aastat järjest. Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal-pärisorjusliku süsteemi kriisi süvenemine 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui toimus teravilja saagikuse langus. Eriti vilets oli saak talumaadel, ulatudes ebasoodsatel aastatel vaevalt 22,5 seemneni (Lõoke, 1959). Seetõttu talumees rasketel aegadel leivavilja ei puhastanudki, vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem, ja söödi sel viisil saadud aganaleiba (Jaagosild, 1969). Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Tõstamaa kihelkonna Pootsi vallas meenutatakse, et rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli, nagu viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel
Leib 1. Võrdle aganaleiba jõuluaja leivaga (millised olid toorained, milline leiva kuju, millised söömisrituaalid)? 2. Koosta 10 punktiline leiva valmistamise juhend? 3. Kuidas tarvitati leiba erinevate rituaalsete tegevuste juures (rahvakalendri tähtpäevadel, pulmakombestikus, ennustamise juures ...)? 1. agana leib- leivavilja ei puhastatud vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem. Aganaleib kujunes välja 16. – 17. Sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani talupoja laual
KONKURENTSITEEMANDI MEETODIT KASUTADES Koostaja: Raili Pihlas Tartu 2015 Leiva valmistamise ajalugu Eestis Algselt valmistati leiba odra- ja nisujahust. Eestlaste hulgas hakati rukkijahust leiba tegema tõenäoliselt teise aastatuhande alguses, kuigi rukis kasvas Eesti põldudel. Nisu veeti sisse Venemaalt, Kashastanist ja Ukrainast. Võõra võimu all sõid eestlased ka aganaleiba, kuid alles 19. sajandil sai korralik rukkileib üldlevinuks. (http://www.leivaliit.ee/leivast/leiva- ajalugu/#sthash.1TJot22a.dpuf ) Sajandeid oli leiva küpsetamine käsitöö. Põldu hariti Eestis kuni 19. sajandini harkadraga, seejärel mindi üle hõlmadrale. Sirbi kasutamisest loobuti ja vikat võeti appi möödunud sajandi keskel. Vesiveskeid hakati rajama 13. sajandil ja tuulikuid ehitama 12.–13. sajandil. 19. sajandil tekkisid ka esimesed mehhaniseeritud leivatehased
3. Leivad & leib kui püha 4. Leiva valmistamine & erinevad leivad 5. Lavash 6. Leiva vajalikus & kiudained 7. Vitamiinid & faktid 8-10. Retseptid 11. Kasutatud kirjandus 2. Leivad Leib on olnud inimeste toidulaual juba aegade algusest peale ning on kujunenud igapäevaseks peatoiduks. Esimesed leivad küpsetati aastal 5000 e.Kr. Sellel ajal tehti leibu taimede maapealsetest osadest. Eestisse jõudis leib 1800.a. paiku, mil hakati valmistama aganaleiba, mis oli rabe ja murenev. Tänapäeval valmistatakse põhiliselt klassikalisi leibu rukki- ja nisujahust. Veel paarkümmend aastat tagasi valmistati põhiliselt ise leiba, kuid ka tänapäeval valmistavad mõned inimesed ise kodus leiba. Populaarsed kodus valmistatavad leiva-saia tooted on põhiliselt pirukaid, koogid ja teised saiatooted. Leib kui püha Varasematel aegadel oli leib püha ja tähtis toiduaine. Leiba ei koheldud ükskõikselt ja leiba tuli hoida
puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu-urbi ja isegi kanarbikku. Näljaaegadel sõtkuti taigna sisse tambitud ohakaid, nõgeseid, varsakapju, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm. 10. Aganaleib esivanemate toidulaual Aganaleib kujunes 16.–17. saj eesti talurahva igapäevaseks leivaks ja püsis sellena kuni 19. saj keskpaigani. Aganaid tambiti leiva lisandiks tambilasnaga suures künas. Aganaleiba tehti ka tuulamata viljast. Rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli – viljaterad, aganad (kõluterad, sõklad, ohted, lehe- ja varreosakesed, umbrohuseemned), kõlkad, kõrretükid – pandi kotti jahvatamist ootama. Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas, kraapis kurku ja oli valus süüa. 11. Leivategu kui protsess Leivateoga kaasnevad tööd Juuretise valmistamine Juure segamine ja hapendamine Taina sõtkumine ja kergitamine
