kaasa, kellele meeldis targutada, kellele läks korda ühiskonnas toimuv, kes tahtis juurde õppida, näiteks erinevaid keeli. Arvati, et selliseid naisi ükski täie aru juures olev meesterahvas naiseks võtta ei taha. Eesmärk oli õppida, aga mitte liiga palju - tuli osata kaasa rääkida, aga mitte teemasid liiga süvitsi käsitleda. Väga oluline oli kena välimus. Tüdrukud võisid sellega liiale minna, näiteks Austeni tegelased Kitty ja Lydia, kes muutusid rumalateks tüdrukuteks, edvistasid, olid pinnapealsed ja kergelt kättesaadavad. (Hughes, 2014) Alamklassi naistöölistel ei olnud palju töövõimalusi, neile jagus kohti vaid vabrikutes, teenijana, prostituudina või koduabilisena. Neil oli elu väga raske ja nad tegid rasket füüsilist tööd. Ka abielus jätkus nende raske elu. Majapidamises polnud ei elektrit ega häid pesemisvõimalusi. Enamikul töölisklassi liikmetest oli siiski võimalus haridust saada
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
Kõik kommentaarid