Aeg on justkui salajane keskpunkt, millest ühelt poolt kogu pärandikultuurialane tegevus lähtub ning teisalt, mille olemuse tegeliku mõistmiseni üritatakse erinevate meetoditega ühes suletud ruumis jõuda. Arusaam aja kulgemisest võib olla põhimõtteliselt erisugune, rääkimata erinevustest näiteks kalendrisüsteemides või aja arvamise alguse määratlemisest. Aja mõiste teadvustus koos inimliku teadvuse tõusuga, kui kujunes välja ajalikkuse mõiste. Arhailised tsivilisatsioonid (Mesopotaamia, Egiptus) ja traditsioonilised kultuurid, kelle jaoks ei eksisteerinud veel ajalugu, teadsid vaid üht, nn absoluutset aega. Rituaalide ja müütide abil integreeriti inimlik eksistents ühte suuremasse tervikusse, mis oli osake loomulikust, universaalsest jätkuvusest. Koos isikliku ja ilmaliku saatuse tõusuga teadvustus ka aja mõiste. Inimene hakkas teadvustama end mitte vaid kui tulemust, vaid põhjust. Kreekas hakati esimest korda
idealiseeritud, renessanssi kirjanduses tuleb tohutu hulk loodusele pühendatud teoseid. Mets muutub mingist koledast kohast imeliseks, salapäraseks paigaks. Loodus muutub looduseks, seda idealiseeritakse omal moel, eriti küpsemas renessanssi kirjanduses. Uus maailm, orjad, kannibalid???? WTF????? Seoses ruumi muutumisega muutub ka aeg. Aegruum ja selle eripära. Seoses linnade ja kaupmeestega muutus aeg väga hinnaliseks, leiutati mehaanilised kellad, kaob aja ideaalsus. Aja tunnetus muutub, ajalikkuse mõiste muutub kirjanduses valdavaks. Petrarca lõi endale ideaalse elu. Tema pöördumine maiselt armastusest pidi toimuma täpselt siis, kui ta saab 40, selle nimel ta isegi fabritseeris oma eluloo. Petrarca ei saa lahti kahest asjast – oma maisest armastusest ja kuulsusest. 1341. lasi ta end Roomas kroonida antiikse võidupärjaga. Kuulsus on ajalik. Samas kirjutab ta kirju tulevastele põlvedele. Filosoof peab mõtlema surma peale, mitte millelegi muule, seega
fenomeloogia lisaks suuna eksistensialismile. Eriti selge väljenduse andis sellele Maurice Merleau-Ponty oma varases suurteoses ,,Taju fenomenoloogia". Eksistensialism 20.sajandi mõjukamaid filosoofiasuundi, eksistentsialism, mida paljud peavad lausa selle sajandi olulisimaks filosoofiaks.Üks 20.sajandi olulisimaid filosoofe oli kahtlemata Heidegger. Heideggeri peateose ,,Olemine ja aeg" sisuks on inimese olemasolu ja selle ajalikkuse analüüs, mis tegi ta 1927. aastal üleöö kuulsaks. Uurib ta seal inimeksistentsi fundamentaalseid struktuure ehk eksistentsiaale. Eksistentsiaalid kirjeldavad esmajärjekorras inimese suhet aja ja ruumiga, mis erineb fundamentaalselt asjade olemisviisist. Seda eksistentsiaali , tõsiasja, et inimene on olev, kellele ta enda olemine on huviasjaks, nimetab Heidegger hooleks. Hooles ilmneb inimeksistentsi ajalikkus, teadmine omaenda surelikkusest; inimese olemasolu on surma-poole-olemine
Selles mõttes ei ole Aristoteles mitte ainult teoreetilise jäelemõtlemisega tegelev ,,õpetlane" - vaid ühtlasi suur, erakordslt avara pilguga vaatleja ning koguja, jätkates tahestahtmata mõningate varasemate empiirikute näiteks Demokritose uurimistraditsiooni. Toetumine kogemusele ning eksaktseile vaatlusandmeile põhjustab tema mõttemaailma vabastumise kõigest poeetilis religioossest ja mütoloogilisest ballastist, mis tagades sellele kaine ning realistliku ajalikkuse. Ja Aristotelest hinnates me võime vaielda, kumb on ta kaaluvamal määral kas abstraktselt mõtisklev filosoof võii kogemusi ning tähelepanekuid korrastav loodusuurija: nii idealistid kui empiristid tahavad näha temas oma mõtlemistraditsioonide esindajat antiikses filosoofias. Ei tule aga unustada, et Aristoteles vaatamata kõigele oma vaatlustulemusi ja kogemusi tavatses kasutada toormaterjlina üldkehtivate tõdede tunnetamise otsinguil jäädes ses suhtes oma mõtlemise
vaatluste ning tähelepanekute varal kogutud teadmisi, mis samuti pidid kaasa aitama asjade ja nähtuste sügavama olemuse ja nende vastastikuste sõltuvuste avamiseks, milles omakorda võis johtuda vastavate mõistete täppis kujundamine. Sellest järeldub, et Aristoteles ei ole mitte ainult teoreetilise järelemõtlemisega tegelev "õpetlane", vaid ühtlasi ka suur, erakordselt avara pilguga vaatleja ja koguja. Toetumine kogemustele ja vaatlusandmeile tagab kaine ning realistliku ajalikkuse. Aristoteles tavatses kasutada oma vaatlustulemusi ja kogemusi toormaterjalina üldkehtivate tõdede tunnetamise otsinguil - jäädes selles suhtes oma mõtlemise sügavamalt tuumalt ikkagi esmajoones platonistiks. 5. Loogika osa teaduste süsteemis. Aristoteles jõuab varakult järeldusele, et kõik inimlikud teadmised liigituvad vastavalt nende otstarbe ning laadile erinevaiks teadmis- või harrastusaladeks. Selle arusaamise lähteks on tunnetus, mille kohaselt "kõik
