väljas. Samuti tuleb saada oma truukspidamistest üle ning mõelda kasvõi oma lähedastele, mida minu arust Timo väga ei teinud. 5. Teose ainestik on ajalooline, mis on kujunenud 19 sajandil. Probleemide rohkus, probleemid on keskmes. 6.Minu arvates oli teos huvitav ajalooliselt, sest sellised sündmused ning tegelased on ka reaalselt aset leidnud. Ning väga tore oli tutvuda sellise ühiskonnaga, kus riiki valitses keiser ning tehti suurt vahet aadlikul ja talurahval, see on midagi seesugust, mida tänapäeval enam ei kohta.
Põhiseaduse kohaselt läks võim Riiginõukogu (valitsus) ja seisuste kätte ehk mindi kaugemale olukorrast, mis valitses enne 1680. aastat. Valitseja pidi olulisemates küsimustes lähtuma Riiginõukogu otsustest. Riiginõukogu sõltus seisustest, sest seisused hakkasid valima riiginõunikku (peaminister). Pfalzi Ulrika Eleonora (1719-1720) põhiseadus 4 Riigipäeva seisust: Aadlid ja kõrgem rüütelkond. 0,5% elanikkonnast, 1000 esindajat. Õigus osaleda oli iga aadlikul. Kirikuõpetajad. Piiskopid ja piiskopkondadest kindel arv õpetajaid. 1% elanikkonnast, 50 esindajat. Kodanikud. Rootsi ja Soome linnade esindajad. 2% elanikkonnast ja 90 esindajat. Talupojad. Üle 90%, 150 esindajat. Igast kreisist üks esindaja. Pfalzi Ulrika Eleonora (1719-1720) Riiginõukogu (valitsus) pidi oma tegevusest Riigipäevale (parlament) aru andma. Alates 1723. aastast on seisustekogu kohtul õigus Riigipäeva liikmeid lahti laskma.
nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka maksta erinevaid trahve ning tuli teha kingitusi aadlikele, mida muideks võisid viimased kohtu kaudu välja mõista. Kui mõnel aastal juhtus talupoeg võlgu jääma, oli aadlikul õigus tema vabadust piirata ning talle lisakohustusi määrata. 13. sajandil oli rahva kohustuseks ehitada linnuseid, kirikuid ja teid. Mõisate tekkimisega tekkis ka teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa heaks, muideks isiklike töövahenditega, selle jaoks, et tasuda oma kasutuses oleva
Poola Ühiskond ,,aadlivabariigi" ajastul (1569-1791) · Sunnismaised talupojad · Juhtiv kiht aadel, kelle hulka kuulub u. 10 % elanikkonnast · Aadel juhib kogu Ühiskonda: aadliparlament seim · Kuningas on valitav (al.1572): tal ei ole reaalset võimu ...Poolas ei arene absolutismi ...Riik jääb tsetntraliseerimata Liberum veto = vaba keeluõigus · 1652 alates Seimis kehtib Liberum veto: uue seaduse kehtestamine eeldab üksmeelsust ...Igal aadlikul on õigus eriarvamusele ehk liberum vetole ...Eriarvamust ei pea põhjendama ...Tulemus: Reformid takerduvad ja riigi areng peatub. Poola allakäik · 17.saj. keskpaike algab Poolas poliitiline,majanduslik ja sotsiaalne kriis · Detsentraliseeritud Poola ei moderniseeru: struktuurid on arhailised ja funktsioneerivad halvasti · 18.saj. on ümberringi tugevad tsentraliseeritud ja absolutistlikud riigid: Venemaa, Austria ja Preisimaa, Poolas on aga sisekaos. Poola puudused
peret represseeriti aga ei tapetud. Oluline tegelane vürst Ivan Obolenski (Glinskaja favoriit, peeti ka tema elukaaslaseks), ka vangistati ja suri vangistuses 1539.a . Ta õde vangistusse, poeg hukati. Edasi Suiski vennad, kes hiljem segaduste ajal tegevad. Tavaliselt represseeritakse terved perekonnad. Oluline Ivani seisukohalt see, et kui tema väike oli ss kõik käest ja tema justkui ,,parandab" kõike. Ärasõidu õiguse küssa ( otvezd) kas aadlikul õigus lahkuda Vene suurvürsti teenistusest (kas nt Leedu suurvürsti teenistusse). Peab jääma kindlalt Moskva valitseja teenistuse, muidu reetur ja tuleb karistada. Elas oma mälestuste järgi ordu elu, vägivallast saadetuna. 1545.a täisealiseks, asus ise valitsema. 1547. 2 sündmust- I moskva suurtulekahju (põles praktiliselt maha) ja samal aastal Moskva mäss (kujunes eelarvamus, et Ivani vanaema Anna ,,nõid" pani linna põlema)
Südameheadus see seisneb vooruslikkuses, õiglases käitumises kõikide vastu. Inimene peab ennast pidevalt harima, täiendama. Sofja loeb pidevalt ,,Äbarikus" on käsil romaan naiste kasvatusest. Fonvizin maalib aadlike jaoks käitumiskoodeksi. Aadlik peab teenima, vaatamata sellele, et talle on lubatud mitte teenida. See on aadliku vaba valik. Kui inimest kohustatakse midagi tegema, siis sunnib teda hirm. Aga kui inimesel on vaba valik, siis sunnib teda autunne. Aadlikul peab olema eneseväärikus. Vastandatakse au ja hirm. Starodum ei ole riigiteenistuses, ta pettus selles. Ta on eraisik. Tema moraali juures ei ole võimalik riiki teenida. Pravdin on aga riigiteenistuses, kes päästab vaeseid talupoegi. Ta võtab selle mõisa enda hoole alla. Kuigi teose lõpp on positiivne, siis on ta samas ambivalentne. Kõiki mõisasid hoole alla võtta ei saa. Fonvizin on mõisa etteotsa pannud naise, pr. Prostakova. Ta on tõeline isevalitseja.
