pöördumine tavaellu on raske, kuna mõttemaailm on muutunud. Koju puhkusele sõites ei tea kunagi kas tagasi sõtta minnes on sõbrad veel elus. Sõda muudab inimese ükskõikseks ning lootusetuks, kodust taas sõtta minnes tekib aga uuesti mure lähedaste pärast, kes maha jäävad ning kes pidevalt muretsevad ja loodavad. Näide: Paul ei leia kodus rahu ning tunneb end võõrana. Lk 136 Romaan annab mõista ka sõja absurdsusest ning et sõduris ei taha sugugi vastaseid tappa, nad saavad aru, et ka nemad on samamoodi hirmul noored mehed, kellel pole muud varianti kui sõjas olla. Näide: Paul oli vastasega kaevikus. Lk 161 Samuti meeldisid romaani üksikasjalikud kirjeldused.
anatoomia, matemaatika, teoloogia, psühholoogia) ja inimlikest (eetika, riigitarkus) ja tehnilistest (loogika, dialektika, retoorika) asjadest. Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohti selles küsimuses teate? Filosoofiaga on vaja alustada meeleolust, nt Aristoteles ütles, et filosoofia algab imestusest. Decartes' järgi saab filosoofia alguse sellest, et me seame kahtluse alla kõik, milles on võimalik kahelda (radikaalne kahtlus). Camus' järgi saab filosoofia alguse absurdsusest (meeleolust, tunne). Bibihhin järgi on teatud meeleolu põhjas üks toon (meelestatus), mis võiks avada ukse filosoofiasse. Hegel ja Heidegger väidavad näiteks aga , et filosoofiaga ei ole üldse võimalik algust teha. On kaks võimalust: kas see jääb meile võõraks või me oleme juba selle sees. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Eksistentsiaalne situatsioon on selline olukord ja sellele vastav meeleolu, kus see maailm, kus me
rebase, kes seletab printsile, et tema roos on tõepoolest unikaalne ja eriline, sest just see roos on keda ta armastab. Peale selle rebane seletab kuidas prints mõnes mõttes on taltsutanud roosi, ning roos on taltsutanud tema, ja sellepärast tunnebki prints, et ta vastutab roosi eest. Siis prints kohtub rööpaseadja ja kaupmehega, kes jagavad edasisi kommentaare enamiku inimeste seisundi naeruväärsusest ja absurdsusest. Rööpaseadja räägib printsile kuidas reisijad pidevalt kiirustavad ühest kohast teisse, mitte kunagi rahul kus nad on ja teadmata mida nad otsivad. Ainult lapsed nende seas viitsivad akendest välja vaadata. Kaupmees räägib printsile enda tootest, tabletid mis kustutavad janu, ning on sellekaudu väga populaarsed, et säästavad inimestel 53 minutit nädalas. Selle peale ütleb prints, et ta kasutaks seda aega allika poole sammumiseks.
