(Maroko, Alzeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptus). Alates 2. sajandist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema. ROOMA KEISRIRIIGI TÄHTSAMAD VALLUTAJAD · Gaius Julius Caesar (13. juuli 100 eKr 15. märts 44 eKr) · Marcus Antonius · Octavianus Augustus (23. september 63 eKr 19. august 14 pKr) · Marcus Aurelius · Constantinus Suur · Julianus Apostata · Theodosius I Suur Roomlased vallutasid kõigepealt Itaalia ning seejärel enamiku teisi Vahemere-äärseid alasid. Rooma riigi territoorium oli suurim Traianuse valitsemisajal (98117). Alates 2. sajandist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema. · 43 eKr tõusid Rooma juhtivateks riigimeesteks Marcus Antonius ja Octavianus Augustus. · 31 eKr toimus kodusõda Antoniuse ja Octavianuse vahel
Quintillus 270 Aurelianus 270275 Tacitus 275276 Florianus 276 Probus 276282 Carus 282283 Carinus 283285 Numerianus 283284 Diocletianus 284305 Maximianus 286305 Constantius I Chlorus 305306 Galerius 305311 Severus 306307 Constantinus I Maximus 306337 Maxentius 306312 Maximinus 306308 Licinius 308324 Maximinus Daia 310313 Valerius Valens 316317 Constantinus II 337340 Constans 337350 Constantius II 337361 Magnentius 350353 Julianus Apostata 360363 Jovianus 363363 Valentinianus I 364375 Valens 364378 Gratianus 367383 Valentinianus II 375392 Theodosius I 379395 Magnus Maximus 383388
Konstantinus otsis tuge kirikult, 312 - Constantinus Augustuseks, 313 andis Mediolanis välja edikti, millega kristlus ametlikult legaliseeriti - teistega usunditega võrdselt. Esimene samm kristluse kuulutamisel riigiusundiks. Kristlik vaimulikkond osales Konstantinoopoli avamispidustustel (uus pealinn). Aastal 324 Constantinus haaras Ida imp. oma võimu alla. K. suri 337. Algasid järglastevahelised võimutülid. Poeg Constans võitis, hakkas valitsema, tema asendaja Julianus Apostata püüdis taastada paganluse juhtrolli ja võtta kristluse privileegid ära. Oli tuttav neoplatonismiga. Jutlustas kristluse vastu. Hukkus sõjas pärslastega, tema järglane Julianus muutis kristluse taas riigiusuks. Tema järel Valentianus jne.
Majanduslikult tugev ja kultuurne impeeriumi idaosa oli Konstantinoopoli arengu aluseks. Siia rajati tohutu keisripalee, termid, raamatukogu, tsirkus, senat. Pidevalt asus uues pealinnas üks konsul. Egiptuse teravili läks Rooma asemel uue pealinna varustamiseks. Uue pealinna rajamisega algas keisririigi jagunemine kaheks. Pärast Constantinust olid keisrid kristlased ja tühiste isikutena ei ole nad pälvinud ajaloolaste huvi. Üksnes Constantinuse vennapoeg, filosoof Julianus Apostata (Taganeja) üritas tagasi pöörduda vana usu juurde. Tema korraldusel pidi kristlased tagastama varandused paganlikele templitele, piiskopid jäid ilma kohtumõistmise õigusest ja kristlastel keelati õppetöö. Teda toetas ainult käputäis preestreid ja kreeka filosoofe, rahva enamus suhtus aga Julianuse reformidesse vaenulikult. Paganlusse tagasipöördumise ebaõnnestunud katse lõppes pärast keisri surma sõjaretkel. Varsti pärast Julianuse surma lagunes riik kaheks."
