Facebook Like

TsÜS-i konspekt (5)

4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuivõrd oluliseks allikaks on põhiseadus tsiviilõiguse jaoks ?
  • Millal saab isiku surnuks tunnistada ?
  • Kuidas leida nendele kahele tüübile ühine nimetus ?
  • Millised juriidilised isikud võivad omavahel ühineda, jaguneda ja ümberkujunduda ?
  • Kuidas esindust määrata, mis see esindus on ?
  • Millega määratakse tähtaja algus ja kui pikk on tähtaeg ?
 
Säutsu twitteris
TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA
Köhler, H. Tsiviilseadustik . Üldosa. Õpik – 1998
Tsiviilseadustiku üldosa seadus
1. Sissejuhatus eraõigusesse. Tsiviilõiguse mõiste
1.1. Eraõigus ja avalik õigus
1.2. Tsiviilõiguse mõiste ja süsteem
1.3. Tsiviilõiguse areng ja süsteem Eestis
1.4. Tsiviilõiguse eristamine teistest õigusharudest
1.5. Tsiviilõiguse allikad
1.6. Tsiviilõiguse kehtivus, rakendamine ja
tõlgendamine
1.1 Eraõigus ja avalik õigus
Õigust võib käsitleda kahes peamises tähenduses:
1)objektiivse õiguse tähenduses – õigus on õigusnormide kogum. Õigusnorm on riiklikult tagatud üldise iseloomuga kirjutatud käitumisreegel. Samal ajal õigusnorm on üks sotsiaalse normi alaliik .
2) subjektiivse õiguse tähenduses – kellelegi kuuluv õigus. Riiklikult tagatud käitumisvõimalus.
Õiguse õppimine ongi objektiivse ja subjetiivse õiguse tundmaõppimine. Objektiivse õiguse võime jaotada kaheks osaks: eraõigus ja avalik õigus. Tegelikult on tegemist õigusnormide liigitamisega. Meie õigussüsteem põhineb Rooma õiguse retseptsioonil. Kaks olulisemat õigussüsteemi on:
I Mandri-Euroopa ehk Kontinentaal-Euroopa õigussüsteem. See ongi õigussüsteem, kus lähtutakse era- ja avaliku õiguse eraldamisest. See põhinebki Rooma õiguse retseptsioonil.
II Anglo-Ameerika ehk common law ehk üldine õigus (USA, GBR). Siin ei tunta selliset avaliku ja eraõiguse liigitust. Siin ei püüta õigust väga süstematiseerida. Õigusnormid ei erine Mandri-Euroopa õigussüsteemi õigusnormidest, lihtsalt süstemaatika ja liigendus on teine.
III Skandinaavia süsteem – see on midagi vahepealset. On mõjutatud nii Inglise kui ka Saksa õigusest. Seal räägitakse nii era- kui ka avalikust ning ka tsiviilõigusest, kuid siin ei ole tsiviilõigus kodifitseeritud.
Kriteeriumid avaliku ja eraõiguse liigitamiseks, normide liigitamist:
  • huviteooria – avalik õigus on see, mis lähtub (Rooma) riigi huvist; eraõigus on see, mis puuduttab üksikisiku kasu.
  • Subjektiteooria – avalikus õiguses ei ole õigussuhte pooled võrdsed, siin on riik oma olemuselt üle. Avalikule õigusele on iseloomulikud alluvussuhted. Eraõiguses on tegemist võrdsete pooltega, kus lähteprintsiibiks on privaatautonoomia põhimõte – igaüks võib ise oma asju korraldada ja otsustada. Suhted, mis subjektide vahel on, sõltuvad nende enda tahtest.
  • Meetodist lähtudes – eraõiguses kehtib selline põhimõte – lubatud on see, mis ei ole keelatud. Paljudes asjades võivad pooled kokku leppida nii nagu nad soovivad. Valikuvabadus prevaleerib seaduse üle. See aga ei kehti avalikus õiguses. Avaliku õiguse juures on lubatud see, mis on lubatud.
    Siseriiklik liigendus:
    Avaliku õiguse hulka kuuluvad: riigiõigus, haldusõigus, karistusõigus, finantsõigus ehk maksuõigus, protsessiõigus (sh ka tsiviilprotsessiõigus)
    Eraõiguse hulka kuuluvad: tsiviilõigus, äriõigus(ühinguõigus), intellektuaalse omandi õigus(autoriõigus, patendiõigus), rahvusvaheline eraõigus.
    On seadusi, mis sisaldavad puhtalt avalik-õiguslikke õigusnorme või puhtalt eraõiguslikke norme. On ka seadusi mis sisaldavad nii avalik-õiguslikke kui ka eraõiguslikke norme.
    1.2 Tsiviilõiguse mõiste ja süsteem
    Tsiviilõiguse mõiste tuleneb Rooma õigusest – ius civile . Tsiviilõigus on eraõiguse üks kõige kesksem ja mahukam osa.
