Tanel Joametsa klaverikontsert (0)

Tanel Joametsa klaverikontsert

Jõhvi Kontserdimajas toimus 23. jaanuaril väga kaasahaarav Tanel Joametsa klaverikontsert. Esitatikolme erineva helilooja teoseid, mille meeleolu oli kord moll, kord duur ehk lainetav.
Tanel Joamets on lõpetanud klaveri erialal Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli ja Eesti Muusikaakadeemia ning täiendanud ennast ka improvisatsiooniõpingutega. Soolokontserte on ta andnud peaaegu üle maailma. Kontserdil mämgis ta Claude Debussy , Aleksandr Skrjabini ja Sergei Rahmaninovi teoseid. Olin vaimustuses tema nüansirohkest ja seesmiselt laetud kõlakasutusest, samuti omanäolisest ja kirglikust esitusviisist.
Helilooja Pierre Boulez on kirjutanud:“Muusikamaastik polnud enam kunagi endine, kui pildile ilmus Claude Debussy, kes väitis, et helilooja kõrv ja maitse on paremad otsustajad kui harmoonia - ja polüfooniareeglid ning lõi teoseid, mida põlgasid akadeemikud ja armastas publik.“ Klaveril on Debussy loomingus eriline koht. Debussy kujundas välja uue klaverimängu stiili, mis on avaldanud olulist mõju nii tema kaasaegsetele kui ka järgnevatele heliloojate põlvkondadele.
Kõige olulisem oli kontserdi juures see, et pianist suhtles publikuga avameelselt ning kirjeldas professionaalselt oma muusikastiili. Debussy loomingut kirjeldades nimetas ta seda karakterite iselaadseks entsüklopeediaks, milles iga teos neist on kui hoolikalt lihvitud kalliskivi , mis kõik kokku moodustavad imekauni kaelakee .
Aleksandr Skrjabini muusika on sillaks romantilise ajastu ja 20. sajandi vahel. Kuigi Skrjabini eluiga ulatus vaid 40. eluaastasse, kirjutas ta selle aja jooksul kümme klaverisonaati ja klaverikontserdi, kolm sümfooniat ning mitmeid lühemaid klaveripalu.
Sarnaselt Skrjabiniga omas ka Sergei Rahmaninov nii helilooja kui ka pianistiannet ning Moskva konservatooriumis olid nad õpingukaaslased. Rahmaninov lõpetas konservatooriumi klaveri erialal esimeses kuldmedaliga, Skrjabin teisega. Kui Skrjabin läks kaasa 20. sajandi uute suundumustega, siis temast ligi 30 aastat kauem elanud Rahmaninov jätkas Tšaikovski jälgedes ning Joamets pidas teda suureks vene romantikuks.
Saalis istudes avaldas muljet, kuidas ühelt teoselt teisele üleminek toimus justkui muuseas , märkamatult nagu oleks pianisti tuju sõrmenipsu peale muutunud, kas siis halvemuse või paremuse poole. Usun, et kõiki kuulajaid lummas klaveripalades ise nii sees oleva esineja mängimise ajal teose autorist kõnelemine. Eelnevalt olen käinud kontserdil kus esinejad Skrjabini teoseid esitavad ja ütlen kindlalt, et see seltskond jääb Tanel Joametsa esitusele igas mõttes alla.