tagasihoidlikud, introvertsed. Teises otsas suitsiidsed, enesehävitajad. Maniakaal depressiivne psühhoos: vahelduv. Kõige rohkem usklike nende hulgas, sest usu juures paelub neid lunastusidee. Kõik usundid. Lapsevanemana: Püüavad sisseelada, mõista oma lapsi. Püüäb last endaga siduda, pole väga järjekindlad, ega karmid. Elukutseks valivad hoolitsevaid, teenivaid ameteid. 18. Sundustega inimene Muutused võetakse vastu hirmuga, ebameeldivusega. Hirm kaduvuse, ajalikkuse ees. Muudatused häirivad. Inimesed hakkavad muudatuste vastu võitlema, üritavad iga hinna eest neid takistada, peatada ja piirata. Hakkab kinni hoidma oma arvamusest. Põhimõtetest, hinnangutest jne. Algpõhjust hoiduda hirmust, mida toovad kaasa muudtaused. Probleem: Ülemäära suur vajadus ennast kindlustada. St on vähe avatud, taksitavad enda arenguprotsesse. Ettevaatlikud, etteplaneerivad. Sundlustega inimene nagu mees, kes julges vette minna siis kui tal on ujumine selge
tagasihoidlikud, introvertsed. Teises otsas suitsiidsed, enesehävitajad. Maniakaal depressiivne psühhoos: vahelduv. Kõige rohkem usklike nende hulgas, sest usu juures paelub neid lunastusidee. Kõik usundid. Lapsevanemana: Püüavad sisseelada, mõista oma lapsi. Püüäb last endaga siduda, pole väga järjekindlad, ega karmid. Elukutseks valivad hoolitsevaid, teenivaid ameteid. 18. Sundustega inimene Muutused võetakse vastu hirmuga, ebameeldivusega. Hirm kaduvuse, ajalikkuse ees. Muudatused häirivad. Inimesed hakkavad muudatuste vastu võitlema, üritavad iga hinna eest neid takistada, peatada ja piirata. Hakkab kinni hoidma oma arvamusest. Põhimõtetest, hinnangutest jne. Algpõhjust hoiduda hirmust, mida toovad kaasa muudtaused. Probleem: Ülemäära suur vajadus ennast kindlustada. St on vähe avatud, taksitavad enda arenguprotsesse. Ettevaatlikud, etteplaneerivad. Sundlustega inimene nagu mees, kes julges vette minna siis kui tal on ujumine selge
Tegevus, millel on küll õigusrikkumise tunnused, kuid mis on suunatud kurjategija kinnipidamisele ei ole õigusrikkumine. See seondub sageli hädakaitse seisundiga. Õigus kurjategijat kinni pidada on igal kodanikul, sõltumata sellest, kas tal on võimalus pöörduda riigiorganite poole. Tähtis pole see, kes kurjategija kinni pidas, kas kannatanu või mõni muu isik. Politseinikel on kohustus kurjategija kinni pidada. Kurjategija kinnipidamisel tuleb kinni pidada teatud hinnangulistest ajalikkuse piiridest. Kuriteo matkimine Kuriteo matkimine on tegevus, mis on kriminaalkoodeksis kirjas õigusrikkumisena, kuid mis ei ole kriminaalkuritegu ja ei too kaasa vastutust. Kuritegusid võivad matkida ndx uurimisorganid kuriteo uurimise käigus. Tsiviilõigus. Tsiviilõigussuhte subjektid (isikud). Tsiviilõigussuhte subjektideks on kas füüsilised või juriidilised isikud (seaduse alusel loodud õigussubjektid). 5
On muutunud lüriline kangelanna, kes pole vapustavalt optimistlik, vastupidi kui on hääl varjust, siis pealkiri juba sümboliseerib seda, mida käsitlema hakkab üksindus, vaesus, viletsus. Surma teema. Kuna reisib välismaal, siis on ükskuid visandeid suurlinnadest, Pariisist näiteks. Võtab inimese anonüümsuse ja üksinduse. ,,Kontvõõras" luuletus, öeldakse selle kohta, kes tuleb kutsumata. Mure on selline, mis kui vallutab inimese. Suruma paratamatuse ja inimese ajalikkuse teema toovad sisse sellise filosoofilisemat laadi luuletused. ,,Rõõm ühest ilusast päevast" on hoopis teise tonaalsusega luulekogu. Elujaatav, kuid elujaatav optimistlik selles mõttes, et Under poetiseerib kogu inimest ümbritseva looduse. A. Schweitzer eluvaateid tunneb, edukas arst Saksamaal, kes jättis ilusa elu, patsiendid ja varanduse, läks Aafrikasse ja läks sinna elama ja vaeseid ravima. Postulaat aukartus elu ees. Ballaad ,,Õnnevarjutus". Ballaad on jutustava sisuga luuletus
annaabi.ee 