Iseõppija oli ühele noorele poisile külge löömisega vahele jäänud. Kolme tunni pärast väljub rong. Mees jalutab veel viimast korda linnapargis ning meenutab möödunuid aegu. Samuti käis ta läbi Raudteelaste Kohtumispaigast, et perenaisega hüvasti jätta. Kohvikus mõtleb veel oma elu üle. Minevikust, olevikust, tulevikust. Mees tunneb ühtäkki rõõmu ning tahtmist uuesti prooida. Antoine leiab, et absurdsusest võib teda päästa ainult raamatu kirjutamine. Ta tahab proovida kirjutada uus raamat. Kuid mitte ajalooraamat, mis räägiks sellest mis on eksisteerinud vaid romaan, mida teised inimesed loeksid. Saabub õhtu ning hotelli teisel korrusel löövad aknad valgeks. TÄHTSAMAD TEGELASED: Antoine Roquentin peategelane. Elab täiesti üksi, ei räägi kellegagi, välja arvatud Iseõppijaga. Ta ei saa midagi, ega anna midagi. Antoine elab väga vegetatiivset elu ning
Ümberringi on nälg ja kohutav vaesus. Harvad tegelased kes elavad enam-vähem jõukuses kannatavad vaimuvaesust, aga muidugi ei aima seda. Üks meeldejäävamast lugudest minu jaoks oli see, mis mahtub kahele reale, aga samal ajal näitab iiveldust elust mida inimene saab tunda kui teda viidi meeleheitele. See on lugu mehest kes ,,oli haige, tal pole ainustki reaali, aga ta võttis endalt elu sellepärast et toas oli tunda sibulalõhna". Romaani mõte kujunes elu absurdsusest pessimistliku idee mõju all, kõik põhineb elu ringkäigu mõttetusel ja sihitusel. Cela viib raamatusse sümboolsed kujud ja mõnikord need on ainult võrdlused: ,,Kõigest poole tunni möödudes ja kohvik saab tühjaks. Möödunust päevast pole jälgegi jäänud nagu inimesel kes kaotas mälu järsku", või ,,...surnud ... on sarnased pussitatud marionettidega, nukkudega, millel katkesid niidikesed". Siis inimene ilmub ette abitu mänguasjana, keda elu kergelt muudab ebavajalikuks kolaks
kuivõrd võõras on üks kivi, läbimatu meile ja millise intensiivsusega loodus või maastik meid eitab... Maailm püüab meist vabaneda: ta on jälle taas ta ise." Inimene leiab aga iseendas kõrvaldamatu igatsuse kadumaläinud ühtsuse ja mõtestatuse järele. See kuristik inimese ühtsuse, selguse ja mõtestatuse püüdluse ning maailma vahel sisaldab endas absurdse. ,,Absurdne tekib inimese suhtumisest, mis küsib, ja maailmast, mis mõistusevastaselt vaikib." Sellest absurdsusest tuleb kui esmasest teadvusest ja eeldusest kinnipidada. Selle järeldusena pole mõtet mitte mingisugusel metafüüsilisel maailma mõttel. Meil pole põhjust mitte midagi sealpoolset loota. Antu tuleb ammendada. Inimese saatuseks on maailmas, millel puudub mõte ja Jumal, kannatused enda peale võtta. Absurdsuse kangelane on Sisyphos. Jumalad andsid talle karistuseks mitte kunagi teostatava ülesande. Aga sellel hetkel, kui ta
võrreldes. Kui eksisteerivad vaid inimmõistuses, siis kuidas me nad üldmõisteteks ära tunneme? Seega peavad nad ikkagi kas asjades enestes või neist eraldi eksisteerima. Patristika Kirikuisade õpetus. Kujutab endast kristluse filosoofilist põhjendamist ja ta peab jumala ilmutust kõrgemaks inimese tarkusest. Väideti, et pärast kristlust pole enam teadmistejanu ning pärast evangeeliumi pole uurimusi. Usk võib lähtuda ka absurdsusest. Augustinius (354-430) näitas, et kristlus andis talle tõe ja vastuse kõikidele küsimustele. Isemõtlemine on võrdne saatanlusega. Skolastika Usulis-filosoofiliste õpetuste kogum, milles usulist maailmavaadet püüti põhjendada loogiliste arutluste abil. Arendati formaalloogikat. Skolastika iseseisvus teoloogiast tulenes eelkõige nominalismi ja realismi vahelises vaidluses üldmõistete ehk universaalide üle, mille sisuks on üksiku ja üldise erinev käsitlus.
Siiski areneb see iga päevaga ja varsti võib see saada lahenduseks paljudele probleemidele. Ajalugu In vitro meetodil liha tootmise arendamist alustas NASA, proovides leida paremaid pikaajalisi toite astronautidele. 1995. Aastal see tehnoloogia kinnitati ja 2001. aastast hakati läbi viima eksperimente. Esmane idee sai siiski alguse Winston Churchilli lausest 1930ndatel:Viiekümne aasta pärast pääseme me absurdsusest, et kanarinna või tiiva jaoks on vaja kasvatada terve kana. Siis hakkame iga osa kasvatama eraldi sobiva lahusega." 2012 seisuga tegelevad in vitro liha uurimisega 30 laborist. Teadlastele ja tootjatele on tähtis teha in vitro liha kasvatamine teaduslikust protsessist tööstuslik protsess, et saada in vitro lihast odavam konkurent loomulikule lihale. Ideaalselt õigete materjalide ja õigete tingimustega võiks kahekuune in vitro liha tootmine toota 50 000 tonni liha.
