LIITVERBID (0)

LIITVERBID
Liitverbid on ortograafilised liitsõnad, mille põhiosa on verb ja mis kirjutatakse kõigis vormides kokku. See eristab neid ühend- ja väljendverbidest, mis kirjutatakse kokku vaid kesksõnavormides ( meeldejääv , üleküpsenud, lugupeetud), ja liitsõnalise alussõnaga tuletistest (meeleolu-tse-ma, kooskõla -sta-ma). Alati ei ole komplekstüvelise verbi puhul võimalik üheselt mõista, kas tegemist on tuletise ( alaliik > alaliigi-ta-ma) või liitverbiga (liigitama > ala+liigitama). Alussõnaks sobiva liitnimisõna või liitomadussõna olemasolul on kompleksseid verbe tõlgendatud siiski tuletiste , mitte liitsõnadena (koolmeister > koolmeister-da-ma); samal põhjusel ei ole liitverbina tõlgendatud ka nulltuletisi (auhind > auhindama).
Liittegusõnad on eesti keeles noor liitsõnarühm. Sõnaraamatulekseemina on kindlaid liitverbe umbes sada viiskümmend, enamik selliseid verbe on sõnaraamatutes koha saanud 20. sajandi viimasel veerandil. Peamiselt on need kasutusel oskuskeeles, ühiskeelde on juurdunud vähesed. Liitverbe võib siiski pidada kasvavaks komplekssõnade tüübiks, sest uusi liitverbe leiab nii ajakirjandusest kui ka interneti suhtlusmeediast.
Liitverbid on enamasti tekkinud tuletatud põhiosaga liitnimisõna reanalüüsil, mille tagajärjeks on pöördtuletis, s.t nimisõnaliite ees olevat kompleksset tüvekuju on hakatud kasutama verbina ( iseteenindus > iseteenindama, esilinastus > esilinastuma).
Liitverbi põhiosa võib olla lihtverb (eel+ tellima ), tuletis (taas+elustama) või võõrverb (kaas+finantseerima). Laiendosaks on harilikult piiratud hulk muutumatuid sõnu (järel+valmima), kinnistüvesid (esi+linastuma), harvem ka omadussõnu (kiir+uisutama) või nimisõnu (kaitse+pookima).
Muutumatutest sõnadest moodustavad liitverbe sagedamini taas (taas+esitama), eel (eel+soojendama), järel (järel+küpsema) ja üle (üle+ hindama ). Lühi- jm kinnistüvelisi liitverbe on nt esietendama, nurisünnitama, biolagunema, taandarenema. Potentsiaalsete liitverbide eeskujusid kinnistüvelise laiendosaga liitkäändsõnade kujul on sõnastikes rohkesti (salaharrastus, - kartus , -luure, -mõte, -sosin). Kõige rohkem kinnistüvelisi sõnaraamatulekseeme on esiosaga ala-, sageli on neil kõrval üle-alguline liitverb (nt ala- ja ülehindama). Kinnistüvelised liitverbid on sisemise struktuuri järgi kindlad liitsõnad, nendele vastav lahkukirjutatud fraas ei ole võimalik.
Nii omadussõnalise kui ka nimisõnalise laiendosaga liitverbe on sõnaraamatulekseemina paarkümmend. Esimesed korreleeruvad verbifraasiga, mida laiendab viisimäärsõna (sügavkülmutama, vrd sügavalt külmutama); enamasti on need moodustatud teatud erialade terminina. Korduvad laiendosad on sügav, külm, kuum, märg , kuiv ja peen. Nimisõnalise laiendosaga liitverbide laiendosad ei kordu, samuti pole moodustusosade vahel süntaktilist seost. Kõigi nende paralleelina on kasutusel märksa levinumad deverbaalse põhjaga liitnimisõnad (vrd ravikindlustama ja ravikindlustus). Moodustustüve vorm on sama kui rööpnimisõnas, enamasti nimetav, harvem ka omastav (kaitsepookima). Suur osa sellistest liitverbidest on kasutusel eelkõige oskuskeeles, ent kasutusnäiteid leidub ka ajakirjanduskeelest. Tekstides leidub näiteid ka selliste nimisõnalise laiendosaga liitverbide kasutusest, mida sõnaraamatutes ei ole, küll aga leiab sealt vastava deverbaalse põhiosaga liitnimisõna (nt kaitsesüstima, kujundujuma, vesivõimlema).
1