järgi tehtud telelavastust lavastajalt Ago-Endrik Kerge. Raamat räägib 19. sajandi lõpus, Tallinas elanud kahest mehest, leiutajast Jaan Tatikast ja luuletajast Salomon Vesipruulist. Nende mõlema eripära seisnes selles, et tegelikult ei osanud kumbki absoluutselt seda, mida nad arvasid oskavat. Endi arust on nad maailma kõige suuremad vaimukangelased, kuid kahjuks vaid ühe inimese silmis, ja need inimesed olid nemad ise. Huvitav on see, et mõlemad uskusid pimesi oma annetesse ja kõigis oma ebaõnnestumistes süüdistasid nad teisi inimesi. Alati leidus mõni ettekääne enda õigustamiseks. Jaan Tatika juures oli olnud juba sünnist saati midagi omalaadset, nimelt puudus tal parema käe pöial. Kui Jaan juba käima õppis, ronis poiss keelust hoolimata akna peale ja kukkus sealt välja. Vedas, sest ta maandus otse vene aedniku pea peal olevasse sõstrakorvi. Sealt saigi alguse Tatika kuulsus. Kaheksa aastasena astus Jaanike rahvakooli, kus peale kõiksuguste
absoluutselt seda, mida nad arvavad ennast oskavat. Tatikal on küll väga palju huvitavaid mõtteid, kuid ta ei suuda ühtki nendest ellu viia. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Mis puutub Vesipruuli, siis tema polnud elu jooksul üldse ühtegi korraliku luuletust kirjutanud, ta ainult üritas kirjutada üht uudisjuttu, mis ei tulnud temal sugugi hästi välja. Huvitav on see, et mõlemad uskusid pimesi oma annetesse ja kõigis oma ebaõnnestumustes süüdistasid nad teisi inimesi. Alati leidus mõni ettekääne enda õigustamiseks. Ükskord Jaan Tatika ja Salomon Vesipruuli teed ristusid. Tulemus oli see, et nad hakkasid üksteist lollideks pidama nad nägid ilusti teineteise vigu, kuid enda omad jäid ikka kahe silma vahele. Tatikas hakkas Vesipruuli kiusama, kuigi Vesipruul ei olnud seda eriti ära teeninud. Üks kreeka filosoof on kunagi öelnud, et targad inimesed on nagu sirged jooned
võrdsuse alusel..." - ,,Õilsa sünnipära hiilgus on ebatõeline ning selle eesõigused põhinevad tühjadel sõnadel." - ,,Ainuüksi nimi on häbiks orjale, kes võib olla igal viisil suurepärane ja täiesti võrdne vabana sündinud inimesega." - ,,Jumal on loonud kõik inimesed vabaks; ükski ei ole loomu poolest ori." - ,,Sünnipäralt õilsaid me austame ja jumaldame; kuid sünnipäralt alamaid mitte. Need on barbaarsed kombed. Sest mis puutub meie loomulikesse annetesse, lähtume kõik võrdsetelt alustelt kõigis asjus, oldu me siis juhtumisi kreeklased või barbarid... Me kõik hingame õhku suu ja sõõrmete kudu." - ,,Osa eksisteerib terviku nimel, kuid tervik ei eksisteeri osa nimel... Olete loodud terviku nimel ja mitte tervik teie nimel." - ,,Kui üldse kellegi, siis on linna valitsejate asi valetada, pettes nii linna vaenlasi kui ka selle kodanikke linna hüvanguks; ja keegi teine ei tohi sellesse eesõigusesse puutuda."
tegelikult kumbki ei oska absoluutselt seda, mida nad arvavad ennast oskavat. Tatikal on küll väga palju huvitavaid mõtteid, kuid ta ei suuda ühtki nendest ellu viia. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Mis puutub Vesipruuli, siis tema polnud elu jooksul üldse ühtegi korraliku luuletust kirjutanud, ta ainult üritas kirjutada üht uudisjuttu, mis ei tulnud temal sugugi hästi välja. Huvitav on see, et mõlemad uskusid pimesi oma annetesse ja kõigis oma ebaõnnestumustes süüdistasid nad teisi inimesi. Alati leidus mõni ettekääne enda õigustamiseks. Bornhöhe looming tähistas eesti ilukirjanduse arengus teatud edenemist. Kirjanikul on tähelepanuväärne kompositsioonioskus, jutustamisviisi tabavus ja ilmekus. Tema teosed on püsivalt populaarsed, millest annavad tunnistust mitmed suured uusväljaanded ning teatrilavastused. Eduard Bornhöhe raamatuid on tõlgitud vene, soome, leedu ja mongoli keelde.
