"ALICE IMEDEMAAL" (2)

ALICE IMEDEMAAL
Valge küülik jookseb mööda ja pomiseb: “Oi heldeke, oi heldeke, ma jään hiljaks !” ja võtab vestitaskust kella, et vaadata, mis see näitab. Alice on segaduses, sest see ei tundugi talle nii väga imelik. See näib kuidagi loomulik. Aga ta aimab, et teoksil on midagi hoopis iseäralikku. Ta jookseb valgele loomale uudishimulikult järele, pressib end küülikuauku – ja satub vupsti alla Imedemaale.
Kirjanik Lewis Carroll saadab ettevaatlikult oma kangelanna Alice´i unenäguderiiki. Alice maandub just seal ja elab läbi eriskummalisi seiklusi. Maailmakuulsa lasteraamatu leheküljed on otsast lõpuni unenäoloogikast kantud . Raamatu alguses ütleb ta, et Alice on unine, ja loo lõpul kirjeldatakse, kuidas ta silmad lahti teeb ja taas fantaasiat ja tegelikkust eristab. Unenäos kohtame argielu elemente moonutatult ja maskeeritult. Kõik algab ebamäärase tundega, et miski ei klapi, sest küülikutel ei ole ju vestitaskuid. Aga uinuv teadvus on juba unenäoloogika võimuses ja võtab kõike täiesti loomulikuna. Ka välujook, mis Alice´i kord kasvatab, kord kahandab, peegeldab täpselt 12-aastase tüdruku kogemusi, kes ei ole varsti enam väike, sest hakkab kasvama, ja näib noorematele mängukaaslastele kohutavalt suurena , kuigi täiskasvanud kohtlevad teda ikka veel lapsena. Unenägudele on tüüpiline ka kummaline põlgus, millega Imedemaa elanikud Alice´isse suhtuvad: Küülik ei tee tüdrukut märkamagi, ta hüpleb ja tormab meeleheitlikus hirmus hiljaks jääda. Kübarsepp, Märtsijänes, Tõuk, Irvik Kass – kõik nad veavad Alice´it nagu muuseas ja võrdlemisi alatult ninapidi, temaga arvestamata ja teda omaks võtmata.
Nii see unenägudes ongi: karjud, aga keegi ei kuule, tahad ära joosta, ent jalad ei kuule sõna. Kuigi Alice teeb läbi kõik unenägudele iseloomulikud vaevad , ei lase ta end ära hirmutada. Ta meenutab ikka ja jälle tegelikkuse loogikat, otsib väljapääsuteid, et vabastada end fantastiliste loomade küünte vahelt ja tõrjuda nende mõnikord julmi rünnakuid. Alice puhkes nutma ainult alguses, kui talle sai selgeks: ma olen vangis . Siis aga ajab ta end jälle jalule ja küsib nõu. Tal veab ja ta pääseb kokkuvõttes üpriski ebameeldivalt Imedemaalt terve nahaga.
Et mõista Alice´i maagilist mõju, võib seda tõlgendada ka teistmoodi. Alice on peagi lapseeast väljas. Ta aimab, et täiskasvanute maailmas kehtivad teistsugused reeglid kui lapsepõlvemaal, kus kuninganna on tema. Ta asub ühtaegu hirmunult ja uudishimulikult teele uurimaks, mida tulevikul talle pakkuda on. Ning tõdeb: täiskasvanutel ei ole ülekorrusel kõik päris korras. Ta kaitseb vapralt lapsepõlve naiivseid vaateid suurte inimeste kummaliste ja mõnikord tigedate kallaletungide eest, kui nood oma võimumänge mängivad või vägivallaga ähvardavad. Ta kardab küll midagi valesti öelda või ebameeldivalt silma torgata, aga kui teisiti ei saa, võtab ta kogu oma julguse kokku ja prahvatab: “Ma ei usu, et neis värssides oleks kübetki mõtet.” Carroll manab Alice´is pilkava, kuivalt humoorika tooniga esile kaks inimkogemuse poeetilist valdkonda, unenäod ja lapsepõlve, ja ta tabab sellega laste universumis nähtavasti kümnesse. Pärast Carrollit ei ole ilmselt põlvkonda, kes ei oleks koos Imedemaaga suureks sirgunud.
Alice oli päriselt olemas. Tema nimi oli Alice Liddell ja ta oli Lewis Carrolli dekaani tütar. Carroll (kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson) õpetas Oxfordi ülikooli Christ Church College´is matemaatikat. Kolleegid kutsisid teda tihti paadimatkadele ja perekondlikele väljasõitudele, mille üle rõõmustasid eriti lapsed, sest Carroll oli väsimatu ja lennuka fantaasiaga jutuvestja. Eriti armastas ta väikesi tüdrukuid. Alice´il oli tema südames eriline koht. 1864. aasta jõuludeks kinkiski ta tüdrukule loo Imedemaast.
Kuna Carroll ei tundnud huvi naiste vastu ja pühendus fotograafiale ning lüürikale, peeti teda veidrikuks. Tema katsed kaamera , jutuvestmise, piltide või kirjade abil peretütardele läheneda tekitasid kahtlusi. Mõned kriitikud on püüdnud leida tema loomingust pedofiilseid jooni ja püstitanud küsimuse, kas häbeliku nohiku lähenemiskatsed väikestele tüdrukutele sõpruse raame ületada ei püüdnud. Aga Carrolli ja Alice´i vahelise Lolita-suhte kohta ei ole vähematki tõendit. Carroll pidas Alice´iga asjalikku kirjavahetust ka siis, kui too oli juba abielunaine, ja palus temalt 1864. aasta jõulukinki laenuks. Ta tahtis oma illustratsioonidega originaali faksiimilena paljundada. Ja ta isegi pildistas veel täiskasvanud Alice´it.