Saabus valgusajastu ja moodi läksid orjusevastased ideed. Hakati propageerima pärisorjuse piiramist talupoegade laskmist raharendile ja mõisate majandamist motiveeritud palgasulaste abil. Asehalduskord Katariina II kehtestatud Venemaa uus halduskord laienes Baltikumile 1783. Eestimaa ja Liivimaa kubermangud ühendati Riia asehalduskonnaks. Paldiski sai linnaõigused ja ajutiselt loodi Paldiski maakond. Asutati Viljandi ja Lõuna-Tartu ehk Võru maakond. Siia laiendati Venemaa aadliomavalitsuse ja linnaseadused. Kaotati maanõunike kolleegiumid. Linnades asendati raed majaomanike poolt valitud linnaduumadega. Kehtestati Venemaa maksusüsteem. Pearahamaksu nõuti kõikidelt meestelt. Talupoegade arvates tähendas pearahamaks mõisasundusest vabanemist. 1784 toimusid talurahvarahutused ehk niinimetatud pearaharahutused. 5.3 Haridus ja vaimuelu 18. sajandil Haridusolud pärast põhjasõda Valitses terav puudus õppinud meestest
Uue halduskorraldusega lähenes Balti provintside valitsemiskord Vene sisekubermangude omale. Eestimaal sai Vene laevastikubaasina tekkinud Paldiski linnaõigused, mõneks ajaks loodi isegi Paldiski maakond. Elu puhuti sisse ka teistele maakonnalinnadele. Liivimaa Eesti osas asutati 2 uut maakonda Viljandimaa ja Lõuna-Tartumaa. Selle keskusena rajati peatselt Võru linn ja maakond nimetati selle järgi Võrumaaks. Ühtlasi laiendati Balti kubermangudele Venemaa aadliomavalitsuse- ja linnaseadused. Kehtestati Vene kohtusüsteem, kujundati ümber maa- ja linnaomavalitsus. Venemaal tähendas see aadli ja linnade kaupmeestest ülemkihi õiguste olulist suurendamist : Eesti- ja Liivimaal olid asjad vastupidi. Balti provintsidele laiendati ka Vene maksusüsteem. Varem sõltusid siinsed maksud adramaade arvust mõisas, nüüd muutus tähtsamaiks riigimaksuks pearahamaks, mida nõuti igalt meeshingelt. Karvaste meelest, keda riigimaksud varem
kuberemangu keskuseks oli tartu kuni 1632, hiljem riia Gustav II adolf - maa rahastagu oma kaitset ise täiendavad tollid, et seda rahastada eesti alad kuulusid rootsi riigi koosseisu, aga teisel pool merd asusid ka tollid ja kauba liikumiste eest võeti raha aadlikud oma raha ei tahtnud üldse mängu panna adolf ähvardas, et tallinnast ei jää midag ialles, kui vastuajamist ei lõpetata kubermangu keskus tartus eesmärk aadliomavalitsuse laialisaatmine aadlid otsivad kuskilt välja poola lubatud õigused aadli peaksid olema esindatud Skytte arvates riigipäeval ja riiginõukogus kui neid seal pole, saavad aadlikud öelda, et neid seal polnud ja nemad ei ole teatud otsustega nõus, kui nad seal on siis ei saa nad vastu olla idee kukkus läbi Postijaamade võrgustik tee ääres võimalik kulleril hobuseid vahetada ja teekonda jätkata, ei pea ootama kuni
lääniõiguse alusel kasutada antud. 3. mail 1783. aastal muutis Vene keisrinna Katariina II kõik läänimõisatest rüütlimõisad täieõiguslikuks eraomandiks ehk pärusomandiks. Eramõisatena püsisid rüütlimõisad kuni 1919. aasta riigistamiseni ehk maareformini.4 18. sajandi algul toimunud Põhjasõjas laastati taas kord pea kogu Eesti. Tollal jäid terveks väga vähesed mõisahooned. 18. sajandil algas aga mõisate ja aadliomavalitsuse hiilgeaeg. Vene ja Rootsi vahel 18. sajandi algul toimunud Põhjasõjas alistusid Eesti alad Vene kroonile tingimusel, et säilivad kõik endised aadlike õigused ja privileegid, nn balti erikord. Tegelikult aadlike õigusi isegi suurendati ning lisaks hakkas siinne aadelkond mängima olulist rolli 1 http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%B5is 2 http://www.mois.ee/ajalugu/ 3 http://et.wikipedia.org/wiki/R%C3%BC%C3%BCtlim%C3%B5is 4 http://www.mois.ee/liigid.shtml 2 Tsaari-Vene võimuladvikus