    Tsiviilõigus objektiivses tähenduses – eelkõige tsiviilõigusnormide kogum. Et mõista, mida need normid endast kujutavad, tuleks kõigepealt vaadelda tsiviilõiguse süsteemi. Ajalooliselt eristatakse kaht tsiviilõigusnormide süsteemi:
    1) institutsiooniline süsteem – normid jagunevad kolme suurde gruppi: isikud, asjad ja hagid . Neid nim ka tsiviilõiguse kolmeks vaalaks. Isikud ehk subjektid , asjad ehk objektid, hagide all mõeldakse siin omandamise viise(suhted isikute vahel asjade pinnal). See süsteem on iseloomulik romaani õigusperekonnale, nt prantsuse tsiviilkoodeks .
    2) pandektiline süsteem – kõik normid jaotatakse 5 ossa : üldosa, asjaõigus, pärimisõigus, perekonnaõigus, võlaõigus. See süsteem on välja töötatud Saksamaal.
    Mõlemale süsteemile on omane see, et tsiviilõigus on kodifitseeritud. Romaani õigusperekonnale on iseloomulik institutsiooniline süsteem, germaani perekonnale pandektiline süsteem. Anglo-Ameerika ei tunnista kumbagi süsteemi. Skandinaavia maades ei saa rääkida tsiviilõiguse kodifitseerimisest, seega ka mitte institutsioonilisest ega pandektilisest süsteemist. Süsteemide võrdlus: hagidele vastab võlaõigus, isikutele vastab üldosa ja perekonnaõigus, asjadele vastab asjaõigus ja pärimisõigus.
    Tsiviiõiguse mõiste (objektiivses tähenduses) – tsiviilõiguslikud normid, mis reguleerivad isikute varalisi ja teatud ulatuses isiklikke suhteid poolte võrdsuse põhimõttel. Tsiviilõigus on suunatud võrdsuse põhimõttel baseeruvate varaliste suhete: omandisuhete ja vahetussuhete reguleerimisele. Tsiviilõigus teatud määral kaitseb isiklikke õigusi.
    Tsiviilõiguse mõiste (subjektiivses tähenduses) – õiguslikult tagatud võimalus ise teatud viisil käituda või nõuda vastavat käitumist teiselt poolelt. Nt omanikul on õigus oma asja vallata , kasutada, kuidas soov on. Tsiviilõiguses subjektiivses tähenduses on käitumine riiklikult tagatud. Tsiviilõigusest võib rääkida kui õppedistsiplinist või teadusharust.
    1.3 Tsiviilõiguse areng ja süsteem Eestis
    Siin võib eristada kolme olulist etappi . Alates 1865 - 1940 aastani kehtis Eestis Balti Eraseadus. See oli pandektilisele süsteemile üles ehitatud: sissejuhatus ja neliraam. Selle seaduse autoriks oli F. Bunge . Kui Eesti sai iseseisvaks riigiks, siis 20.saj alguses ei olnud vajadust varaliste suhete reguleerimises muudatusi teha. 1924 aastal hakati ette valmistama uut tsiviilseadustikku, kuid see jäi vastu võtmata. Järgmine periood tsiviilõiguse arengus 1940 – 1993 – nõukogude tsiviilõiguse periood. 1965 hakkas kehtima ENSV tsiviilkoodeks. Oli sarnane pandektilisele süsteemile. Järgmine etapp: 1993 võeti vastu esimene tsiviilseadustiku osaseadus. 1993-2001 võeti tsiviilseadustik osade kaupa vastu. 1990ndate alguses tõusetus küsimus oma iseseisva seadusandluse loomisest. Võimalus selleks avanes 1991, aga tekkis palju keerulisem olukord kui 1920ndatel , sest siis oli kasutada Balti Eraseadust. 1990ndatel aga ENSV tsiviilseadustikule uue seadustiku loomisel enam toetuda ei saanud. Oli vaja hakata looma täiesti uut tsiviilseadustikku. Tekkis küsimus, millist süsteemi kasutada. Valik tehti kas romaani, germaani või skandinaavia süsteemi vahel, ehk kas minna kodifitseeritud teed pidi või mitte või üksikute seaduste teed pidi nagu Skandinaavias. Valiti pandektiline süsteem. Siin said määravaks pragmaatilised väärtused, kõige varem hakakti koostama asjaõigusseadust, sest selle järele oli kõige suurem vajadus. Kõige lihtsam viis teha uuest asjast seadus, reguleerida uut valdkonda, oli võtta aluseks 1940 aastal olnud asjaõiguse eelnõu. See eelnõu oli puhtalt germaani perekonda kuuluv, sellega määratigi ära, et ka ülejäänud tsiviilõiguse osad tuleb koostada pandektilisest süsteemist lähtuvalt. Kaasa aitas valikule ka see, et germaani õiguslik traditsioon oli kuidagi hingelähedasem ja sobivam. Suhteliselt kiiresti võeti vastu ka üldosa seadus 1. september 1994. Uus TsÜS jõustus 2002. Perekonnaseadus 1.jaanuar 1995, Pärimisseadus 1.jaanuar 1997 ja Võlaõigusseadus 1.juuli 2002. Need osad kõik kokku annavadki tsiviilseadustiku. Nendest tsiviilseadustiku osaseadustest ei ole tasemel perekonnaseadus, seda tuleks kindlasti uuendada. Muud osaseadused on päris heas seisus, nendesse on aga ka juba hulgaliselt parandusi tehtud.
