pööblile. Eriline Kristuse-eelse ajastu poetiseerimine, pöördutakse antiigi väärtuste poole. Sajandivahetusele omane lõpu tunnetamine ja millegi uue lootus tähendas, et kõik pidi vahetuma. Lõpp ja algus olid üksteisele väga lähedal. Uus algus oli oodatud, aga ka hirmutav. Kõlapinda leidis ka Nietzsche õpetus Dionysosest: 'tragöödia sünd vaimust', mida samastatakse veneliku stiihiaga. Poetiseeriti dionysoslikku - tundelist, joovastuslikku. Olulised olid ka erinevad antinoomiad, nt kaos ja kord, aga Nietzsche ei kandnud neid üle ajaloole nagu venelastel kombeks oli (Dionüüsosliku ja apollonliku antinoomia kannavad Ivanov ja Merekovski üle Ida ja Lääne vastandusele.), samuti puudub tal dionüüsosliku paatose massiliikumine. Nietzsche oli pigem individualist, luges masse nõrkade pelgupaigaks ja kohati isegi hoiatab masside eest. Räägitakse Venemaast kui noorest kultuurist ja vaevamata kultuurimälust. Näiteks veel Bloki "Humanismi häving" väidab, et 19
tegelikult valetan, siis ma räägin ju tõtt; aga kui ma tegelikult räägin tõtt, siis ma valetan. 2 Filosoofia üldkursus EPMÜ kaugõppele. IV loeng 9 3 Meos, I. Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 56 4 Üldisemal kujul kõlagu väide p järgmiselt: väide p on väär. Tuleb välja, et väide p on tõene siis ja ainult siis, kui väide p on väär. Tarski järgi tulenevad "valetaja"-tüüpi antinoomiad (kr antinomia `vastuolu seaduses`) kahe asjaolu koostoimest. 1. Me kasutame semantiliselt suletud keelt, s.o. keelt, milles saab moodustada nii väljendeid kui ka nende väljendite nimesid, ning mis sisaldab ka semantilisi termineid nagu tõene jne. 2. Me eeldame loogika põhiseaduste kehtivust. Seega tuleb Tarski arvates loobuda sellisest keelest mida ta nimetab semantiliselt suletuks.4 Kuigi tõe korrespondentsiteooria on kõige lähedasem tavaarusaamale tõest ei saa seda alati
mõistus annab aga vormi "taju ilma mõistuseta on pime, mõistus ilma tajuta on tühi". Seega mõistuses on aprioorsed teadmise vormid (näiteks teadmine põhjuslikkusest). Tunnetusvõime astmed: 1. Meeleline kaemus (tunnetus). Aeg ja ruum kui meelelise kaemuse aprioorsed (enne kogemust) vormid. 2. Aru -Aru tasemel on inimestel kaasaündinud 12 mõtlemise aprioorset kategooriat. 3. Mõistus- leiame lahendamatud vastuolud ehk puhta mõistuse antinoomiad Subjektiivne idealism: George Berkeley 18. sajandil väitis, et ainus, mida võime kindlalt teada, on meie tajud ja tajude poolt tekitatud ideed. Välismaailm meie meelte taga on fiktsioon. Ainus reaalsus on tajud ja seega eksisteerida tähendab olla tajutav (esse est percipi). Seda seisukohta tuntakse solipsismina. 4. Empiristlik tunnetusteooria(J.Locke, D.Hume, G.Berkeley) George Berkeley viib tegelikkuse vaimse käsitluse ennekuulmatule tasemele.
-- Lihtideed tihedus, liikumine, vorm, kus predikaat ei koosne liitmisest -- Kompleksideed mõistuse ühendava võime kaudu liidetud tervikuks ilu, inimene Kompleksideede moodustamine 1) lihtsate ideede summeerimine -- empiiriliste substantside keerulised ideed 2) võrdlemine -- suhete ideed täiuslik, vanem, suurem 1+2 + abstraheerimine -- üldideed kuld, hobun Wilhelm von Humboldt 17971835 Antropoloogia pragmaatika seisukohast keele vastuolulisus: antinoomiad · keel ja mõtlemine · märgi suvalisus ja keele elementide (keele struktuurist lähtuvalt) motiveeritus sõna on üksikmõiste märk, kuid on raske ette kujutada, et keel sai alguse välismaailma esemete nimetamisest. Et sõna saaks sõnaks, peab ta omama mitte ainult helilist väljendust, vaid peab moodustama heli ja mõiste ühtsuse. Sõna kui märgi tähendus on motiveeritud "asja mõistmisega" (mõistega), heliline vorm on suvaline
uut) otsustused? 2) KUIDAS on võimalik puhas matemaatika? 3) KUIDAS on võimalik puhas loodusteadus? 4) KUIDAS on võimalik metafüüsika kui loomulik kalduvus? 5) KUIDAS on võimalik metafüüsika kui teadus? Ei kahelnud mates ja loodusteaduses, lihtsalt huvitas. Metafüüsikas ka ei kahelnud, lihtsalt ei rahuldunud kirjeldamisega. Filosoofias tähtis ainult üks küsimus: mis on inimene? 24. Kant puhta mõistuse antinoomiatest. Antinoomiad lähtuvad kosmoloogilistest ideedest. Kui ARU väljub tunnetuse raamidest, siis selgub, et on võimalik tõestada vastukäivaid teese. 1.tees: Maailmal on piir ajas ja ruumis. Antitees: maailm on ajas ja ruumis lõpmatu. 2.tees: Kõik maailmas on lihtne. Pole midagi lihtsat, kõik on liitne. 3.tees: Maailmas on vabadus. Pole mingit vabadust, kõik on loodus. 4.tees: Maailma põhjustereas on mingi paratamatu olemus. Pole midagi paratamatut, kõik on juhuslik.