kaupmeestele linnas... Aadlimees peab olema lojaalne oma kuningale ning isamaale... aga kui ta tunneb, et teda ei hinnata piisavalt, võib ta need maha jätta ja tekitada neile mistahes jama. Aadlimees ei tohi kunagi vahetada oma religiooni välja kasu pärast, kuid võib olla nii jumalakartmatu oma käitumises kui vähegi tahab... Ta ei tohi teha lähenemiskatseid oma sõbra naisele, tütrele, õele, või kellele tahes, kes on tema kätesse usaldatud, kuid ta võib magada kogu muu maailmaga." Aadlikul on teatavad naudingud ja vabadused, samas saab neid piirata ja seega ühiskonnale kasu tuua. Au on vahend ühiskondlike käitumismallide kinnistamiseks. Au suurlinnades uudne olukord uusajal enesepiiramine mittevajalik. Uuelaadiline au ,,võõraste ühiskonnas" (suurlinn) käitumise asemele omand ja riietus. Mood staatussümbolite pidev vajadus. Milleks rikkus? Staatuse näitamiseks. Uhkus, au ja kadedus on töövõime käivitajad, toovad ühiskondlikku kasu
(Aleksander ulatab Mihhailile ajakirja.) ALEKSANDER: Sa oled lihtsalt hakanud teist juttu puhuma, ongi kõik. See on väga hea ja tore, et Robespierre on Moskva uue igakuise "Jutupauniku" toimetaja, ma õnnitlen teda, esimene segaseisuslasest intellektuaal Venemaal, ja sinna ei saa midagi parata, aga aadlikul on kohustus kanda hoolt oma mõisa eest. (Varenka tuleb majast kahe pudeli punase veini ja korvikesega, milles on sidrunid ja vürtsid.) MIHHAIL: Belinski ei kuulu meie hulka, sellega ma olen nõus. Tegelikult olen ma temaga suhted katkestanud. Tuli välja, et ta on täielik egoist. Aga minu mõis on eneseteostus ja filosoofia tulevik Venemaal.
Tagaseinas, kõrge, üleni vappide ja kilpidega kaunistatud kamina kõrval istus punasest sametist toredas tugitoolis viiekümne viie aastane proua de Gondelaurier, kelle vanust võis lugeda mitte üksnes ta näost, vaid ka riietusest. Tema kõrval seisis küllaltki esinduslik, kuigi veidi edev ja keigarlik noormees, üks neid ilusaid poisse, kelle kohta kõik naised on ühel arvamisel, ehkki tõsised ja inimesetundjad mehed nende puhul õlgu kehitavad. Noorel aadlikul oli seljas kuninglike ammuküttide kapteni hiilgav munder, mis väga sarnanes Jupiteri kostüümiga, mida me juba selle jutu esimeses raamatus võisime imetleda, nii et ei tarvitse siin lugejat teistkordse kirjeldamisega enam piinata. Noored preilid istusid osalt sees, osalt palkonil, ühed 228 Utrechti sametiga polsterdatud kandilistel toolidel, teised tammepuust järidel, mida ehtisid nikerdatud lilled ja figuurid. Igaühel oli süles otsake suurest nõelatikandist, mille kalla] nad
» «Jah, härra, ma olin tõepoolest nii ettevaatamatu, kuid mis pidin ma tegema -- selline nimi, nagu teie oma, oli mulle kilbiks teel: võite isegi arvata, et ma sageli end sellega kaitsesin.» Meelitamine oli tol ajal moes, ja härra de Treville armastas ülistusi samal määral nagu kuningas ja kardinal. Musketäride kapten ei suutnud tagasi hoida ilmset heameelenaeratust, mis aga peagi hajus, ja ta pöördus tagasi Meung'i seikluse juurde. «Ütelge,» jätkas ta, «kas sel aadlikul ei olnud kerge haavaarm põsel?» «Jah, nagu oleks kuul teda kriimustanud.» «Kas see oli kauni välimusega mees?» «Jah, oli.» «Pikka kasvu?» 41 «Jah.» «Kahvatu jume ja tumedate juustega?» «Jah, täpselt niisugune. Kuidas on see võimalik, et te seda meest tunnete? Ah, kui ma ta ühel päeval taban, ja ma vannun, et ma taban, olgu see kas või põrgus ...» «Kas ta ootas ühte naist?» jätkas härra de Treville.
annaabi.ee 
