), käsklausega (Palun öelge mulle rektori telefon!) või jutustava lausega (Ma ei tea rektori telefoni.). Kokkuvõttes on meil hulk erinevaid enam või vähem sünonüümseid keelevahendeid. Sellised variandid ei moodusta keeles suvalisi kämpe, vaid suhteliselt püsivaid kogumeid, mille piiridel on palju suuremad erinevused kui sees. Ühe keele erinevaid püsivaid variante nimetame allkeelteks (ingl variety). Kolm allkeelte liigitamise viisi ja mõjurite rühma Allkeeli liigitatakse keeleteaduses paralleelselt kolmelt aluselt (vt Biber jt 1999; Biber, Conrad 2009; Hennoste 2000a, 2009; Hennoste, Pajusalu 2013). See liigitus annab ühtlasi edasi keelekasutust mõjutavad kesksed keele- ja tekstiväliste tegurite rühmad. Esimene on eristus normingulise kirjakeele (normikeel, standard language) ja ilma norminguteta allkeelte vahel (vt eesti kirjakeele kohta Hennoste (toim) 2000; Kerge 2000; Erelt 2002; Erelt jt 2007; Raag 2009)
Nt ,,kasutan teemale vastavaid termineid, räägin normingupäraselt, väldin kõnekeelsusi, ... , ...." = ,,pean loengut". Sotsiolekt/murre: kasutajakeskne keelekuju (kes me oleme). Nt ,,räägin võru murret = olen võruke". Allkeel: Tiit Hennoste pakutud mõiste, sisuliselt vastab keelekuju/keelevariandi mõistele. Keel on üldisem ja abstraktsem mõiste, konkreetsed variandid on allkeeled (nt murded, sotsiolektid, rühmakeeled jne). Allkeeli ei tohi mõista hierarhiana: ükski keelevariant ei ole teisest olemuslikult parem. Piire on raske tõmmata, paljudel keelekujudel on palju ühist jne. Släng kas normiväline keelekasutus, sotsiolekt, marginaalsete ühiskonnakihtide keelevariant, salakeel, rühmakeel? PDF created with pdfFactory trial version www.pdffactory.com
Aga suuline keel ja murre ei ole eesti keele saatuse võti siin ja praegu. Selleks on netisuhtluses kasutatav keel, täpsemalt üks osa sellest. Internett ja arvuti on aga esimesed tehnilised vahendid peale kirjutamise leiutamist, mis on muutnud ja üha muutmas põhjalikult meie keelepilti. Kuigi mõned uurijad kõnelevad nüüdki veel ühtsest netikeelest, on selge, et midagi sellist pole olemas. Netis kasutatakse paljusid erinevaid allkeeli ja nende variante, mis üksteisest radikaalselt erinevad. Selle üheks nurgaks sobib täiesti tavaline suuline keel, mida me kasutame kasvõi Skype'iga kõneldes. Selle teiseks nurgaks on täiesti tavaline normkirjakeel, just selline, nagu me paberil oleme harjunud nägema. Aga netikeeles on üks osa, mis on täiesti uus ja väga oluline. See on kirjalike spontaansete netidialoogide keel, mida kasutavad jututoad, Facebooki suhtlejad jmt. See on suhtlusviis, mida enne dialoogilise
Sõnad on polüseemsed (mitmetähenduslikud). Keel süsteemina erineb tegelikust kõnest või kirjutatud tekstidest. Rääkides kasutab inimene keelepädevuse kõrval ka nt argiteadmisi ja diskursusteavet (missugusest valdkonnast räägiti ja millest räägitakse parajasti). <- nii saadakse tõlgendusprotsessi hõlbustavat materjali. F. de Saussure eristas keelt ja kõnet (langue, parole). Rääkides mingi eriala, rühma või isiku keelest, mõeldakse selle all allkeeli (nt ametikeel, släng) või isikukeeli ehk idiolekte. Kunstlikult loodud märgisüsteeme (nt matemaatikas) nimetatakse formaalkeelteks. Formaalkeeled on tehiskeeled, mis on välja arendatud eelkõige teaduslikke ja tehnilisi eesmärke silmas pidades. Nende kasutusalad on kitsapiirilised ning väljendite tähendused on täpsed. Tehiskeelteks on ka sajad rahvusvahelised abikeeled, mis on aegade jooksul loodud selleks, et neist saaks universaalkeel (nt selleks, et saavutada rahu maailmas). 1
olnud vajalik 2) inimlaps omandab emakeele e esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamata piisab sellest, et ta saab suhelda teiste inimestega 3) kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. Kui räägitakse mingi eriala, rühma või isiku keelest, mõeldakse selle all erinevaid keelekujusid e allkeeli (ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid: üldkeel, argikeel, släng, kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid). Sõna ,,keel" tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid. Nende kohta kasutatakse ühist nimetust formaalkeel. Formaalkeeled on artefaktid e kunstlikult loodud. Nende kasutusalad on kitsapiirilised, põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed
kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik 2) inimlaps omandab emakeele e esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamata piisab sellest, et ta saab suhelda teiste inimestega 3) kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. Kui räägitakse mingi eriala, rühma või isiku keelest, mõeldakse selle all erinevaid keelekujusid e allkeeli (ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid: üldkeel, argikeel, släng, kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid). Sõna ,,keel" tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid. Nende kohta kasutatakse ühist nimetust formaalkeel. Formaalkeeled on artefaktid e kunstlikult loodud. Nende kasutusalad on kitsapiirilised, põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed
Sellisel juhul on tüüpiline selline jaotus, nagu teeb Peter Trudgill, kes jagab situatiivsed variandid stiiliks ja registriks. Stiilierinevused on paigutatud formaalsuse skaalale, kus keelekasutus varieerub väga formaalsest väga informaalseni (intiimseni). Stiili eristajad on eelkõige grammatilised jooned, aga ka teatud sõnavara. Register aga seostub sellega, millest räägitakse või millises valdkonnas rääkijad on (arstiregister, juriidiline register jms). Selliseid allkeeli lahutab eelkõige sõnavara (tehnilised terminid jms). Seega tekib kahelijaotus ka selle põhjal, millised keelelised tasandid ühte allkeelt teisest eristavad. Praktiliselt ei pruugi see vahe alati kehtida, kuid on tüpoloogia tegemisel kasulik. Nt on võimalik defineerida slängi kui väga mitteformaalsete situatsioonide sõnavara, mispuhul sotsiaalne / üldsläng osutub mitte sotsiolektiks, vaid stiiliks (Trudgill 1992: 66). Sellele võib lisada, et erialasläng osutub sel
poolest. · Regionaalne aktsent (regional accent) nt saarlased · Sotsiaalne aktsent (social accent) · Maamurre (rural dialect) ja linnamurre (urban dialect) · Traditsiooniline murre: seostub madalamate sotsiaalrühmadega ja talurahvaga, kiri puudub, vähe mõjutatud normingulisest keelest, vananenud · Regionaalkeel (võro keel): trad. murde baasil loodud keel, mis on kasutusel riigi mingis osas teise keelena; sisaldab allkeeli, esineb kiri ja norminguline allkeel, seostub eri sotsiaalsete rühmadega. Sotsiolektid: · Olulisemad mõjurid: inimese sotsiaalne päritolu ja staatus (klass, kiht, kast, seisus), sugu, vanus. · Keskne on klassikuuluvus või staatusgrupp · Klassi olulised elemendid: amet, haridus, isa amet, sissetulek, eluruumi tüüp, elukoha paiknemine · primaarne klassikuuluvuse määraja on amet. Keskne piir: valgekraed ja sinikraed
Skandinaavia murded Norras, Taanis, Rootsis; põhjaslaavi murdeahel: vene, ukraina, poola, tšehhi, slovaki k; lõunaslaavi murdeahel: sloveenia, serbia, horvaadi, makedoonia, bulgaaria k. 33. HETERONOOMIA JA AUTONOOMIA. TOO NÄITEID. Autonoomia = iseseisvus. Heteronoomia = sõltuvus. Erinevad poliitilistel ja kultuurilistel põhjustel. Keel on see, mis on autonoomne ja sisaldab endas heteronoomseid allkeeli. Heteronoomia ja autonoomia võivad muutuda. - heteronoomia heteronoomia (Lõ-Rootsi kuulus aastaid Taani alla. 40a jooksul said sealsetest taani keele murretest rootsi murded, keeleliselt ei muutunud midagi), - heteronoomia autonoomia (tšehhi, slovaki, serbia, horvaadi k), - semiautonoomia (nt Suurbritannias, USAs ja Kanadas räägitav ingl k on võrdse staatusega, briti inglise
b)teiseks: inimlaps omandab emakeele ehk esimese keel loomupäraselt, ilma õpetamiseta.Piisab sellest, kui ta saab suhelda teiste inimestega. c)kolmandaks: kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. Sõnadel on palju tähendusi, nad on mitmetähenduslikud ehk polüseemsed. Kui räägitakse mingi isiku, eriala või rühma keelest, mõeldakse sellega erinevaid keelekujusid, ehk allkeeli. Erinevuste määr ja laad sõltuvad küll sellest, kuidas keelt määratleda ja mida pidada loomuliku keele vältimatuiks omadusiks. Loomade keelt võib üldiselt iseloomustada kui signaalikeelt. Inimese hääldusorganid on aegade jooksul spetsiaalselt kohandunud helisignaalida tekitamiseks, osalt isegi samade elundite muude funktsioonide arvel. Inimese süteem ongi geniaalsem: selleks kasutatakse vaid väikest hulka (harilikult 20-
Nt olin poliitiline juhtkiri siin võib välja tõsta väga tähendusliku tausta nõuka ajal ajalehes ilmunud mingi poliitiline seisukohavõtt andis inimesele selle keele, milles ta peaks mõtlema. Selle keele kaudu defineeritakse see subjekt. Selle ajalehe kaudu toodetakse seda keelt ja sõnavara, mis ühiskonnas ringleb ja mida kasutades inimesed teatud tasanditel omavahel suhtlevad. Nõukogude kontekst on selles mõtes mõnevõrra teine, kuna seal neid ühiskondlike allkeeli nii palju ei olnud. Tänapäeval on neid kindlasti rohkem. Selle kogu keskseim tekst on ,,Modern discourse". See on mannifestilaadne tekst. Siin räägitakse selgest murrangust, ühest vanast kultuurinormide kogumist ja selle kese on just see, et kindel maailmapilt tekitatakse terve jada religioonide tippe. Need on need kindla maailmapildi kehtestajad. Siis on vahepeal ka uusaja mõtlejad, aga see tekst on kirjutatud juba
annaabi.ee 