Oma raamatus „Kõik on lubatud“ püüab ta tõestada, et ükski seni esitatud teadusmetodoloogiatest ei saa olla edukas.Ta näitab kuidas senised metodoloogiad ei haaku füüsika ajalooga . F arvab, et ajaloo keerukuse juures on usutamatu, nagu võiks teadust selgitada paari lihtsa metodoloogilise reegli najal.Tsiteerides :„ Mõte ,et teadust peaks viljelema kindlaksmääretud reeglite järgi on ebareaalne ja hukatuslik. Ebareaalne on ta selle pärast, et suhtub liiga üheselt inimese annetesse ja olukordadesse, mis neid andeid võivad soodustada ja luua.Hukatuslik on ta sellepärast,et püüe mingeid reegleid peale suruda suurendab meie professionaalset kvalifikatsiooni igal juhul meie inimlikuse arvelt.“ Michel Foucault : Prantsuse ajaloolane ja filosoof. Uuris teaduse ja mõistmise kasutamist võimu tööriistana niisugustes valdkondades nagu meditsiin ja kriminoloogia. 6.Psühhoanalüüs ja kunst. Psühhoanalüüs kui teraapia ja teadus.
võimete ja kus ilma liigse tagantsundimiseta suhtutaks arenda- tegelemiseks piisavalt huvi. Kuid just need lapsed kan- lapsed ohus? valt tema huvidesse ja annetesse. on natavad pideva sisemise pinge all, olles äratõugatud Iga laps vajab kindlustunnet, teadmist, et tal on alati või- (koolis), omamata motivatsiooni (vanemad on töötud), või on vane- malik pöörduda mõne usaldusväärse täiskasvanu poole, ka mad vägivaldsed ega tee neist välja. koolivälisel ajal
ta arendas seda teadusfilosoofia ajaloo baasil. Lakatos soovis sellist metodoloogiat muuta üldiseks kasutuseks teaduses, kuid see ei õnnestunud. 59 Anarhistliku tunnetusteooria sõnastas 1975. aastal Austria teadusfilosoof Paul Feyerabend. Tema arvates ei ole olnud ükski teadusmetodoloogia edukas, sest teadlastele antavad reeglid ei ole olnud sobivad. Reegel muutub ebareaalseks siis, kui see suhtub liiga üheselt inimese annetesse ja olukor- dadesse. Ja reeglid muutuvad kahjulikuks siis, kui neid surutakse vastu tahtmist peale. See tähendab seda, et metodoloogia reeglid ei tohi muutuda teadlastele ahistavaks, kuid kõik muu on lubatud. See nende jaoks ei kehti, kes ei ole valmis teooriate tõesust kontrollima. Mõtlev inimene ei saa leppida ainult usul baseeruval teadmisel. Temale on lubatud teaduses esinevaid teooriaid ümber lükata. Feyerabend süüdistas universalismi lähtuvalt ,,ühismõõdutuse" probleemist
ta arendas seda teadusfilosoofia ajaloo baasil. Lakatos soovis sellist metodoloogiat muuta üldiseks kasutuseks teaduses, kuid see ei õnnestunud. 56 Anarhistliku tunnetusteooria sõnastas 1975. aastal Austria teadusfilosoof Paul Feyerabend. Tema arvates ei ole olnud ükski teadusmetodoloogia edukas, sest teadlastele antavad reeglid ei ole olnud sobivad. Reegel muutub ebareaalseks siis, kui see suhtub liiga üheselt inimese annetesse ja olukor- dadesse. Ja reeglid muutuvad kahjulikuks siis, kui neid surutakse vastu tahtmist peale. See tähendab seda, et metodoloogia reeglid ei tohi muutuda teadlastele ahistavaks, kuid kõik muu on lubatud. See nende jaoks ei kehti, kes ei ole valmis teooriate tõesust kontrollima. Mõtlev inimene ei saa leppida ainult usul baseeruval teadmisel. Temale on lubatud teaduses esinevaid teooriaid ümber lükata. Feyerabend süüdistas universalismi lähtuvalt ,,ühismõõdutuse" probleemist
ta arendas seda teadusfilosoofia ajaloo baasil. Lakatos soovis sellist metodoloogiat muuta üldiseks kasutuseks teaduses, kuid see ei õnnestunud. Anarhistliku tunnetusteooria sõnastas 1975. aastal Austria teadusfilosoof Paul Feyerabend. Tema arvates ei ole olnud ükski teadusmetodoloogia edukas, sest teadlastele antavad reeglid ei ole olnud sobivad. Reegel muutub ebareaalseks siis, kui see suhtub liiga üheselt inimese annetesse ja olukor- dadesse. Ja reeglid muutuvad kahjulikuks siis, kui neid surutakse vastu tahtmist peale. See tähendab seda, et metodoloogia reeglid ei tohi muutuda teadlastele ahistavaks, kuid kõik muu on lubatud. See nende jaoks ei kehti, kes ei ole valmis teooriate tõesust kontrollima. Mõtlev inimene ei saa leppida ainult usul baseeruval teadmisel. Temale on lubatud teaduses esinevaid teooriaid ümber lükata.
annaabi.ee 