Kõik mis on on olemas 3) Õpetlik, kasvatuslik Tõdede allikas PIIBEL, see väga keeruline, iga inimene ei oska lugeda, ainult targad, kes edastasid ja tõlgendasid. Teha tõde, mis ammu kirjas, selgeks ka teistele. Patristika (2-8.saj) kirikuisade õpetus, proovib kristlust süstematiseerida ja teoreetiliselt põhjendada. Peab jumala ilmutust inimese tarkusest kõrgemaks. Kõige aluseks usk (mis võib lähtuda ka absurdsusest). Tegeleb usu ja mõistuse vahelise suhte uurimisega. Augustinus, Platon. Skolastika (8-14.saj) koolifilosoofia. Õpetaja, kes teab rohkem ja õpetab õpilastele. Seletab mõistuse abil usu dogmasid. Aristoteles, Aquino Thomas. AURELIUS AUGUSTINUS (358-430 e.m.a.) "Pihtimused", kuulutati pühakuks. ARUTLUSED AJAST: Mis on aeg? Kas raske või kerge küsimus näib lihtsana, kuid tegelikult raske vastata. Andis lõhikesed head väljendid aja 2 komponendi kohta:
Meil ei ole midagi muud teha kui ainult oodata, kuni aeg niivõrd muutub, et meidki jälle mäletatakse, meiegi häält kuuldakse..." Viivi Luik "Seitsmes Rahukevad" Tegevus algab 1950. aasta sügisel ning lõpeb järgmise aasta kevadel. Selleks ajaks on sõda lõppenud, kuid järelmõjud kestavad siiani. Teos tugineb Viivi Luige mälestustel, kui ta oli umbes 4-5-aastane tüdrukutirts ning ta elas Viljandimaal. Tüdruk jutustab sõjajärgse maaelu viletsusest, metsavendadest, kolhoosielu absurdsusest. 1949. aasta märtsiküüditamisest polnud veel kuigi palju möödas. Teoses on kuulda eri keeli. Kirjeldused ja lapse mälestused on kirjakeeles, kuid mõningad kõned tüdruku ema ja vanaemaga on murdekeeles. Seega on romaani raske lugeda. Jutustaja mälestused lapsepõlvest on pärit viletsast ja vaesest maakeskkonnast. Tema elu oli täis hirme, sest ei olnud teada, kas sõda on lõppenud või jätkub. Sellise lapsepõlve juurde ta parema meelega ei naaseks.
Meeleheide – inimene on kogu aeg meeleheitel. Esteetiline elustiil viib paratamatult meeleheitele. Inimene teeb esteetilise valiku, kuna seda peetakse üldiseks normiks (seda tunnustatakse). Ka eetiline valik viib meeleheiteni. Religioosne valik – inimene teeb lihtsalt valiku, millega ta elab (nt valin sõbra, elukoha). A. Camus – eksistentsialist. Kui kõik on mõttetu, siis ei ole ka oluline see, mida me ema surmapäeval teeme. Elu on paratamatult absurdne, inimene pole võimeline absurdsusest üle astuma. „Mäslev inimene“. Tuleb elada hetkes. Ei ole olemas igavesi tõdesid – inimene otsustab aina uuesti, kuna kõik on mõttetu, tuleb kogeda võimalikult palju. Väärtus on meeletutes kogudes. Olemus on absurdne, maailma vastu tuleb mässelda. Sartre – elu on olemuslikult mõttetu. Ei jumal, ei loodus ega ratsionaalsus ei ütle olemise suhtes midagi ette. Ometi ta usub ego ülesehitavasse jõudu ja iga üks, kes seda on võtnud vaevaks üles ehitada, peab selle eest ka
annaabi.ee 
