LIITADJEKTIIVID Liitomadussõnadeks on liitsõnad, mille põhiosaks on omadus- või kesksõna. Liitomadussõnad jagunevad laiendliitsõnadeks ja rindliitsõnadeks. Produktiivse ja arvukaima rühma moodustavad ne- ja line-liitelise põhiosaga liitsõnatuletised, mis korreleeruvad nimisõna-, kaassõna- või hulgasõnafraasiga. LAIENDLIITOMADUSSÕNA Laiendosaks on: 1. nimisõna (välk+kiire) – nimisõnalise laiendosaga liitmismallid on avatud, võimaldavad semantilise seose korral vabalt moodustada tekstiliitsõnu 2. omadussõna (tume+pruun) – liitomadussõnade moodustustüüp on piiratud produktiivsusega, liitumisvõimalused on seotud moodustusosade semantikaga 3. kinnistüvi (üli+odav) 4. muu sõnaliik (vähe+tähtis). Enim liitomadussõnu on nimisõnalise laiendosaga. Laiendosa saab olla kas lihtsõna (külma+kindel), tuletis (askeldus+rohke), liitsõna (eesmärgi+kindel) või võõrsõna (fantaasia+vaene). Seejuures moodustustüvi on nime
LIITADVERBID (Kasik 381; 408–411) Liitadverbid on erandlik liitsõnatüüp. Liitsõna on harilikult samast sõnaliigist kui selle põhiosa. Läbipaistva moodustusstruktuuriga liitsõnu, kus põhiosa on määrsõna oma põhitähenduses, on vähe: ennevanasti, üleeile, ihuüksi, hirmruttu. Ainus osaliselt produktiivne liitmismall on modifitseeriva esiosaga pool: poolärkvel, poolistukil, poolviltu. Enamik liitsõnalisi adverbe on tekkinud määruse funktsioonis käändsõna-, verbi- või kaassõnafraasidest, mille TÄHENDUS on LEKSIKALISEERUNUD ja SÕNALIIK MUUTUNUD! Sellise sõnaliigimuutuse tõttu kirjutatakse fraas kokku ning see muutub ortograafiliseks sõnaks. Liitsõnades saab küll eristada leksikaalseid moodustusosi, kuid terviku sõnaliik ei vasta põhiosa sõnaliigile. KÄÄNDSÕNAFRAASIPÕHISED VERBIFRAASI- KAASSÕNAFRAASIPÕHISED PÕHISED Liitsõna
LIITVERBID Liitverbid on ortograafilised liitsõnad, mille põhiosa on verb ja mis kirjutatakse kõigis vormides kokku. See eristab neid ühend- ja väljendverbidest, mis kirjutatakse kokku vaid kesksõnavormides (meeldejääv, üleküpsenud, lugupeetud), ja liitsõnalise alussõnaga tuletistest (meeleolu-tse-ma, kooskõla-sta-ma). Alati ei ole komplekstüvelise verbi puhul võimalik üheselt mõista, kas tegemist on tuletise (alaliik > alaliigi-ta-ma) või liitverbiga (liigitama > ala+liigitama). Alussõnaks sobiva liitnimisõna või liitomadussõna olemasolul on kompleksseid verbe tõlgendatud siiski tuletiste, mitte liitsõnadena (koolmeister > koolmeister-da-ma); samal põhjusel ei ole liitverbina tõlgendatud ka nulltuletisi (auhind > auhindama). Liittegusõnad on eesti keeles noor liitsõnarühm. Sõnaraamatulekseemina on kindlaid liitverbe umbes sada viiskümmend, enamik selliseid verbe on sõnaraamatutes koha saanud 20. sajandi viimasel veerandil. Peamiselt on need kasutusel
Sõnamoodustus, EKSAMIKÜSIMUSED 2015, kevad. 1. Sõnamoodustus: tuletamine ja liitmine Tuletamine on uute sõnade saamine liidete abil, liite abil moodustatud sõnu nimetatakse tuletisteks. Eesti keeles on peamiselt järelliited (nt andekas, saarestik, korralik), eesliiteid on vähe (nt ebaõnn). Tuletusliidete abil saab moodustada käänd-, pöörd- ja määrsõnu, liited annavd sõnadele uusi tähendusi. Liitsõnu saadakse sõnade liitmisel. Liitsõna koosneb vähemalt kahest osast, põhisõnaks nimetatakse liitsõna viimast osa, täiendsõna täpsustab, iseloomustab põhisõna (hambaarst, kohvikoor, jalgpall). Liitsõna sõnaliigi määrab põhisõna 2. Tuletusalus. Liide. Tuletis. Tuletuspesa. Tuletusalus e alussõna – sõna, millest on tuletis moodustatud. Alussõna tüvi varieerub. Tuletusliited – väljendavad mingit väga üldist, kategoriaalset tähendust, mis ilmneb konkreetsemalt alles võrdluses tuletu
Kõik kommentaarid