"Nii hea on olla perega koos" - essee (0)

Nii hea on olla perega koos

Tegelikult ei ole perega minuvanusel üldse tore koos olla. Esivanemad ning vanemad generatsioonid on aegunud , nad ei saa aru tänapäeva noortest ning tihtipeale mõistavad nad selle hukka, enne kui hakkavad lähemalt asja uurima.
Nagu öeldakse, pole halba ilma heata ja ega see asi nüüd nii must-valge ei olegi. Pere on alati sulle toeks ja aitab hädast välja, aga hea kipub meelest ära minema. Minuealisel inimesel on ikka tavaks rohkem sõpradega koos olla või niisama oma toas aega veeta, kui oma pere lähedal olla. Ega tahagi kogu aeg samade inimeste seltsis olla, sest see lihtsalt tüütab ära.
Samuti on mul isiklikult ja kindlasti ka paljudel teistel noortel vaja palju privaatsust. Vahepeal on tunne, et vanemad tungivalt liialt eraellu. Ei taha sugugi mitte kõike nendega jagada. Kõigil on saladusi ning mõnest lihtsalt ei taha rääkida. Ise olen leidnud, et mu tuba on koht, kus saan aega veeta üksi, puhata kooli draamast ja kõigist ning kõigest ebameeldivast puhkust. Seal saan rahulikult õppida, veeta aega internetis või filme vaadates ja tegeleda oma hobide ja töödega.
Minu perel on kombeks korraldada iga-aastast suguvõsa kokkutulekut. Need on isegi päris toredad, kuna saab näha ka neid inimesi, keda näeb aastas ainult korra-kaks. Samuti saab kohtuda omavanuste sugulastega . Tavaliselt sõidame kõik koos Ida-Virumaale, sest seal elab suurem osa mu sugulastest. Seal on meil üks suur plats võrkpalliväljaku, lõkkeplatsi, kiikede ja majakesega. Päev läbi lastakse muusikat, süüakse-juuakse, lauldakse ja tantsitakse ning mängitakse erinevaid seltskonnamänge.
Kuna minu emal on veel lisaks kolm õde ja kõigil neil on mehed ja mitu last, on meil kokkusaamisi sünnipäevadeks ja muudeks juhtudeks minu arust natuke liiga palju. Iga kord pakutakse samu, kordumakippuvaid toite nagu keedukartul , kartulisalat ja rosolje , millest on ausalt öeldes juba kõrini, ning räägitakse samu jutte, nagu vigane vinüülplaat. Samuti on mu tädide pojad-tütred minust kõik nooremad ja see võib vahel igavaks muutuda.
Lõppude lõpuks on pere ikkagi sulle alati abiks, kui sul seda vaja on ja ma olen väga õnnelik, et mul see olemas on. Ma arvan, et see tuleks hoida lähedal, kuid mitte liiga lähedal. Tuleb leida tasakaal koosoleku ja privaatsuse vahel ja kindlaks teha, et vanemad ja õed ning vennad eraellu liigselt ei sekkuks.