Nälg oli tavaline saatja ning leivast, mis oli sageli ainus toit, sõltus sageli sõna otseses mõttes ellujäämine. Nii segati varem leivataignasse aganaid ning suure nälja ajal sammalt, puukoort, lehti jm. Vanemate inimeste mälestustes olevat aganaleib olnud vahel nii kerge ja pude, et tuul selle ära viinud ning leib võtnud kergesti tuld. Hoolimata ränkrasketest aegadest jäi maarahvas elujaatavaks. Vanasõna ytleb: parem aganane leib, kui tyhi kõht ning: kus on aganaleiba, pole nälga. Rasket tööd tegevale mehele arvestati 19. sajandi keskel ja teises pooles yheks toidukorraks ligikaudu 400 grammi (agana)leiba. Teomees sõi nädalas umbes 8 kg leiba. Kuniks leib oli laual, jätkus elu. Võime ennast liialdamata kutsuda (rukki)leivarahvaks. Tänu leivale oleme praegu rahvana olemas. Maarahva elu käis leiva ymber. Rehemajad, milles meie rahvas on elanud vähemalt tuhat aastat, ehitati leivavilja kuivatamiseks. Rehemaja ja meie ajaloolise kodu sydameks olev
Rauda vajavad punased verelibled hapniku transportimiseks, magneesium on vajalik lihastele ja luustikule, tsink aitab hoolitseda kauni naha ja haavade paranemise eest ning seleen toimib antioksüdandina. Leiva valmistamine Jahutoidud on tähtsal kohal inimeste igapäevases elus. Nagu paljudel rahvastel, nii on ka mordvalastel kujunenud leib igapäevaseks tähtsaimaks peatoiduks. Mordvalased tunnevad nii rukki- kui ka nisujahust valmistatud leiba. Viljaikalduste ajal on tehtud aganaleiba. Rukkileiva valmistamine oli mordva külas üldine veel umbes 20 aastat tagasi. Praegu rukkileiba kodus ei valmistata, küll aga tehakse pirukaid ja teisi saiatooteid. Pidevalt kasvab nisuleiva osatähtsus: varem vaid pühadelaual leidunud nisuleib on nüüd enamikus kohtades muutunud domineerivaks. Rukkileiva tagaplaanile jäämine on tingitud ka Mordva geograafilisest asendist - stepivööndis kasvatatakse enamasti nisu. Varem külvasid nisu ainult rikkamad inimesed
aastat järjest. Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal-pärisorjusliku süsteemi kriisi süvenemine 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui toimus teravilja saagikuse langus. Eriti vilets oli saak talumaadel, ulatudes ebasoodsatel aastatel vaevalt 22,5 seemneni (Lõoke, 1959). Seetõttu talumees rasketel aegadel leivavilja ei puhastanudki, vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem, ja söödi sel viisil saadud aganaleiba (Jaagosild, 1969). Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Tõstamaa kihelkonna Pootsi vallas meenutatakse, et rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli, nagu viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel
saj lõpupoolel hakati tegema mõnevõrra väiksemaid ovaalseid pätse. Leiva sisse vajutati ka maagilisi ja muid märke. Leida söödi iga toidu juurde, väljaarvatud pudru. Kui olid näljaaastad ja rukkijahu nappis, lisati teiste viljade jahu, tavaliselt aga kuivatatud ja peeneks tambitud aganaid. Sammalt, puukoort, ja kasve ning marju lisati leivajahule harva, üksnes väga suure nälja ajal. Talupoja raskest seisust annab aimu, et 17.-19.sajandi keskpaigani küpsetati aganaleiba üsna üldiselt igapäevaseks toiduks, puhast rukkileiba ainult pulmadeks ja suurteks pühadeks. Vanarahva ütluse järgi oli aganaleib nii kuid, et sellele ei tohtinud lahtide sulega ligi minna võis põlema süttida. Viljakusmaagias oli leibadel suur tähtsus, nagu ka viljakoristusel esimesena lõigatud viljavihul, millest jahvatatud jahust küpsetati leibu ning erilisi jõululeibu, millele saartel anti tihti sea kuju (jõuluorikas). Neid
ruumidest ning olid suitsuvabad ning neil võisid olla klaas aknad. Olid laud põrandad, varem olid savipõrandad või lihtsalt muld. Uuenduseks oli rehielamust eraldi ehitatud elamud. Võeti kasutusele petroolium lambid, mis olid olemas igas talus (1-2). Muutus talude sisustus, hakati ostma juurde mööblit (Ise enam ei tehtud), sest olid olemas vabrikud, mis tootsid odavamalt mööblit. 19. saj lõpul hakati sööma puhast rukileiba (Enam ei söödud aganaleiba). Vallakogukond: 1899. aastal toimus suur valdade ühendamine. Ennem Eestimaa kubermangus oli 1000 valda, alles jäi 400 valda peale 1899. aasta ühendamist. Eesti asunikud Venemaal: Eesti asundused Venemaal olid kompaktsed. Esimene põlvkond eestlasi Venemaal ei osanud vene keelt ning kõnelesid ainult eesti keelt ja olid Luteri usku. Eesti lapsed said käia Eesti koolides. Luteri pastor reisis palju ning jõudsid ka Eesti asundutesse Venemaal. Luteri pastori ülesanne Siberis oli olla
annaabi.ee 