1. 2. sajandi paganliku kirjanduse narratiivilembus (biograafiad ja romaanikirjandus) teisenes märtrite elulugudeks, milles seksuaalsuse kirjeldus teisenes omakorda põnevateks seksist hoidumise kirjeldusteks. Seksuaalse puhtuse nõue võis uute kristlike autorite kaitsekõnedes olla välja arendatud fanaatilise võitluslikkuseni. 4. sajandi lõpuosas (361363) lühiajaliselt võimule tulnud paganlik keiser Julianus Taganeja (Apostata) ei jõudnud kirjanduselu oluliselt tagasi paganliku poole kallutada. Märgatav oli tema mõju siiski nende kooliõpetajate- kirjanike tagandamisel ametikohtadelt, kes eelistasid traditsioonilisele paganlikule kirjandusele kristlikku. Kui 401. aastal pKr jõudsid visigoodid esimest korda Alarichi juhtimisel Itaalia pinnale, piirasid linnu ja pidasid lahinguid, tõrjuti nad esialgu tagasi. Kuid 5. sajandi keskpaigas, kui Britannia, Gallia ja Hispaania provintsid läksid tervikuna vandaalide
millest pidi kujunema uus Jeruusalemm. Erinevalt markionistidest oodati aga maailma lõppu, tähtsustati prohveteid kui märke lõpuaegade saabumisest. Tuntud on Montanuse naisprohvetid Maximilla ja Priscilla. Tähtsustati karismaatilisust ja peeti end ülejäänud kristlaskonnast paremaks. 4. Kristluse tõus Rooma riigis 3. ja 4. sajandil. Diocletianuse restauratsioon. Constantinuse tõus keisriks ja valitsemisperiood. Julianus Apostata. Kolmanda sajandi esimene pool (aastad 220-240) oli kristlusele suure tõusu aeg, kristlus jõudis massidesse ning riigi valitsemise poolele. Seda sajandit peetakse kristluse leviku osas ka kõige tähtsamaks. Siiski saab Rooma esimese kristlasest keisri alles 4. sajandi alguses, enne teda valitseb Diocletianus. Diocletianus valitses aastatel 283-305, kummardas Sol Invictust ja vaenas kristlasi. Diocletianus püüdis endist
312 kindlustas võiduga Mulviuse sillal Rooma lähedal ülemvõimu riigi lääneosade üle. 313 Milaano ediktiga kehtestas usuvabaduse ja seega legaliseeris ristiusu. Ristiusk muutus Constantinuse ajast alates keisrite soosingul kiiresti Rooma impeeriumi peamiseks religiooniks. 324 sai kogu riigi ainuvalitsejaks. 325 juhtis Nikaia kirikukogu, kus ariaanlus kuulutati hereesiaks. 330 muutis Konstanitinoopoli (senise Byzantioni) impeeriumi pealinnaks. Julianus Apostata (361 363) püüdis taastada paganausu positsioone Rooma riigis. Pärast tema surma sõjaretkel Mesopotaamiasse Pärsia vastu paganausu taastamisest loobuti. 375 purustasid idast Musta mere põhjaranniku steppidesse tunginud hunnid gootide riigi ja alistasid goodid oma ülemvõimule. See vallandas nn Suure rahvasterändamise. Osa goote nn läänegoodid asus Balkanile, kus neil puhkes konflikt Rooma riigiga.
(,,Kaitseks paganate vastu"), rikastas kirikuterminoloogiat. Teine oli Basileios Suur tal oli oma nägemus sellest, millised on kasulikud autorid ja millised mitte. Aurelius Augustinus kelekasutus oli Cicero klassikaline keel, tema teostest: autobiograafiline ,,Pihtimused", kaalukam teos ,,Jumala riigist" (kristlaste käitumisest Roomas, kuidas peab käituma). Hieronymus tõlkis ,,Vulgata", tõlkis sisutruult (Cicero põhimõtte järgi.) Julianus Apostata üritas Roomas kehtestada paganlikke jumalaid, aga see ei õnnestunud. Tacituse traditsiooni järgijaks peetakse Ammianus Marcellinus't - ,,Res gestae" (erinevate rahvaste kohta seal andmeid, ka poliitilise olukorra kohta). 18
Antiikkirjanduse kursuse kordamisküsimused. 1. Mis on antiikkirjandus? Millisesse ajavahemikku see langeb? Antiikkirjandus on vanim Euroopa kirjandus (Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kirjandus), Kreeka ja Rooma orjandusliku ühiskonna kirjeldus (u. I aastatuhande algus e.m.a- 5. Saj. m.a.j.) Termin on mõnevõrra tinglik, kuna olemas on veel vanemat kirjandust (Egiptus, Babüloonia, sumeri, samaaegne- heebrea, iraani, pärsia). Termini võtsid kasutusele 18. saj prantslased. Aeg: 8. Saj eKr- 5. Saj eKr. 2. Mille poolest on vanakreeka kirjandus Euroopa kirjanduse hulgas iseäralik? Milline on rooma kirjanduse seos vanakreeka kirjandusega? Milline on rooma kirjanduse roll Euroopa kirjanduses? Kreeka kirjandus on ainus kirjandus Euroopas, mis on arenenud iseseisvalt ilma ida mõjutusteta, ta on esimene Euroopas. Vanad kreeklased arendasid välja enamuse Euroopa kirjanduslikest zanritest. Kreeka ja room...
Võõras oli homoousiose mõiste. Aastatel 340-350 tekib patiseis. Constantius saab aru, et on tüli mõistete pärast ja toob sisse uue mõiste – homoiosteoloogia. Isa ja Poja vahekorda peab kirja alusel iseloomustama kui SARNAST. Sellest tehakse hiljem ka riigidogma. Ei ole olemusühtsust vaid on sarnasus. See tekitas uue grupi esiletõusu – homoiouslik teooria – kõnelesid olemussarnasusest. Julianus Apostata võimuletulek 361. a. VII LOENG – 22.09.2020 – MUNKLUS VARAKRISTLIKUS KIRIKUS 1.-5. sajandi munklus. Munkluse arengut võib seostada ühelt poolt keiserliku sundreligiooni poliitikaga, mis saab 4. sajandil alguse – eristub peakirik ja selle raames väiksemad voolud. Nii 4. sajandi kui ka 3. sajandi munklus on nähtus, mis laias laastus on erakutes, kloostrites ja viimaks ordudes kindlate reeglite järgi toimuv elu, elukorraldus, Jumala teenimise vorm, kus mungad