saavutanud sihi, millele ta sajandeid oli pürginud, kuid millest oli varasematel katsetel pidanud tagasi tõmbuma. Pärast kapitulatsioonakti alla kirjutamist läksid Eesti-ja Liivimaa kubermangudena Vene valdusesse, kuid nad eriõigustega autonoomsed alad, sest kohalikuomavalitsuse kandjaks jäid siinsed baltisaksa rüütelkonnad. Kõrgeimateks keskvõimu esindavateks võimukandjateks Eestis- ja Liivimaal olid nagu Rootsi ajalgi (kindral)kubernerid. Aadliomavalitsuse sai ka Saaremaa. Kogu elanikonnale tagati luterlik Augusburgi usutunnistus. Taastati kõik aadli privileegid ja ja seisuslik autonoomia. Saksa keel jäi kohalikuks keeleks. Rootsi-aegne mõisade reduktsioon tühistati. Baltimaade ja Eesti liitmine Venega ei kõrvaldanud neid erinevusi mis põhinesid provintside ajaloolisel arengul. Venemaa suhteliselt vähe diferentseerunud ühiskond, millel
Jürgen Fahrensbach (u 1551-1602) · Baltisaksa aadlikust väepealik, kes oma karjääri vältel oli vaheldumisi Rootsi, Venemaa, Taani, Poola jne teenistustes, nt - Taani õukonna teenistuja, Saaremaa asehaldur ja Saaremaa läänistuse valdaja · Cesise vojevood, talle läänistati Karksi, Tarvastu ja Ruhja staarostkonnad Omavalitsuskorraldus · I Poolas eksisteeris aadliparlament seim (üleriiklik esinduskogu) · II Liivimaa aadliomavalitsuse piirkondlik esinduskogu: üldine maapäev - kogunes Cesises (Võnnus/Wendenis) ja juhtis maamarssal - iga presidentkonna(staarostkonna aadel kogunes kuninga käsul ja nende valitud esindajad moodustasid Liivimaa üldise maapäeva - maapäeval oli esindatud ka 4 linna: Riia, Tartu, Pärnu ja Cesis - maapäev jagunes rahvuste kaupa Poola, Leedu ja Liivimaa (saksa) kuuriasse: iga kuuria saatis 2 esindajat üleriiklikku seimi Sotsiaalne jaotus Poola Liivimaal · 1
Rootsi riigi koosseisu. Tagajärjed: kogu Mandri-Eesti läks Rootsi suurriigi koosseisu, algas Rootsi aeg, esmakordselt kehtestati ühtne keskvõim, ka linnad allutati keskvõimule, linnaelu allakäik, v.a. Narva; 4 juurdus luterlus, pandi alus rahvaharidusele (Forselius), akadeemilisele haridusele, kirjakeelele. Loodi ühtne üleriiklik kohtukorraldus, kujunesid rüütelkonnad kui aadliomavalitsuse organid. 5. Põhjasõda 1700-1721 Põhjused: Peeter I oli alustanud Venemaa moderniseerimisega; Venemaa tahtis väljapääsu Läänemerele; teisi Läänemere-äärseid riike häiris Rootsi ülemvõim Läänemerel; oli kujunenud liit Vene, Poola ja Taani vahel; Sõja algus: 1700, tähtsaim sündmus Narva lahing Sõja lõpp: Tallinna kapitulatsioon 1710, Uusikaupunki rahu 1721. Tagajärjed: Venemaa sai endale Eesti-, Liivi-, ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga
Rootsi kuningad läänistasid kohalikule aadlile hulgaliselt mõisu, maavaldusi, koguni sedavõrd palju, et 17. saj 70. aastateks jäi kogu Liivimaa Läti distriktis Rootsile vaid mõnikümmend adramaad. Kohalik aadel, selle koosseis mõnevõrra muutus – Rootsi riigis tulid ka mõnest võõrrahvusest aadlikud, aga üsna kiiresti sulandusid kohaliku saksa aadliga kokku. Seega siis majanduslik kandevõime suurenes – mõisate maavaldused kasvasid. Aga suurenes ka aadliomavalitsuse all. Just Rootsi võimukümnenditel kujunes välja Liivimaa rüütelkond, mis hõlmas kogu kohalikku aadlit, tähtsaimaks omavalitsuslikuks organiks kujunes maapäev. Ainult et kui Kuramaa maapäeval käisid kohale aadli esindajad (vt eelmine loeng), siis Liivimaa maapäeval käisid kõik rüütelkonna liikmed. Korraliselt käidi koos – esialgu iga 3a järel, hiljem igal aastal. Maapäevade vaheajaks valiti 12 maanõunikku (eluaegne tiitel) – maanõunike kolleegium,
asehaldur. Kuna tln omaette asehaldusüksus, tehakse vahet pea ja kindralasehalduri vahel. Struktuur on paljuski aadli omavalitsust silmas pidades. Selle kõrval ka riiklik administratuur, mis on palju keerulisem. Eesti asehaldusala jaguneb linnuse läänideks ( tln linnuselään, haapsalu, lihula ja koluvere, Paide, Rakvere ja Narva linnuslääni). Haarab enda valdusse läänistamata mid- tegemist riigi maaga. Linnuse läänides riik teostab oma võimu. Eesti aadliomavalitsuse kätte jäänud maid valitseb aadel ise e eestimaa rüütelkond. Riiigi kätte langenuid maadel teostab võimu riik. E võimalik rääkida dualismist 1584 a oluline, sest kuningas deklareerib siis et aadlimaadl võimu ei teosta, riik eramaadel makse koguda ei saa+ kohtuvõim jääb aadlikele. Linnuseläänid jagunevad mõisaläändieks e kroonu e riigimõisad on need. Kroonumõisate eesotsas on ... foogt, kroonumõisu nim foogtkondadeks. Mõisalääne erinevates piirkondades erineval arvul
annaabi.ee 
