Lipu ajalugu Võeti kasutusele Tartu Ulikooli Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna ning pühitseti 4.juunil 1884. 24.veebruarul 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik. Ametlikult võeti lipp riigilipuna kasutusele 21.novembril 1918. Lipuvärvide tähendus sinine Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol must kodumaa mulla ja rahvuskuue värv valge rahva püüd õnne ja valguse poole Eesti lipu mõõdud Normaalsuurus on 105x165 cm. Laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11 Heiskamine ja langetamine Heisatakse päikesetõusul,kell 8.00 Langetatakse
Eesti lipp 125 Ajalugu 29. septembril 1881 määrati üliõpilaskorporatsiooni Vironia (Eesti Üliõpilaste Seltsi baasil registreerida loodetud korporatsiooni) asutamiskoosolekul Aleksander Mõtuse idee põhjal Tartus kindlaks korporatsiooni värvid: sinine Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol; must kodumaa mulla ja rahvuskuue värv; valge rahva püüd õnne ja valguse poole. Ühe teate järgi olevat võetud eeskujuks Soome rahvusvärvid ja lisatud must. Üldise arvamuse järgi sümboliseeris sinine usku eesti rahva tulevikku, must eesti mullapinda, rahvuslikku musta kuube ja rasket minevikku ning valge väljendas lootust ilusamale tulevikule. Lipuvärvide tõlgendus sisaldub ka Martin Lipu luuletuses "Eesti lipp"
valge. See võeti kasutusele Tartu Ülikooli Eesti Üliõpilaste lipuna ning pühitseti 4.06.1918. Hiljem seostus see eesti rahvuslusega ning seda kasutati riigilipuna, kui 24.02.1918 kuulutati välja Eesti Vabariik. Ametlikult võeti lipp riigilipuna kasutusele 21.11.1918. Vabariigi Presidendi lipp on riigilipp, mille keskel on suur riigivapp. Eesti lipuvärvide tähendus: Sinine- eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol. Must- kodumaa mulla ja rahvakuue värv. Valge- rahva püüd õnne ja valguse poole. Igaühel on õigus heisata ja kasutada Eesti lippu järgides Eesti lipu seadust ning head tava. Iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval heisatakse Eesti lipp elu-, äri- ja büroohoonetel. Lippu heisatakse päiksesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8:00 ja langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22:00. Jaaniööl ei langetata lippu.
a. Tartus. Õppis Tartu Ülikooli keeleteaduskonnas ja Helsingi Ülikoolis kaasaegset kirjandust ja esteetikat. Töötas Eestis Tartu Ülikoolis kirjanduse professorina. Suri Stockholmis, kus elas alates 1944.a.-st. Kirjutas põhiliselt luuletusi. Esikkogu "Elu tuli" ilmus 1905. Eeskujudeks võib pidada E.Leinot ja S. Petöfit. Seal on esindatud inimese sisemine rikastumine, täiuse püüd, usk paremasse inimesse, tema võimesse maailma paremaks muuta, tule hävitav mõju. Võitlev paatos, aadetele truuks jäämine. Kogu "Tuulemaa" ilmus 1913. Suitsu maailmapilt on muutunud. Esikkogu võitlusvaim on asendunud murega kodu ja inimeste pärast. Tule sümboli asemel on tuul, mis kustutab leegi. Teemad: inimeste pettumused, unistused, ideaalide ja tegelikkuse vastuolu, inimese suhe loodusesse, luuletused jagatud nelja aastaaja vahel. Kogul " Kõik on kokku unenägu" on tugel seos ajaloosündmustega. Suurem osa raamatust on mäss, mida Suits väljendab juba eessõnas kogule. Viimane
Heinrich Heine (1797-1856) Heine, suurimaid saksa kirjanikke Goehthe ja Schilleri kõrval, onhilisromantilise luule tähtsaim esindaja. Aja jooksul kujunes ta oma loomingus tüüpilisest romantikust kriitiliseks reallistiks. Pärit oli Heine Düsseldorfist, kehvapoolsest juudi perekonnast. Tema maailmavaadet mõjutasid innukas lugemine (Cervantes, Swift, Schiller, Hoffmann jt) ning poolehoid Suure Prantsuse revolutsiooni aadetele. Heine õppis ülikoolis õigusteadust, kuid vaimustus enam kirjandus- ja filosoofialoengutest (kuulas Berliini ülikoolis Hegelit). Kuigi teda köitis riigiteadlase või õpetlase karjäär, pühendus ta ometi kirjanduslikule loomingulele. Heine varajane luule on koondatud kogusse ,,Laulude raamat". Selle peamised motiivid on luhtunud noorusarmastus, üksindus ning pettumine kaasaja elus ja ühiskonnas.
Päts ja pragmaatiline suund · 1901.a asutatud päevalehe ,,Teataja" ümber, hakkas üha kõlavamalt kõnelema rahvuse majanduslikust edenemisest. · ,,Teataja" toimetajaks oli noor advokaat Konstatin Päts. · Kaastööliste hulka kuulusid kirjanikud nagu Eduard Vilde, A. H. Tammsaare ning advokaat Jaan Teemant · Päts oli rahvuslane, kuid uskus, et rahvust ei saa üles ehitada ainuüksi kultuurile ja aadetele, vaid selleks on eeslastel vaja saavutada majanduslik võim. · Päts nägi tärkavaid klassivastuolusid ja pidas nende käsitlemist vajalikuks. Sotsiaaldemokraatia levik · 20. saj alguseks oli Eestis kanda kinnitanud ka sotsiaaldemokraatlik mõte. Seda olid levitanud mitmed Peterburist ja Moskvast siia asumisele saadetud sotsialistid, kuid eriti Tartu üliõpilased.
19. sajandi lõpus iseloomustab Eesti tööstust erakordselt hoogne areng. Konstantin Päts (1874 1956) Pärit Pärnumaalt. Oli advokaat ja päevalehe ,,Teataja" toimetaja. Tema kaastöölised olid nt. Eduard Vilde, Anton Hansen Tammsaare ja advokaat Jaan Teemant. Tema eluvaade oli Tõnissoni omast pragmaatilisem. Temagi oli rahvuslane, kuid uskus, et rahvust ei saa üles ehitada ainuüksi kultuurile ja aadetele, vaid selleks on eestlastel vaja saavutada majanduslik võim. Ühtlasi nägi tärkavaid klassivastuolusid ja pidas nende käsitlemist vajalikuks. Oli loomult poliitik ega kõhelnud liitumast venelastega, et esmakordselt Tallinna linna ajaloos kukutada raekojas sakslaste võim. See läks korda 1904. aastal, kui linnavolikogu valimised andsid ülekaalu eesti-vene blokile. Päts sai abilinnapeaks ja baltisakslaste jahmatus oli suur. Jaan Tõnisson
Ametliku indranteensinise lipu näidist hoiti igas politseiprefektuuris.Eesti Üliõpilaste Seltsi värvidel ja praegusel riigilipul kasutatakse helesinise asemel tumesinist. 29. septembril 1881 määrati üliõpilaskorporatsiooni Vironia (Eesti Üliõpilaste Seltsi baasil registreerida loodetud korporatsiooni) asutamiskoosolekul Aleksander Mõtuse idee põhjal Tartus kindlaks korporatsiooni värvid: sinine Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol; must kodumaa mulla ja rahvuskuue värv; valge rahva püüd õnne ja valguse poole. Ühe teate järgi olevat võetud eeskujuks Soome rahvusvärvid ja lisatud must. Üldise arvamuse järgi sümboliseeris sinine usku eesti rahva tulevikku, must eesti mullapinda, rahvuslikku musta kuube ja rasket minevikku ning valge väljendas lootust ilusamale tulevikule. Lipuvärvide tõlgendus sisaldub ka Martin Lipu luuletuses "Eesti lipp". Sinine, must ja valge ei olnud algusest peale
kahandas jätkuvalt eestlaste osatähtsust elanikkonnas ning kiirendas linnastumist. 1960.-ndaid on nimetatud kuldseteks, kui ühiskond justkui liberaliseerus, suurenes ühiskonna avatus ning inimeste senisest hoopis aktiivsem eneseteostus kõigis eluvaldkondades, kaasa arvatud poliitilises elus. Kujunes välja mitmepalgeline nn rahvuskommunistide põlvkond, kes oli veendunud, et olemasolevat poliitilist reziimi on võimalik inimlikustada, demokratiseerida ja elamisväärseks muuta. Nende aadetele panevad lõpu 1968. aasta Tsehhoslovakkia sündmused, mis näitavad, et sotsialismi reformimise kavast ei tule midagi välja. 1960.-ndaid iseloomustas noorte aktiivsuse kasv, erilist initsiatiivi näitasid üles üliõpilased. Üliõpilaste poliitiline aktiivsus leidis osalt väljundi komsomoliliinis: nad püüdsid komsomoliorganisatsiooni demokratiseerida tudengite tegeliku omavalitsuse suunas, et lahendada noorte päevaprobleeme. Võimuküsimuste arutamisest hoiduti,
koondus 1901.a asutatud päevalehe "Teataja" umber, hakkas üha kõvamalt kõnelema rahvuse majanduslikust edenemisest. "Teataja" toimetajaks oli noor advokaat, Pärnumaalt opärit Konstantin Päts. Tema kaastööliste hulka kuulusid Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare ning advokaat Jaan Teemant. Pätsi eluvaade oli Tõnissoni omast pragmaatilisem. Temagi oli rahvuslane, kuid uskus, et rahvast ei saa üles ehitada ainuüksi kultuurile ja aadetele., vaid selleks on eetlastel vaja saavutada majanduslik võim. Päts pidas tärkavaid klassivastuolusid tähtsaks. Pats oli loomult poliitik ega kõhelnud liitumast venelastega, et esmakordselt Tallinna linna jaloos kukutada raekojas sakslaste võim. See läkski korda 1904.a, kui linnavolikogu valimised andsid ülekaalu eesti-vene blokile. Pats sai abilinnapeaks ja baltisakslaste jahmatus oli suur. Peagi asus ka linnapea toolile eestlane, Voldemar Lender.
nagu poleks neil inimese elus vähimatki mõju. XXVII. Linna oli nimelt asunud tsirkus ja see köitis kõigi meeled. Eriti suureks paisus põnevus, kui algasid maadlused, millest osa võtma oli ilmunud ka Lurich. Isegi härra Maurus kaotas nüüd silmanähtavalt tasakaalu. Kuna tal endiselt oli viisiks õhtueine ajal söögituppa ilmuda ja seal kasvandikkudele praktilisis kui ka teoreetilisis eluküsimusis juhatust jagada ning neid kõrgemaile aadetele virgutada, siis ei võinud ta nüüd muidu, kui pidi ka tsirkuse üks ja teine kord kõne alla võtma. Ühes niisuguses kõnes, mille lõpetas eesti keeles, ütles ta nõnda: ,,Aga nüüd räägin teile, kes te mind mõistate, et ka meil on sündinud oma vürst Taaveti kojast. Betlemma täht on meil paistma hakand ja tema sära ulatab kaugele üle kodumaa. Teie mõistate, kellest ma räägin, ja kes tsirkusepiletit tahab saada, see tulgu härra Mauruse juure -- tema saab nad odavamalt
annaabi.ee 