aru: meelelisuse vahendusel esemed meile antakse, aru abil aga nad mõeldakse". Puhas mõistus opereerib ideedega. Ideed (näiteks idee hingest, idee maailmast kui tervikust ja jumala idee) ei tähista Kanti järgi reaalses maailmas midagi, nad on vajalikud üksnes mõtlemise (mis toimub aru tasandil) reguleerimiseks. Kant eristas 3 liiki ideid: 1) psühholoogilised ideed, 2) kosmoloogilised ideed ja 3) teoloogilised ideed. Kosmoloogilistest ideedest tuletas Kant puhta mõistuse antinoomiad: neli paari teineteisele vasturääkivaid teese. 1. paar: tees: maailmal on mingi piir ajas ja ruumis; antitees: maailmal ei ole mingit piiri ajas ja ruumis, ta on lõpmatu. Teineteisele vastukäivad kategooriad on siin lõplikkus ja lõpmatus. 2. paar: tees: kõik siin maailmas on oma olemuselt lihtne; antitees: ei ole midagi lihtsat, kõik on keeruline (liitne). Teineteisele vasturääkivad kategooriad on siin lihtsus ja keerukus. 3. paar: tees: maailmas on kõik
Kanti terminoloogias kujutas endast aprioorset analüütilist teadmist. Puhtas mõistuses on mõisted, mis on kogemusest sõltumatud – nt ideed. Analüütiline tähendas seda, et predikaat sisaldub subjekti-mõistes. Mis on seaduseks? Analüütiliste otsustuste seaduseks on vasturääkivuse-seadus (kui on vasturääkiv, siis ei kehti). Tuleb enda mõistusest võtta mõistused, sest selle puhul vasturääkivust ei ole. Selgub, et miks antinoomia on etiline nähtus. Antiteesid ja antinoomiad (lk 112). 1 tees – loogiline vasturääkivus; maailm on lõplik ja teine ütleb, et maailm on lõputu; see pärineb inimloomusest endast ja pole suvaliselt välja mõeldud; kui nii on, siis on trad metafüüsika kriisiga, sest see on aprioorne analüütiline teadmine ehk siin tekib vasturääkivus; ei saa mitte jõuda loogilise paratamatusega sedalaadi väideteni ja st et see on metafüüsika kriis. 2 tees – maailmas on asjad lihtsad(jagamatud) ja liitsed (osadest
Rohkem ei või puhta mõistuse kriitika selles valdkonnas midagi teha. Ta näitab, et need ideed on võimalikud mõtlemisele. Seega ei sisalda nad mingit sisemist vastuolu ja nad tulevad mõistuse tarvitamisel n.ö. paratamatult ette. Kuid me ei tohi mingil juhul siin mõtlemist ja tunnetust segamini ajada ja arvata, et neile vastaks mingi kogemus. Kiusatus selleks on olemas. Kui sellele kiusatusele alla anda, siis satub mõistus lahendamatutesse vastuoludesse (antinoomiad). Mõistus muutub "sofistlikuks", "dialektiliseks". Kant teeb suuri püüdlusi selle nimel, et üksikult näidata, et need vastuolud on lahendamatud, eriti seoses teoloogilise ideega ja teoloogide katsetega leida uusi jumalatõestusi. Jumalat ei saa aga mõistusega ei tõestada ega ümberlükata. Ja sama kehtib ka teiste ideede kohta. 13 Mida see kõik annab metafüüsika jaoks
joonistada. Analüütilised ja sünteetilised väited. analüütilised väited tautoloogilised, mis ei sisalda endas midagi, mis ei oleks juba antud väite eeldustes; sünteetilised väited väited, mille õigsust ei ole võimalik tuletada mõistete loogilisest analüüsist; sünteetiliste a priori tõeste väidete olemasolu (aeg ja ruum); Aprioorsed sünteetilised kategooriad: aeg ja ruum. Kaks a priori kaemust (Anschauung): aeg ja ruum; Antinoomiad. On olemas väitede paarid, mis tunduvad olevat võrdselt tõesed ja vältimatud, kuid on teinetesit välistavad:aeg ja ruum on piiratud, kuid nad peavad samal ajal olema lõpmatud; iga asi annab ennast jagada osadeks, kuid samal ajal peab olema midagi, mida ei saa edasi jagada; lisaks põhjusele peab olema tahtevabadus, kuid samal ajal peab iga tegu millegi poolt olema põhjustatud; Kategooriline imperatiiv
annaabi.ee 
