Armastus, kas vangistus või vabadus? (8)

Armastus, kas vangistus või vabadus?
Armastus, kui selline, on raskesti seletatav mõiste. Selle õige tähenduse ja tegeliku tõe üle on vaieldud juba aegade algusest saati. See võib olla mitmetahuline ja ettearvamatu , isegi salapärane. On vaieldud, kas see tunne on pigem vangistus või vabadus. Mis see õieti võiks olla?
Armastust võib käsitleda üsna mitut moodi. Kas on see vangistus või pigem selle vastand . Üldiselt võib öelda, et armastus seab kahte inimest väga tihedalt ja tavaliselt üsna pikaks ajaks. Kooselu võib mõnede arvates küllaltki vangistuse sarnaseks, sest ollakse seotud ju ühe inimesega, kogu elu. Ollakse talle toeks ja saades ise tuge, tekib tahes-tahtmata iga hetkeline seotus . Mis võib olla äärmiselt meeldiv ja seda see üldjuhul ongi, aga ka üsnagi kurnav ja tüdimust tekitav. Üldjuhul sellised inimesed, kes ei mõtle armastusele, kui üldisele, selle evolutsiooniliselt vaatepunktist lähtus võivadki leida, et armastus on kui vangistus. Miks seda pahatihti öeldakse?
Sellise teooria rääkijad võivad olla armastuses pettunud ja haiget saanud. Isegi suurt kaotusvalu tundnud . Kuigi kes meist ei tunneks kaotusvalu, olles kaotanud või ilma jäänud kellestki väga lähedasest? Teatakse , et armastus on kõige ülimuslikum tunne üldse. Tahetakse selleni jõuda, olles valmis kõigeks. Ja siis, pettudes selles või saades haiget, hakatakse mõtlema armastusest kui halvast asjast . Ning ka sellest, et see võib olla kui vangistus, kuna ollakse saanud hingelisi traumasid, mis võivad vangistada hinge ja südame väga pikaks ajaks. Aga siinkohal esitaksin küsimuse: Kuidas käsitleda armastust, kui sellist, vabaduse seisukohalt võttes?
Kuna see imeline tunne teise inimese vastu on väga hea, siis peaks armastust käsitlema kui vabadust. Kahe inimese liit on vabatahteline ja sundimatu, järelikult on ka armastus selline mis meid seob, aga samas annab hingelist vabadust. Hingelist rahulolu ja õnnetunnet. Teadmist, et mitte miski siin ilmas pole olulisem kallist inimesest. Armastus annab meile võimaluse, olla see kes me tegelikult oleme, näidata välja seda, mis me tegelikult tahame välja näidata. Selle teeb imeliseks just see, et saadakse olla see, kes tahetakse olla, ilma etteheiteid kuulmata, ilma riidlemata. Sest teist inimest tuleb võtta, eriti armastades, nii milline ta on. Sest teist inimest ei saa muuta, lootes nii leida täiuslikkust. Võttes armastust, kui vabadust, mis soojendab südant, annab kindlustunde, aitab, hoolib, austab ja on alati toeks saadakse aru, kui elulist lihtne, kuid samas võrratu see on. Ja see on üks põhjustest, miks see tunne on just selline nagu ta on. Mitmetahuline ja mõistatuslik.
Võiks öelda, et armastus on pigem vabadus, kui vangistus, sest ta teeb inimesi õnnelikeks. Annab neile võimaluse olla hoolitud. Samas on see liit, mis ühendab inimesi. Sest armastus saab toitu vaid armastusest, muidu ta kustub. Armastusse ei tohiks suhtuda pealiskaudselt, see viib pahatihti selleni, et hakatakse vääriti mõistma seda, et armastus on pime. Igaüks näeb asju endi vaatevinklist, kuid üldiselt võib väita, et armastust annab meile vabaduse!