ökosüsteemi iseloomu määrav tegur on järve akumulatsiooni tüüp, mis põhineb mineraal-, toite- ja humiinainete omavahelisel suhtel. Nii jaotataksegi järved 8 põhitüübiks, need omakorda alltüüpideks, misa on 27. uuritud järvedest on- 8% vähetoidulised ehk oligotroofsed, 5,8% poolhuumustoitelised ehk semidüstroofsed, 9% huumustoitelised ehk düstroofsed, 36,4% rohketoitelised ehk eutroofsed, 36,6% segatoitelised ehk düseutroofsed, 2,6% lubjatoitelised ehk alkalitroofsed, 1,4% soolatoitelised ehk halotroofsed, 0,2% rauatoitelised ehk siderotroofsed. Pärast mandrijää taandumist oli valdav osa meie järvi oligotroofsed, eriti liivikutel. Merest eralduvad rannajärved on algselt halotroofsed. Nii alkalitroofsed kui halotroofsed järved läbivad tavaliselt eutroofse staadiumi ja muutuvad lõpuks kalgiveeliseks düseutroofseteks järvedeks. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk
Eesti järved on mageda veega, vaid rannajärvedes ja hiljuti eraldunud merelahtedes on soolsus pisut kõrgem. Järvetüübid. Eesti väikejärvede ökosüsteemid on väga mitmekesised. Vastavalt Aare Mäemetsa loodud klassifikatsioonile on Eestis kaheksa järvetüüpi: oligotroofsed (8% järvedest), semidüstroofsed (6%), düstroofsed (6%), eutroofsed + hüpertroofsed (36-37 %), miksotroofsed (36-37 %), siderotroofsed (0,2%), halotroofsed (1,4 %) ja alkalitroofsed (2,6 %). Antud tüpoloogia baseerub peamiselt looduslikul akumulatsioonitüübil ja erineb põhimõtteliselt maailmakirjanduses levinud klassifikatsioonidest. Alkalitroofsed järved lubjatoitelised järved on tihti ka sekundaarselt alkalitroofsed, olles kujunenud allikavee väga tugeva juurdevoolu mõjul (nt. Äntu järved), mis akumuleerib vette rohkesti kaltsiumiühendeid. Taoliste järvede kujunemist soodustavad ka karbonaatne pinnakate ja tugevasti karstunud aluspõhi. Seetõttu on osad
veega rabajärved, rekreatiivsest aspektist väga tervislikud ja pehme veega, kuid reostusõrnalised); rohketoitelised ehk eutroofsed (toitainete ja humiinaineterikkad, ei ole eriti reostusõrnad, kuid mõned neist ebameeldivalt läbipaistmatu veega, keskmine tähendus); segatoitelised ehk düseotroofsed (toit- ja humiinaineterikkad, omavad üle keskmise rekreatiivset väärtust); lubjatoitelised ehk alkalitroofsed (halogeeniderikkad humiinainetevaesed, kalgi vee tõttu pole mugava rekreatiivseks) 30. Sootüübid ja nende rekreatiivne potentsiaal – Madalsoo- turbakiht õhuke, taimestikul hea kontakt põhjaveega, pinnas viljakas, lopsakas rohurinne, puudest kuusk ja kask. Äkki seal matkamine lahe/huvitav? Siirdesoo- mitmekesise taimestikuga, üleminekufaas, mätlik reljeef, turbasambla olemasolu, esineb mändi ja kaske
pae- jt karjäärides olevaid tehisjärvi. Keskmiselt tuleb Eestis 100 km 2 kohta 3 järve.2 Eesti jaguneb seitsmeks limnoloogiliseks valdkonnaks: · Kagu-Eesti oligo- ja düstroofsed järved, · Kirde-Eesti oligo- ja düstroofsed järved, · kõrgustike eutroofsed järved, 3 Keskkonnaministeerium www.envir.ee/1131 5 · Pandivere alkalitroofsed järved, · Vahe-Eesti düstroofsed järved, · Madal-Eesti düseutroofsed järved, · Lääne-Eesti halotroofsed järved. Kalanduse ja puhkemajanduse seisukohalt väärtuslikumad järved paiknevad Otepää ja Sakala kõrgustikul ning Vooremaal. Teised piirkonnad on rikkamad taim- ja loomharulduste poolest. 3 Suurus ja sügavus Eesti väikejärvedest on umbes 50% kuni 3 ha suurused ja ligikaudu 30% 310 ha suurused,
