SAJANDIVAHETUSE LUULE Lydia Koidula mõju oli eesti luules tunda 19.sajandi lõpuni. Isamaakiitus ning isamaa armastus sobisid luuleaineks hästi ja nii sünnitasid Koidula suure tundejõuga tekstid hulga jäljendusi. Lisaks püsis veel 1880.aastatelgi ärkamisaja algusest pärit tava, et iga rahvuslane on ühtlasi luuletaja:nii nagu olid luuletanud Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson, luuletasid ka Mihkel Veske ja Ado Reinvald. Vendade Jakob ja Juhan Liivi kõrval on tolle aja tähtsamad autorid eepilises luules Jakob Tamm ning lüürilises luules Karl Eduard Sööt ja Anna Haava. Värsseepika (s.t. jutustava luulepoeemide, ballaadide, valmide) esiletõus seostubki peamiselt Jakob Tamme ja Juhan Liivi nimega
1946 ministeerium) ja alates 1946. aastast NSV Liidu Kõrgema Hariduse Ministeeriumile. 1949. ja 1950. aastate alguse kataklüsmid ja repressioonid ei jätnud puudutamata ka ülikooli. 15. mail 1950 kõrvaldati nõukogude okupatsioonivõimude poolt vana ülikooli üks sümboleist - 1928. aastal püstitatud Rootsi kuninga Gustav II Adolfi mälestussammmas (skulptor Otto Strandman). TRÜ professorkond koosnes valdavas osas veel 1960. aastatelgi Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis hariduse saanutest, kes kindlustasid õppe- ja teadustegevuses ning traditsioonides järjepidevuse. TRÜ erilisus seisnes kitsa erialaga akadeemiliste spetsialistide unikaalsuses ning globaalse tähendusega koolkondade rajamises: keeleteadlane Johannes Voldemar Veski, strukturaalse semiootika ja Tartu semiootikakoolkonna rajaja Juri Lotman, keeleteadlane, eesti foneetikateaduse algataja, fennougristikakoolkonna rajaja Paul
aastate ebaõnnestumisele tuldi kollektiviseerimise juurde tagasi ja intensiivistati seda: kolhoosid muutusid suuremaks ja nende arv kahanes. Tsentraalse juhtimise taastamine tööstuse planeerimises oli samuti samm tagasi, eriti pärast edukaks osutunud ajutist ja osalist majanduse vabakslaskmist sõja ajal. Stalin lasi käest võimaluse jätkata sõjaaegsel progressiivsemal kursil ning loobufa formaalse plaanimajanduse kõige karjuvamatest ebakohtadest. Oli ka positiivsust. Nagu 1930. aastatelgi, jätkas Stalin Nõukogude Liitu kujundamist üliriigiks. Suures rahavood suunati tuumatehnika arendamisse sõjalise eesmärgiga. 1949. aastaks oli Nõukogude Liidul olemas aatomi- e. tuumapomm ja 1951 aastaks ka vesiniku- e. termotuumapomm. 1950. aastaks teatati, et kõik neljanda viisaastaku plaani näitajad on ületatud ja tööstuse koguvõimsus on tunduvalt üle 1940. aasta taseme. Kuid puudused olid sama ilmsed nagu 1930. aastatelgiasketööstust eelistades oli nõukogude tarbija
Suurbritannias ja Prantsusmaal kehtestati mitmed kõige rangemad piirangud käitumisele ja arvamusavaldustele just Esimese ja Teise maailmasõja ajal, kusjuures hiljem neid nõudeid ei tühistatudki. Mujal Itaalias , Lääne- Saksamaal ja mõnes nende poolt okupeeritud riigis olid sõjäjärgse piirangud tegelikult fashistlike seaduste pärand, mille demokraatlikud seadusandjad eelistasid kehtima jätta. Suhteliselt vähesed veel 1960. aastatelgi kehtinud kõige represiivsematest "moraalse" mõjutamise vahenditest ulatusid tagasi 19.sajandisse(kõige ilmsemalt anakrolistik oli neist arvatavasti nn lord Chamberlaini ametkond Suurbritannias, kes vastutas teatri eetsentsuuri eest ja kelle näidendite revidenti ja tema asetäitja ametikohad olid moodustatud juba 1738.aasta alguses).Tähelepanuväärtuset erandit sellest reeglist kujutas muidugi katoliku kirik. Avalikult poliiyilise reaktsiooni poolele asunud Vatikan, alates tihedatest
teistest eraldatud. *abiielu sõlmimise leppisid vanemad vastastikku kokku ja iga mees võis võtta neli seaduslikku naist, keda ta kohustus kohtlema võrdväärselt ja jagama kiindumust kõigile neljale võrdselt. *kuna mees ja naine omavahel seltsida ei tohtinud korraldasid abielusid göröcü'd agendid, kes külastasid haaremeid, uurisid ja vaagisid teatud tütarlaste häid ning halbu külgi ja andis oma arvamuse noormehe vanematele edasi *Göröcü'd tegutsesid veel kuuekümnendatel aastatelgi. Enamik neist naistest olid isehakanud kupeldajad *XIX saj pidi rikkast perest pärinev noormees kinkima pruudile kihluseks hõbepeegli, lõhnaõli, vürtsitoosi, siirupikannu, kristallist keedisevaagna ja kullaga tikitud tuhvlid. *üks omapärasemaid ja põnevamaid kombeid pulmadeks valmistumisel oli nn "hennaöö,"mis korraldati eelmisel ühtul enne pühitsemist. Naised veetsid selle päeva hamam'is, kus nad kümblesid, pesid end ning mõnulesid niisama
1960.aastal oli Soomes 320 ladu. 1987 aastaks oli nende arv langenud 32-ni. 90-ndate lõpuks oli ladusid 10. Põhimõte ,,teha kõike ise" hakkas murenema alles 70-ndate keskel, kui allhanke tähtsus firma hankestrateegias tugevnes. Ka vedusid hakati tellima transpordifirmadelt. Alles 80-ndatel mõistsid tootmisettevõtted, et info- ja materjalivoo eraldatuse tõttu ei saada piisavat ülevaadet jaotussüsteemist. Samas oli veel 90.aastatelgi Soomes ja mulaj Euroopas levinud seisukoht, et heal firmal peab kaup alati laos olema; Laod on jõukuse mõõdupuu jne. 15. Lükkamise meetodi põhi märksõnad. Jaotusfirmade turundusstrateegiad loodi lükkamise põhimõttel. Lükkamine on traditsiooniline meetod, mille puhul toode läheb hankimisel, tootmisel või jaotusel järgmisse staadiumisse mitte tellimuse või nõudluse, vaid selle järgi, kuidas ta eelmises staadiumis valmis sai. See tähendas, et
25 Tänapäeval Laulev revolutsioon pani eestlased taas ühiselt Eesti asja ajama. Äkki sai jälle selgeks, et eestlane olla on uhke ja hää ja et maa tuleb täita lastega......Rahvusliku vaimustuse lainel peeti rahvuslikke pulmi ja joosti tormi Eesti Rahva Muuseumile, et saada targemaks nii rahvarõivaste kui rahvakommete osas. Tervet ja tugevat lasterohket peret peeti Eesti elu edenemise aluseks nii nagu 1920-ndatel aastatelgi. Ja uskumatu kui kiiresti hääbus see vaimustus pärast seda kui Eesti Vabariik oli taas kord kätte saadud. 1980-ndail aastail oli endastmõistetav, et kui oldi juba pikemat aega koos, siis selle tulemuseks oli abielu. Liiati veel, kui laps oli tulekul. Ärkamisaeg tõi kaasa rahvuslikud pulmad ja rahvarõivas pruudi-peigmehe, vahel isegi kogu pulmaseltskonna. Kiriklik laulatus muutus jälle popiks. Ja kogu see vaimustus kadus paari aastaga. Loomulikult peeti ka 1990-
sageli põhjendatud. Tema arvates on ema lapse kiindumuse esimene ja tähtsaim objekt ning laps püüab tema lähedust kogu aega säilitada. Rääkides ema asendaja kehvadest väljavaadetest sõlmida lapsega täisväärtuslikku suhet, Bowlby isegi ei maini isa kui ema võimalikku asendajat. 18 Isa tähtsus. Paljud 1960. ja veel 1970. aastatelgi tehtud arengupsühholoogilised interaktsiooniuurimused toetusid nendele ideedele, kuni märgati, et laps loob juba varakult suhte isaga ning isa ei ole mingi ,,võõras täiskasvanu" ega isaga veedetud aeg ,,võõras olukord". Vanemluse tähtsus naisele ja mehele. Tavaliselt mõeldakse, et vanema ja lapse vahelises suhtes on just laps see osapool, kellele see suhe väga palju tähendab. Ometi on lapsevanemaks saamine omamoodi ,,kool" nii naisele kui mehele
pärimuste vastu. Vanim sellekohane biograafiline materjal pärineb aastast 1825. Teaduspõhine ajalugu ignoreeris mälestusi ajaloo allikatena pikka aega. Alles eelmine sajand tõi suhtumises murrangu. Biograafilise meetodi ajalugu ei ole Euroopas ühtlane. Enamikes maades avastati elulood kui allikas ja meetod 1970. aastatel, Itaalias 20 aastat varem, Skandinaavias 1940.-50. aastatel, Saksamaal takistas kvantitatiivne traditsioon suuliste allikate tunnustamist veel 1970. aastatelgi. Teadusringkondades on biograafilist lähenemist hakatud laialdaselt tunnustama 1990. aastate lõpul. Et mõista ennast ja teisi, peame mõistma omaenese ajalugu ja kuidas me saime selleks, kes praegu oleme. Me teeme iseenda ajalugu, kuid mitte üksnes iseenda valikutega me sõltume ka tingimustest. Tingimuste tundmaõppimine võimaldab kujundada oma elu rohkem selliseks, nagu ise loodame ja soovime. Teaduslik mõtlemine on olnud üpris erinev, selle tõepärasus on alati olenenud
mõisahooneid ja vanemaid taluhäärbereid ning mõisate moonakatemaju väljaspool linnu. Linnades olid seda tüüpi hooned algselt enamasti ühepereelamud, kuid hiljem on enamik neist kohaldatud korterelamuteks. Vanimad sellised elamud pärinevad 17. sajandist, enamik aga 18. sajandi II poolest ja 19. sajandi algusest (Joonis 1.5), väiksemates linnades, näiteks Paides ja Rakveres on mantelkorstnaga maju ehitatud veel 1860. aastatelgi. Sageli on selliste hoonete probleemiks n.ö. pinnasesse uppumine, hoone on ehitatud väga madalal soklil ja teepind on hiljem ebasobivalt kõrgele tõstetud. 19 Joonis 1.5 Vanabalti (urbaltisch) tüüpi maja Rakveres, ehitatud 18. sajandil või 19. sajandi algul, taastatud 1980. aastail Rakvere linnakodaniku muuseumiks (vasakul). Vanabalti tüüpi maja Valgas, 19. sajandi keskpaik (paremal).
annaabi.ee 
