Antiikaja teatri ja kaasaja teatri erinevused (0)

Antiikaja teater erines kaasaegsest teatrist .
Antiikaja teater arenes jumalate kultusest ja sellega kaasnevatest rituaalsetest toimingutest. Nüüdisaegne teater sai alguse atika ajajärgu Kreekast , siis astusid esmakordselt rahva ette näitlejad, et esitada tragöödiaid ja komöödiaid, ning etenduste jaoks rajati spetsiaalsed ehitised – amfiteatrid. Algselt olid etendused seotud Dionysose pidustustega, tema austamise ja tema elu kujutamisega, hiljem lisandusid lood pooljumalatest ja kangelastest, kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Enamiku näidendite süžeed rajanesid rahva usundi- ja kultuuripärandil. Tänapäeva teatril on antiikaja teatriga võrreldes palju erinevusi, nii väliseid kui ka sisulisi.
Välised erinevused algavad teatrimajast. Vana-Kreekas ja Vana-Roomas rajati hiigelsuuri, mitmekümneid tuhandeid inimesi mahutavaid amfiteatreid, millest tänapäeval on inspiratsiooni saanud spordiväljakud. Tänapäeva teatrite arhitektuur on silmapaistev , ehituse osas ei ole selliseid kindlaid reegleid nagu antiikajal . Suurepäraseks näiteks tänapäevasest teatrist on Sydney sümboliks tõusnud ooperiteater. Ka lavakujundust ei olnud, seda asendas skene orkestrapoolne sein, mis muutus ajapikku üha keerukamaks arhitektuuriliseks taustaks.
Erinevusi on ka näitlejate osas. Antiikajal olid näitlejateks ainult mehed, nad kandsid maske, mis pidid edasi andma emotsioone, kõrgeid soenguid ja peakatteid, isegi kõrgete kontsadega kingi – kõik selleks, et lisada endale pikkust ja suurust, et publik neid paremini näeks. Tänapäeval võivad muidugi ka naised näitlejad olla, samuti on loobutud maskide kandmisest. Ka riietuse osas pole kindlaid reegleid – kõik oleneb sellest, millist ajajärku ja milliseid sündmusi laval kujutatakse.
Jõudes sisulise poole juurde, siis teater on kõigepealt seltskondlik sündmus, läbi aegade on see olnud koht, kus publiku ette tuuakse aktuaalsed ühiskondlikud sündmused ja probleemid. Kuigi võib öelda, et see teatri soov ühiskonnale midagi anda ja õpetada on jäänud samaks, on repertuaarivalikus suured erinevused – antiikajal põhinesid Vana-Kreekas etendused müütidel, rääkides rahvale olulistest väärtustest, käsitleti moraaliprobleeme, rõhutati positiivseid omadusi ja innustati inimesi n.ö õigesti elama; Vana-Roomas muutus teater pigem meelelahutuslikuks kohaks, palju rohkem rõhku pandi inimeste lõbustamisele, hakkati näitama miime, trikke loomadega ja veriseid võitlusi gladiaatorite vahel, inimesi ei huvitanud moraaliprobleemid, nad tahtsid tsirkust (ja leiba). Tänapäeval on teatreid ja etendusi lugematult, igaüks võib soovi korral leida endale meelepärase – alates lasteetendustest, jätkates vabaõhulavadel toimuvate meelelahutuslike suveetendustega ja lõpetades näiteks teater NO 99 päevapoliitiliste ja satiiriliste etenduste või Draamateatri vene klassikute interpreteeringutega.
Sellest soovist endale meelepärane leida jõuame järgmise suure erinevuse juurde – kui paljud üldse soovivad enam teatrisse minna? Nii Vana-Kreekas kui ka Vana-Roomas oli teatri ühiseks jooneks see, et etendusi korraldati suurte pidustuste ajal. Osavõtt suurtest dionüüsiatest oli kohustuslik, etendused olid tasulised ja vaesemad inimesed said sissepääsu eest maksmiseks riigilt toetusraha. Tänapäeval on teatrietendused igapäevased, suuremates linnades on mitmeid teatreid ja etendustes pole enam midagi erilist ega isegi pidulikku. Ammugi ei maksa tänapäeval riik vaesematele teatripileteid kinni, kuigi sundluslik teatriskäimine on vähemalt koolilaste hulgas endiselt olemas. Teatrihuvilisi on vähe, valikuid aga palju ja eelistatud on kino , televisioon ja internet .
Teater pole kindlasti enam see, mis ta oli antiikajal. Tänapäeval räägib aktuaalsetest sündmustest ajakirjandus , tsirkust saab näha tsirkuses, televisioonis ja kinos näidatakse päevad läbi erinevaid filme ja seriaale. Kui antiikajal oli teater nii meediakanal kui ka meelelahutuskoht, siis tänapäeval on teater muutunud keskmise inimese jaoks tähtsusetuks. Nii et teater pole enam mitte kultuurikants, vaid kultuuritegelaste kohtumispaik.