Tüüp Mineraalained Biogeenid Orgaaniline aine Oligotroofsed 0 - - (vähetoitelised) järved Eutroofsed järved 0 0 0 Düstroofsed järved - - + Düseutroofsed 0 (0) + Lubjatoitelised järved + - - ehk alkalitroofsed Riimveelised ehk (+) 0 0 halotroofsed järved PAISJÄRVED JA VEEHOIDLAD Tehisveekogud: · veehoidlad- kogumiseks · paisjärved- kogutud vett ei kasutata Vanimad veehoidlad rajati põllumajanduse jaoks, niisutamiseks (Vana-Egiptus, Mesopotaamia), seejärel antiiklinnade veega varustamiseks ja siis alles veejõu kasutamiseks. Lüüdise süsteem: 1. Avatakse lüüsikamber 2
Rekreatiivsest aspektist väga tervislikud ja pehme veega kuid looduskaitselisest aspektist väga reostusõrnad · Rohketoitelised ehk eutroofsed (36%), (toitaineterikkad ja humiinainete vaesed) Ei ole eriti reostusõrnad kuid mõned neist on ebameeldivalt läbipaistmatu veega. Keskmise rekreatiivse tähtsusega. · Segatoitelised ehk düseutroofsed (36%), (toit- ja humiinaineterikkad). Omavad üle keskmise rekreatiivset väärtust · Lubjatoitelised ehk alkalitroofsed (2,6%), (halogeeniderikkad humiinainetevaesed). Kalgi vee tõttu ei ole eriti mugavad järved rekreatsiooniks. 29. Sootüübid ja nende rekreatiivne potentsiaal · Madalsoo,siirdesoo,kõrgsoo e. Raba · Sood kui omanäolised ökosüsteemid köidavad tihti matkajaid, mistõttu on soomatkad viimastel aastatel palju populaarsust võitnud. · Eriti populaarsed on just rabamatkad. · Kuna sood on väga õrnad kooslused on mitmel pool rajatud laudradu, need on
Mis määrab vee-elustiku liigilise koosseisu - Aluspõhjast, valglast ja pinnakattest sõltuvad vette sattuvate stabiilsete ioonide (Ca.., Mg.., Na., K., HCO3', SO4'', SiO2'') väärtused ja pH, mis omakorda määravad elustiku liigilise koosseisu. Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti aluspõhja erinevus, mis sellest tuleneb -. Lubjakivi lahustub pikkamööda vee toimel, tekivad lõhed, mis lasevad pinnareostuse põhjavette. P-Eesti järved on lubjarikkad e. alkalitroofsed (Ca ja HCO3'), läbipaistva veega; N palju, P vees vähe (lubjaga seotud), planktonit vähe. Lõuna-Eesti liivakivi on vettpidav; järved enamuses P-rikkad, eutroofsed, läbipaistvus väike kuni keskmine, planktonit palju. Veekogu puhverdusvõime, millest see sõltub - võime tasakaalustada välismõjusid ja kahjutustada saasteaineid, sidudes neid lahustumatuteks ühenditeks. Sõltub veekogu ökosüsteemi stabiilsete ioonide ja huumusainete sisaldusest
On mineraal- ja toitainetevaesed, keskmise humiinainetesisaldusega. Huumustoitelised e düstroofsed – 9 % järvedest. Mineraal ja toitainetevaesed, humiinainete rikkad. Esineb madal pH. Peamisel soojärved, laukad. Rohketoitelised e eutroofsed – 36,4 % järvedest. Toitaineterikkad ja humiinainete vaesed. Pehmeveelised. Kalgiveelised. Segatoitelised e düseutroofsed – 33,7 %. Toit- ja humiinaineterikkad. Jagunevad samuti pehme- ning kalgiveelisteks. Lubjatoitelised e alkalitroofsed – 2,6 %. Mineraalaineterikkad, toit- ja humiinainetevaesed. Palju esineb Pandivere kõrgustikul. Soolatoitelised e halotroofsed – 1,4 %. Halogeeniderikkad ja humiinainetevaesed. Peamiselt Rannajärved. Rauatoitelised e siderotroofsed – 0,2 %. Suuruselt Euroopa 4. ja maailmas 53. kohal. Pindala 3555 km; Liigestub Suurjärveks, Pihkva järveks ja Lämmijärveks; Keskmine sügavus 7 m; Suurim sügavus 15,3 m Lämmijärves; Rannajoon sirge - Remda ps
saadusena ja laguneb alumises (tropolüütilises) kihis bakterite tegevuse tagajärjel. Vee mineraalainete (peamiselt fosfori- ja lämmastikuühendid) ja orgaaniliste ainete (peamiselt huumusained) sisalduse ning elustiku koostise järgi eristatakse Eesti järvi: -vähetoitelised e. oligotroofsed -rohketoitelised e. eutroofsed -poolhuumustoitelised e. semidüstroofsed -lubjatoitelised e. alkalitroofsed -huumustoitelised e. düstroofsed -segatoitelised e. düseutroofsed -kesktoitelised e. mesotroofsed -soolatoitelised e. halotroofsed Järvede omadused: Järvevee omadused – läbipaistvus ja temperatuur – sõltuvad sellest, kui kiiresti vesi järves vahetub. See omakorda oleneb sisse ja välja voolava vee hulgast. Kõige aeglasemalt vahetub vesi sügavates umbjärvedes (nt Holstre Linajärv Sakala kõrgustikul, Martiska Kurtna järvestikus)
Troofsus: Järvede tüpoloogia troofsuse alusel (mittetäielik loend): oligotroofsed järved – väike toitainete sisaldus semidüstroofsed järved- poolhuumustoiteline düstroofsed järved- kõrge huumussisaldusega mesotroofsed järved- kesktoiteline, taimtoitainete rohkus eutroofsed järved- kõrge toitainete sisaldus halotroofsed järved- kõrge mineraalide sisaldus, madal huumus alkalitroofsed järved- allikatoiteline, kõrge mineraalainete sisaldus Veeökosüsteemid: Veeökosüsteemid võivad olla üldistatult kas seisvad või liikuvaveelised. Tegelikult on kõikide veekogude vesi vähemal või rohkemal maäral liikuv kuid selle klassifikatsiooni järgi liigitatakse liikuvaveelisteks kindla liikumissuunaga veekogud nagu jõed, ojad ja kanalid. Elustiku seisukohalt on väga oluline tunnus vee soolsus, liigitatakse mageveekogusid, riimveelisi ja soolaseveelisi veekogusid
Kõige tähtsamad veesisese valguskliima kujundajad on huumusained. Eesti järvede, eriti väikejärvede ökosüsteemid on väga mitmekesised. Eestis on kasutusel olnudAare Mäemetsa loodud järvetüüpide klassifikatsioon (1977; 1951–70 kogutud andmestiku põhjal), mille järgi jagunevad Eesti järved 8 tüübiks ja 27 alamtüübiks. Uuritud järvedest olid oligotroofsed 8%, semidüstroofsed 5,8%, düstroofsed 9%, eutroofsed 36,4%, düseutroofsed 36,6%, alkalitroofsed 2,6%, halotroofsed 1,4% ja siderotroofsed 0,2%. Igal tüübil on iseloomulik fauna jafloora kompleks ja eriomane aine- ja energiaringe. Erinevat tüüpi järvede paiknemise põhjal on koostatud seitsme valdkonnaga Eesti limnoloogiline rajoneering. Viimasel ajal on kasutamist leidnud 12 tüübiga süsteem, sest selle kasutamine on lihtsam ja see võtab arvesse Eestis poole sajandi jooksul toimunud muutusi (loe täiendavalt artiklit Eesti järvetüübid).
annaabi.ee 