    Eesti tsiviilõiguse süsteem:
    I üldsätted (isikud, esemed, tehingud ) ja nendele sätetele vastab TsÜS 2.07.2002
    II asjaõigus ( üldsätted, kinnisomand, vallasomand , piiratud asjaõigused) ja sellele vastab Asjaõigusseadus 1.detsember 1993
    III perekonnaõigus ( abielu, ülalpidamisekohustused perekonnas, hooldus) ja sellele vastab Perekonnaseadus 1.jaanuar 1995
    IV pärimisõigus ( pärimisalused, testament , seadus, kord) ja sellele vastab Pärimisseadus 1.jaanuar 1997
    V võlaõigus ( üldsätted, lepingud , lepinguvälisd kohustused) ja sellele vastab Võlaõigusseadus 1.juuli 2002.
    1.4 Tsiviilõiguse eristamine teistest õigusharudest
    Tuleb teha vahet kahel erisugusel eristamisel: tsiivilõiguse kui erõiguse eristamine avalikust õigusest (vt 1.1); tsiviilõiuse eristanine teistest eraõiguse õigusharudest. Tsiviilõigus on sarnane teiste eraõiguse harudega niivõrd kuivõrd nad kuuluvad eraõiguse valkonda.
    Tsiviilõigus ja kaubandus- ehk äriõigus
    Kaubandusõigus tekkis 12. ja 13.saj Itaalia sadamalinnades, see oli õigus, mis reguleeris kaupmeeste omavahelisi suhteid. See tekkis tsiviilõiguse kõrvale, sest kaupmeeste omavahelisi suhteid võis reguleerida vabalt, liberaalsemalt. Kaubandusõiguse temaatika : kes on kaupmees ehk ettevõtja; keda see puudutab; kaubandustehingud; kaubanduslik esindus ; väärtpaberid ja börs; merekaubandus; maksejõuetus ja pankrot . On eristatavad kaks suunda tsiviilõiguse ja kaubandusõiguse seoste kohta:
  • dualism – kaubandusõigust käsitletakse tsiviilõiguse kõrval eraldi õigusharuna. Nt Prantsusmaal on lähtutud dualismist nii teoorias kui ka seadusandlusest (1804 tsiviilõigus; 1907 kaubandusõigus).
  • Unitarism – kaubandusõigus on üks osa tsiviilõigusest. Nt Saksamaa, kus neid mõlemat käsitletakse unitaristlikult, kaubandusõigust võetakse tsiviilõiguse ühe eriosana. Ka Eestis on lähtutud unitarismist (alates 1995 kehtiv Äriseadustik – see on täpsemalt äriühingute seadustik ).Tsiviilõiguse normid kehtivad ka äriõiguse suhtes. Tsiviilõigus on mingil määral äriõiguse üldosaks. Äriõigus, olles küll iseseisvaks normide kogumiks, on kui eriosa tsiviilõigusele. Nt Äriseadustik sätestab normid AS-i ja OÜ kohta, aga samal ajal kehtivad nende kohta TsÜS-is sätestatud normid juriidiliste isikute kohta. Eesti Äriseadustikule ongi see iseloomulik, et see sisaldab norme ainult äriühingute kohta, aga mitte norme kaubandustehingute kohta. Kõik tehingute kohta käivad normid on kas TsÜS-is või VÕS-is. Äriõiguse eristamine Eestis on tinglik, tsiviilõiguse ja äriõiguse normid on küllalt palju omavahel seotud.
    Tsiviilõigus ja intellektuaalne omand/intellektuaalne omandiõigus
    Siin on eristamine selgem. Intellektuaalne omandiõigus hõlmab selliseid alaliike nagu autoriõigus, patendiõigus, seotud sellega, kus omand tekib mingi intellektuaalse tegevuse tagajärjel. Kui tsiviilõigus on suunatud varale, siis intellektuaalne omandiõigus pöörab tähelepanu nii autori isiklike ja varaliste väärtuste kaitsele. Teatud tsiviilõiguse normid on kohaldatavad ka intellektuaalse omandiõiguse normidele.
    Tsiviilõigus ja rahvusvaheline eraõigus
    Rahvusvaheline eraõigus kujutab endast kollisiooni normide kogu ja see kollisiooninorm annab teada, millise riigi seadust kohaldada . Neid kasutatakse, kui on tegemist mingi rahvusvahelise aspektiga eraõiguses. Rahvusvaheline aspekt seisneb selles, et üks pool on Eesti isik ja teine pool välismaalane. Rahvusvaheline eraõiguse norm annab vastuse sellele, mis riigi õigust kohaldada.
    On ka sellised vahepealsed õigusharud, mis hõlmavad nii era- kui ka avaliku õiguse valdkondi. Kõige suurem probleem on tsiviilõiguse ja äriõiguse eristamine, see pole aga praktiline probleem.
    1.5 Tsiviilõiguse allikad
    Õigusallikas on see, kus õigus sisaldub, kust ta tuleb. Õigusnormid tulevad normatiivaktidest ehk üldaktidest. Õigusallikas on see koht, kus on õigusnormid kirjas. Tsiviilõiguse peamiseks allikaks on seadus (TsÜS § 1, 2). Kuivõrd oluliseks allikaks on põhiseadus tsiviilõiguse jaoks? Kvantitatiivses mõttes kindlasti mitte väga oluline, sest PS sisaldab vaid mõned üksikud normid tsiviilõiguse mõttes ( nt PS § 25, 32 – tagavad tsiviilõiguste kaitse riigi ning teiste isikute suhtes). Tsiviilõiguste peamisteks allikateks on siiski muud seadused:
  • 5 osaseadust, mis koos kujutavad endast tsiviilseadustikku
  • Üksikute juriidiliste isikute liikide kohta käivad seadused, mittetulundusühingute seadus, sihtasutuste seadus
  • Seadusest alamal seisvad aktid – Vabariigi Valitsuse määrused, ministri määrused, KOV-i üldaktid.
    Tsiviilõiguse allikana võib seaduse kõrval olla ka tava – väljakujunenud käitumisnormid, mis ei ole õigusnormid. Tavanormil on allika jõud siis, kui seaduses on sellele viidatud või kui lepingus on sellele viidatud. Nt VÕS § 25 – tavad ja praktika. Tava võib olla tegevuspraktikas välja kujunenud või lepingus või kindlas tegevusvaldkondades välja kujunenud tava. Leping ja seadus alati prevaleerivad tava ees. Valdkonnas väljakujunenud tava ei puuduta füüsilisi isikuid. Kohtupraktikal on tsiviilõiguses tõlgendamise koha pealt suur tähtsus. Kohtupraktika ei kujuta endast tsiviilõiguse allikat. Analoogsed lahendid ei ole kohustuslikud järgimiseks, kuid samasugused kohtulahendid on, kui need on tehtud Riigikohtu poolt.
    1.6 Tsiviilõiguse kehtivus, rakendamine ja tõlgendamine
    1.6.1 Tsiviilõiguse kehtivus
    Siin võib rääkida kolmest aspektist .
  • territoriaalne kehtivus – enamus tsiviilõiguslikke norme kehtivad kogu Eestis. Erandina võib lugeda KOV-i määrusi, mis kehtivad nt eri linnades või valdades. Territoriaalse kehtivusega on seotud ka kollisiooninormid . Need on suunatud sellele, et öelda, millal Eestis kehtiv seadus on kohaldatav või mitte, need on seotud rahvusvahelise aspektiga.
  • Ajaline kehtivus – seadus kehtib sellest ajast alates, millal ta on jõustunud ega oma tagasiulatuvat jõudu. Tsiviilõiguse normidel puudub tagasiulatuv jõud, kui vastupidist ei ole seaduses sätestatud. Teatud seaduste puhul, kus on rakendussätteid palju, võetakse rakendusseadus eraldi vastu. Võlaõigusseaduse tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seadus – see kehtib alates 1.juulist 2002 – see on ühtne rakendusseadus. Selle sama seadus § 2 on oluline TsÜS-i jaoks, kus sätestataksegi see põhimõte, et normil ei ole tagasiulatuvat jõudu, kui seadus ei ole seda just sätestanud.
  • Kehtivus isikute suhtes – tsiviilõiguse normid on kehtivad kõigi isikute suhtes(nii füüsiliste kui ka juriidiliste). Erandid: a) normid, mis on kehtivad ainult füüsiliste isikute suhtes ehk inimeste suhtes (nt Perekonnaseaduse normid); b) normid, mis kehtivad ainult juriidiliste isikute suhtes; c) normid, mis kehtivad ainult teatud liiki füüsiliste või juriidiliste isikute suhted; d) normid, mis kehtivad kodanike ja välismaalaste suhtes – tsiviilõiguses on nad koheldakse neid põhimõtteliselt võrdselt.
    1.6.2 Tsiviilõiguse rakendamine
    Kohaldamine või elluviimine teiste sõnadega. Selle all tuleb mõelda tsiviilõiguse normides sisalduvate reeglite elluviimist või realiseerimist. Rakendamisel on oluline eristada kolme staadiumit:
  • tuleb leida õige norm, mis vastab elulisele situatsioonile
  • selgitada, kas tegelikkuses on olemas normi koosseisu tunnused ehk faktilised asjaolud , mis võimaldavad seda normi kohaldada
  • välja selgitada õiguslik tagajärg – seaduse rakendamisel on põhiprobleem see, kuidas faktilised asjaolud ja õiguslik tagajärg kokku viia.
    1.6.3 Tsiviilõiguse tõlgendamine
    Seaduse mõtte välja selgitamine . Tõlgendada võib mitmel viisil:
  • grammatiline tõlgendamine – kirjapandud normi sisu väljaselgitamine
  • süstemaatiline tõlgendamine – normi tuleb tõlgendada koos teiste normide või teiste seadustega. Siin on üks keskne küsimus üld- ja erinormi vahel. Kui kuskil on antud mingisugune reegel: kui on olemas erinorm, tuleb lähtuda erinormist, kui on olemas üldnorm, kui erinormi ei ole, tuleb lähtuda üldnormist. Üldnormis reeglina ei ole viidatud erinormile. Grammatiline ja süstemaatiline tõlgendamine on praktilisest aspektist lähtudes kõige otstarbekamad.
  • Teleoloogiline tõlgendamine – eesmärgi järgi tõlgendamine
  • Ajalooline tõlgendamine – selline abistavat funktsiooni pakkuv tõlgendamine, nt seaduse dünaamikat analüüsiv
    Seoses tõlgendamisega tõusetub analoogia küsimus. Nt kui tõlgendamise käigus ei leita normi, mis vastaks konkreetsele situatsioonile. Analoogia vajadus tekibki, kui sellist normi ei leita. Tuleb välja selgitada, kas vastava valdkonna, vastava küsimuse reguleerimata jätmine on seadusandja poolt tahtlikult tehtud või on see juhuslikult nii juhtunud. Kui see on spetsiaalselt reguleerimata jätnud, siis võib selle sinnapaika jätta, öelda et õigus seda ei reguleeri. Vt TsÜS § 4. kui seaduses on tekkinud lünk, kui konkreetse situatsiooni jaoks ei ole ette nähtud konkreetset sätet, tuleb kohaldada mingit lähedast sätet, mis reguleerib analoogilist situatsiooni. Eristatakse: a) seaduseanaloogia – samas seaduses leidub norm, mida on võimalik analoogia alusel kohaldada; b) õiguse analoogia – kui samast seadusest ei leita analoogia alusel kohaldatavat normi, siis lähtutakse õiguse üldistest põhimõtetest, eelkõige PS-st tuleneva põhimõtted.
    Kirjandus:
    Köhleri õpik lk 1-27(va 15-18)
    TsÜS § 1-4
    Rakendusseadus § 2
    2. Füüsilised isikud
    2.1. Füüsiliste isikute õigusvõime
    2.2. Füüsiliste isikute teovõime ja selle piiramine
    2.3. Piiratud teovõimega isikute tehingud
    2.4. Elukoht
    2.5. Füüsiliste isikute teadmata kadunuks ja surnuks
    tunnistamine
    2.1 Füüsiliste isikute õigusvõime
    Institutsiooniline süsteem tugineb kolmele vaalale: isikud, asjad ja hagid. Tsiviilõiguses on esimene küsimus, mis on õiguse subjekt . Kui me räägime tsiviilõiguses isikutest, siis peame me silmas tsiviilõigussuhete subjekte, kelle vahel saavad tsiviilõigussuhted üldse tekkida ja kellele saab kuuluda subjektiivne tsiviilõigus. Isikud jagunevad kaheks: füüsilised isikud ja juriidilised isikud. Füüsiline isik on inimene. Tsiviilõiguses, kui rääkida isikust, võib mõelda nii füüsilist kui ka juriidilist isikut, kes on õigussubjekt – õiguste ja kohustuste kandja. Kõiki neid õigussubjekte saab iseloomustada kahe põhikategooria: õigusvõime ja teovõime kaudu. Õigusvõime on määratletav TsÜS-i § 7 lg 1 – Füüsilise isiku (inimese) õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal füüsilisel isikul on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime.
    Õigusvõimest tuleb eristada subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi. Subjektiivne tsiviilõigus on õiguslikult tagatud võimalus ise teatud viisil käituda või nõuda vastavat käitumist teiselt isikult. Subjektiivne õigus on konkreetsele isikule kuuluv õigus. Juriidiline kohustus on isikule kuuluv kohustus midagi teha või millegi tegemisest hoiduda.
    Õigusvõime tähendab lihtsalt võimet, põhimõttelist võimalust olla õiguste ja kohustuste subjekt, kõigil on põhimõtteliselt võrdne võimalus. Tegelikult aga ei saa me öelda, et inimesed subjektiivsetelt õigustelt ja juriidilistelt kohustustelt on täiesti võrdsed, tegelikult ollakse erinevad. Konkreetsed subjektiivsed õigused on vägagi erinevad. Õigusvõime on kõigil ühesugune, kõigil on samasugustele õigustele samasugune võimalus. Õigusvõime algab sünniga ja lõpeb surmaga. See on selline deklaratiivne mõiste, et kõik sünnivad siia ilma tsiviilõiguse mõistes võrdsena. Veel sündimata lapse õigused võivad olla kaitstud, kuid õigusvõime tekib siis, kui ta elusalt sünnib.
    2.2 Füüsiliste isikute teovõime ja selle piiramine
    Õigussubjektiks olek tähendab võimet omada õigusi ja kohustusi. Teovõime olemus seisneb selles, et see tähendab võimet iseseisvalt omandada õigusi ja kohustusi. Põhimõttelt vastab sellele TsÜS § 8 lg 1. Teovõime mõiste on vajalik selleks, teha kindlaks, millal on võimalik iseseisvalt oma õiguslikku olukorda muuta, see seondub just tehingute tegemisega. Õiguste ja kohustuste iseseisev omandamine käibki just tehingute kaudu. Silmas tuleks aga pidada seda, et teovõime kõrval tuleb eristada deliktivõime. Võib isegi teha sellise eristuse: tegutsemisvõime, mille hulka kuulub teovõime ( võime teha iseseisvalt tehinguid ) ja deliktivõime ( võime iseseisvalt vastutada kahju tekitamise eest).
    Teovõime ei saa tekkida täies ulatuses sünniga. Teovõime seondub sellega, kuivõrd saab isik aru sellest, mida ta teeb. Et teovõime saaks täies mahus olla, on kaks eeldust: a) vanus; b) vaimne tervis. Ühesugune ehk täielik teovõime on täiskasvanud inimestel, kes on vaimselt normaalsed, suudavad aru saada adekvaatselt oma tegudest. Teovõime järgi me võime jaotada inimesed kaheks: a) täielikult teovõimelised; b) piiratud teovõimega.
    I teovõimelised:
    - täisealine vähemalt 18 aastane, kelle teovõime ei ole piiratud
    - 15-18 aastane, kui tema teovõime on suurendatud sellises ulatuses, et võrdub täieliku teovõimega (TsÜS § 9 – alaealise huvides ja kui tema arengutase seda võimaldab). Vajalik on seadusliku esindaja nõusolek, kui nõusolekut ei anta , võib kohus ise otsustada. Abiellumine ei oma toimet teovõimele (vt rakendusseaduse § 3).
    II piiratud teovõimega isikud
    - alla 18 aastased:
    a) 0-7 aastased – neil on piiratud ulatuses teovõime
    b) 7-18 aastased – nendest eraldi grupi moodustavad need 15-18 aastased, kelle teovõimet on suurendatud TsÜS § 9 abil, kui nende teovõime ei ole laiendatud 100%-liselt.
    - vaimne tervis: TsÜS § 8 lg 2 teine lause - Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Kellegi teovõimet ei piirata, piiratud töövõime on objektiivne seisund. Ühtegi isikut ei tunnistata teovõimetuks. Enne 2002 tunnistati vaimuhaiged teovõimetuteks, enam seda ei tehta . Mitte kellegi teovõimet ei piirata, seda otsustatakse vaidluse käigus, kas inimene peaks olema piiratud teovõimega. Kui inimene on piiratud teovõimega, võib ta teha vaid teatud liiki tehinguid, teiste tehingute tegemiseks on vajalik esindaja juuresolek , sest muidu loetakse tehing tühiseks. Saab pöörduda kohtu poole ja nõuda eestkostja määramist, sest mitte kedagi ei saa tunnistada piiratud teovõimega füüsiliseks isikuks . Kohus ainult tuvastab tervisliku seisundi, mis langetab inimese piiratud teovõime kategooriasse.
    2.3 Piiratud teovõimega isikute tehingud
    See on piiratud teovõimega isikute kõige kesksem küsimus. Teovõime tähendab ju võimet teha iseseisvalt tehinguid. Järelikult piiratud teovõimega isikute tehingute tegemise võime on piiratud. Nende tehingute juures tuleb eristada ühepoolseid ja mitmepoolseid tehinguid.
    I Ühepoolsed tehingud
    Piiratud teovõimega isikud ei tohi teha ilma seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta ühepoolseid tehinguid. Ühepoolseid tehinguid on tehingute hulgas suhteliselt vähe. Tüüpiline ühepoolne tehing on testament, kus piisab ühe poole tahteavaldusest. See piirang kehtib kõigi piiratud teovõimega isikute kohta: nii alaealiste kui ka vaimselt haigete inimeste kohta, erandiks on alla 7 aastased alaealised ( TsÜS § 12), kelle puhul on igasugune ühepoolne tehing keelatud. Selleks, et piiratud teovõimega isik saaks teha tehingut, määrab kohus sellele inimesele eestkostja ( TsÜS § 10 ). Kui tehing on tehtud ilma eestkostja eelneva nõusolekuta, on tehing tühine.
    II Mitmepoolsed tehingud
    Üldreegel kehtib vaimselt tervete 7-18 aastaste inimeste suhtes, kes võivad teha tehinguid seadusliku esindaja eelneval nõusolekul ( TsÜS § 11). Juhul, kui eelnevat nõusolekut ei ole, ei ole tehing kohe lõplikult tühine, vaid on hõljuvalt tühine. See tähendab, et seaduslik esindaja võib heakskiidu anda ka hiljem. Tehingu võib hiljem heaks kiita ka piiratud teovõimega isik ise, kui ta on saanud teovõimeliseks. Tehingu teine pool võib seaduslikult esindajalt küsida, kas ta kiidab tehingu heaks või mitte. Kui 2 nädala jooksul seaduslik esindaja midagi vastanud, siis loetakse, et tehingut ei ole heaks kiidetud ja siis muutub tehing lõplikult tühiseks, enam ei ole tehing hõljuv. Alla 7 aastaste puhul kehtib TsÜSi § 12, neil ei ole võimalik iseseisvalt tehinguid nii teha, et seaduslik esindaja selle heaks kiidaks. Mitmepoolsete tehingute puhul määrab seadusandja teatud tüüpi tehingud, mida piiratud teovõimega isikud võivad teha iseseisvaid tehinguid, kus seadusliku esindaja nõusolekut ei ole vaja:
  • selliseid tehinguid, millest ei teki otseseid tsiviilkohustusi ( kinkelepingu sõlmimine, piiratud teovõimega isik võib kingi vastu võtta, kui sellest ei teki temale otseseid tsiviilkohustusi). See kehtib vaimselt tervete 7-18 aastaste suhtes, alla 7 aastaste suhtes see ei kehti.
  • Tehinguid võib teha vabaks kasutamiseks antud rahaga , kui selle raha on andnud seaduslik esindaja või raha on antud seadusliku esindaja nõusolekul ( nn taskuraha reegel). See on lubatud ka alla 7 aastastele lastele.
  • Võib teha iseseisvalt tehingu, kui talle on antud vahendid selleks otstarbeks seadusliku esindaja poolt või seadusliku esindaja nõusolekul. See on lubatud ka alla 7 aastastele lastele.
    Piiratud teovõimega isiku eest võib teha tehinguid tema seaduslik esindaja. Siin tuleks pöörata tähelepanu Perekonnaseadusest tulenevatele normidele, piirangutele. Seda õigust on piiratud Perekonnaseaduse § 99 ja § 100. Seal on sätestatud need tehingud, millele on vaja eestkoste asutuse eelnevat nõusolekut ning tehingud, mis on keelatud (eelkõige tehingud iseendaga ). Seaduslik esindaja võib teha ka ise piiratud teovõime isiku nimel ja tema heaks teha tehinguid, arvestades Perekonnaseadusest tulenevaid piiranguid. Seaduslikud esindajad on eelkõige vanemad ( § 55 lg 2 ), teiseks eestkostjad – alaealistel, kellel ei ole vanemaid.
    Seoses teovõime regulatsiooni muudatustega tuleb tähelepanu pöörata rakendusseadusele, tuleks läbi lugeda § 3 ja § 4.
    Teovõime kõrval tuleb eristada otsusevõimet. Otsusevõimest on põhjust rääkida teovõimeliste isikute puhul (TsÜS § 13). Regulatsiooni mõte on selles, et kui isik on teovõimeline, kuid ei saa ajutiselt aru oma tegude tähendusest, siis on ta sellel ajal otsusevõimetu. Mõte seisneb selles, et kaitsta neid isikuid selles seisundis ebasoodsate tehingute eest. Otsusevõimetuna tehtud tehing on hõljuvalt tühine, mis tähendab, et isik võib selle heaks kiita. Kui isik 2 nädala jooksul EI kiida seda heaks, siis loetakse see tehing kehtivaks ( TsÜS § 13 lg 3). Tuuakse selline eelis, kui isik on teinud endale ilmselt kahjuliku tehingu, siis eeldatakse, et ta on otsusevõimetu.
    2.4 Elukoht
    Elukoha mõiste on antud TsÜSi § 14 ja § 15: elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Tsiviilõiguslikult on elukoha määrang oluline tehingute täitmise seisukohalt ( kui miski tuleb täita nt võlausaldaja või kelle iganes elukohas). Kui asi läheb kohtusse, siis tuleb hagi avaldada kostja elukoha järgi. Siis on jällegi elukoha määrang oluline. Elukohta määratletakse tegelike asjaoludega, elukoht võib olla ka mitmes kohas. Kui on tegemist alaealiste või teiste piiratud teovõimega isikutega, siis on määratud see elukoht vastavalt TsÜSi § 15. Elukohast eristatakse tegevuskohta – majanduse- või kutsetegevusega tegelevad inimesed. Tegutsemiskoht puudutab just kutsetegevust, enamjaolt puudutab juriidilisi isikuid ja füüsilisest isikust ettevõtjaid.

    2.5 Füüsiliste isikute teadmata kadunuks ja surnuks tunnustamine
    2.5.1 Teadmata kadunud isik
    Kedagi ei tunnistata teadmata kadunuks. Teadmata kadunuks tunnistatakse isik vastavat TsÜSi § 17. Võidakse tuvastada see selleks, et keegi on teadmata kadunud, et määrata tema
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    TsÜS-i konspekt #1 TsÜS-i konspekt #2 TsÜS-i konspekt #3 TsÜS-i konspekt #4 TsÜS-i konspekt #5 TsÜS-i konspekt #6 TsÜS-i konspekt #7 TsÜS-i konspekt #8 TsÜS-i konspekt #9 TsÜS-i konspekt #10 TsÜS-i konspekt #11 TsÜS-i konspekt #12 TsÜS-i konspekt #13 TsÜS-i konspekt #14 TsÜS-i konspekt #15 TsÜS-i konspekt #16 TsÜS-i konspekt #17 TsÜS-i konspekt #18 TsÜS-i konspekt #19 TsÜS-i konspekt #20 TsÜS-i konspekt #21 TsÜS-i konspekt #22 TsÜS-i konspekt #23 TsÜS-i konspekt #24 TsÜS-i konspekt #25 TsÜS-i konspekt #26 TsÜS-i konspekt #27 TsÜS-i konspekt #28 TsÜS-i konspekt #29 TsÜS-i konspekt #30 TsÜS-i konspekt #31 TsÜS-i konspekt #32 TsÜS-i konspekt #33 TsÜS-i konspekt #34 TsÜS-i konspekt #35 TsÜS-i konspekt #36 TsÜS-i konspekt #37 TsÜS-i konspekt #38 TsÜS-i konspekt #39 TsÜS-i konspekt #40 TsÜS-i konspekt #41 TsÜS-i konspekt #42 TsÜS-i konspekt #43
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 43 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-05-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 358 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor raave Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Mõisted

    õigusnorm, i mandri, lähtutakse era, ii anglo, avalikule õigusele, eraõiguses, tsiviilõigus, mõlemale süsteemile, nt omanikul, alates 1865, muud osaseadused, tsiviilõigus, tsiviilõigus, õigusallikas, õigusallikas, tavanormil, kehtivusega, juulist 2002, rakendamisel, seaduseanaloogia, füüsiline isik, määratletav tsüs, subjektiivne õigus, juriidiline kohustus, õigusvõime, õigusvõime, õigussubjektiks olek, teovõime mõiste, teovõime, ühepoolseid tehinguid, seaduslikud esindajad, otsusevõimest, tsiviilõiguslikult, tegevuskohta, sellel üldreeglil, tunnistamisele, fiktsiooniteooria, sihtvarateooria, kasusaajate teooria, orgaaniline teooria, juriidiline teooria, mõistete tasandil, juriidiline isik, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu alaliigiks, sihtasutus, mittetulundusühing, juhtimisorganiteks, tulundusühistu, vara müümine, äriseadustikus, 125, subjektid, ese, pärandvara, kehaline ese, juristidele, kinnisasja omanik, vallasasjad, eraõiguslik, kasulikud kulutused, tsiviilõigussuhe, tüüpiline omandiõigussuhe, tsiviilõigussuhtes, relatiivsed õigussuhted, subjektiivne tsiviilõigus, subjektiivne tsiviilõigus, absoluutsed õigused, omandiõigus, piiratud asjaõigused, relatiivsed õigused, nõudeõiguse juures, nõudeõiguse alus, alternatiivselt, tsiviilõigussuhete juures, käsundusleping, tulenev kohustus, juriidiline fakt, 1 singulaarõigusjärglus, 2 üldõigusjärglus, nt kokkulepped, rikkumise tagajärjel, teostamine, subjektiivne õigus, kahju tekitamine, subjektiivset tsiviilõigust, hädaseisundi puhul, tehingu mõiste, käsutustehing, käsutustehing, tahe, tahteavaldus, praktilisest aspektist, seoses tahteavaldusega, tehingu tõlgendamisel, teatud juhtudel, tehingu vormil, elektrooniline vorm, lõviosa tehinguid, enamikel juhtudel, 13 kokkulepe, sõlmimise vabadus, sisuvabadus, vastab imperatiivsus, offert, kasutamisel, oferdi mõiste, oferdis, vastamise tähtaeg, offerdi lõppemiseks, sellistel juhtudel, aktspt, kehtetuse küsimus, tühistatav tehing, head kombed, teatud juhtudel, ähvarduse puhul, õiguslik tähendus, lepingu sisuks, tingimuslik tehing, üürileandja, äramuutev, hõljumisaeg, hõljumisaeg, seadusevastane tingimus, seadusest tulenevalt, esindusõigus, volikiri, esinduse puhul, prokuura, esindusõigus, tähtaja tähendus, terminoloogilest, põhilised reeglid, tähtpäev, teatud tähtaja, hagi, hagi aegumistähtaeg, hagi, tähtaja lõppemiseni, tugine aegumisele, lõpetavad tähtajad, seoses kokkuleppega, jõustunud kohtuotsus

    Kommentaarid (5)

    Hkuuskla profiilipilt
    Hkuuskla: Väga hea materjal kõik on hästi välja toodud.
    22:44 25-11-2010
    Djuha profiilipilt
    Djuha: Materjalist oli väga palju kasu !!
    18:43 07-02-2011
    redbullsugarfree profiilipilt
    redbullsugarfree: abiks ikka! :)
    13:12 09-08-2011


    Sarnased materjalid

    56
    doc
    Tsiviiliguse konspekt
    62
    pdf
    Õigusõpetuse konspekt
    57
    doc
    äriõigus konspekt
    28
    pdf
    Konspekt
    29
    doc
    Konspekt
    47
    docx
    Äriõiguse konspekt
    180
    docx
    ASJAÕIGUSE konspekt
    114
    docx
    Tsiviilõiguse üldosa konspekt



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun