkune ja jalalaiune leegitsev täht, mis, nagu kõik teavad, taevast 7-ndal märtsil pärast keskööd Justiitspalee peale langes. Teiseks see Theophile'i* neljarealine salm: 9 Jah, polnud nali, mis kord sellest tuli, et daam Justiits liig palju vürtsi sõi: suulagi vürtsist hõõguma tal lõi ja teda kõrvetas kui lõõmav tuli.1 Mida ka arvata -sellest kolmekordsest -- poliitilisest, loodusteaduslikust ja luulekujulisest -- seletusest Jus-tiitspalee tulekahju kohta 1618-ndal aastal, igatahes üks asi on kindel, nimelt tulekahju ise. Selle hävituse tõttu, kõigepealt aga mitmesuguste paranduste tõttu, mis lõpu tegid sellelegi, mida tulekahju oli säästnud, on väga vähe säilinud Prantsusmaa 1 Sõnademäng: epice -- «vürts» ja «altkäemaks», palais -- loss» ja «suulagi». 4 kuningate esimesest eluasemest, paleest, mis on vanem kui Louvre ja mis juba Phi-lippe
perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi. «Mis selle talu nimi on?» küsis naine. «See on Aaseme,» vastas mees. «Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.» Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt. «Kuhu see teine tee viib?» küsis naine. «Sooväljale,» vastas mees. «See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.» Jõuti sohu
Ta tundis end nagu täheteadlane, kes on uue planeedi avastanud. Mis puutub aga tõsisesse, sügavasse, puhtasse rõõmu, siis oli see poisil kahtle-mata suurem kui täheteadlasel. Suveõhtud on pikad. Polnud veel pime. Korraga kat-kestas Tom vilistamise. Tema ees oli võõras poiss, veidi suurem kui tema. Iga uustulnuk, ükskõik millises vanuses või kummast soost, oli vaeses St. Petersburgi linnakeses tähelepandavaks harulduseks. See poiss oli hästi riietatud -- liiga hästi äripäeva kohta. See oli lihtsalt hämmastav. Tema müts oli tore,, sinine kinninööbitud kuub uus ja puhas, samuti püksid. Tal olid kingad jalas, ja ometi oli alles reede. Ta kandis isegi heledast laiast paelast kaelasidet. Üldse oli tal linlase välimus, mis ärritas Tomi. Mida rohkem Tom seda hiilgavat imet vahtis, seda rohkem krimpsutas ta nina selle toreduse peale ja seda viletsamana tundus talle tema oma riietus. Kumbki poiss ei kõnelnud. Kui üks liikus, siis liikus ka teine, kuid ainult
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid