Iga ühiskond tegeleb kuritegevuse kontrolliga. Kontrollides kuritegevust, luuakse kindlat keskkonda. Kaitstakse ühiskonna põhiväärtust. Iga riik peab looma väga kiiresti endale lojaalse ühiskonna ja kuritegevuse kontrolli institutsiooni. Eesti kriminaalpoliitika on sisuliselt mõjutatud tänases Euroopas kehtivatest põhimõtetest ja tavadest. Näiteks, surmanuhtlust asendati eluaegse vangistusega. Küsimus oli, kas on see sobiv viis? Tänasel päeval küsimuseks on vangla karistus. Näiteks palju inimest panna vanglatesse? Vangla karistust kasutatakse suhteliselt vähe ja see on lühiaegne. Põhimõtteks on vabaduse hind. Abolitsionismi arusaam - tähendab seda, et riiki ei nähta kõikide asjadega tegeleva institutsioonina, riik on nn heatahtlik kohtunik. Tal ei ole nii suurt õigust inimese elu üle. Vangide vähene arv. Dekriminaliseerimine - peab olema vähe käitumisviise, mille puhul on vaja riigi sekkumist inimeste käitumisse
kaitsealased süüteod. Kuna lähtudes õigushüvedest, siis mõnikord lähtutakse ka subjekti tunnistustest. Mis on KarS? § 1 lg 2 legaaldefinitsioon. (2) Karistusseadus käesoleva peatüki tähenduses on käesolev seadustik või muu seadus, mis näeb ette karistuse süüteo eest. ÕN-l on oma süsteem. Sageli sanktsioon on mingis teises ÕA-l. Mis on süüteod? Kuriteod ja väärteod (mitte ühiskonna ohtlikkusest). Neid eristatakse sanktsiooni liige järgi. Rahaline karistus, mitte ,,rahatrahv". Rahaline karistus on väärteo eest, kuna arvestatakse päeva eest, mitte ühetega. Vangistus, vanasti ,,karistati vabaduse karistusega (isiku kinnivõtmine enne tõkendi lahendamist, arest jne, aga vangistus on karistus kuriteo eest)". Oluline on võimalik karistuse liik. Üldosa laieneb nii ühele, kui teisele. Mis on jaotuste veel aluseks? Karistuse aluseks on konkreetses ühiskonnas omaks võetud arusaamad, mis on süütegu ja mis on karistatava teo olemuseks
Thomas Hobbes´i ühiskondliku lepingu teooria järgi on riigi kohustuseks kaitsta inimesi, kindlustada neile avalik rahu ning turvalisus.1 Kirjeldatud eesmärki aitab riigil saavutada karistusõigus, mille ülesanne demokraatlikus õigusriigis ongi ühiskonna kui inimeste sotsiaalse kooselu kaitse, rakendades seadusandja poolt ettenähtud sanktsioone, makstes nende kohaldamisega kätte tehtud ülekohtu eest ning uut ülekohut ära hoides.2 Tihti aga ei täida karistus oma eesmärki: vanglast vabanenu ohustab taas inimeste turvatunnet ning ei karistusõigus ega riik suuda sanktsiooni kohaldamisega täita oma kohustust. Lihtsalt kättemaksmisel puudub aga käesoleva töö autori arvates igasugune mõte. Ka Platoni poolt vahendatud tsitaat Protagoraselt ütleb: ,,ükski tark inimene ei karista sellepärast, et on patustanud, vaid et enam ei patustaks."3 Ühiskonna liikmete kaitsmiseks ei piisa vaid kurjategija poolt toime pandud teo ehk süü
5) Hälvikusse suhtutakse kui inimesse, kes oma eesmärkide nimel on otsustanud teiste õigusi rikkuda. 6) Inimene normaliseerub, kui tekitada neile kannatusi proportsioonis saadud naudingutega. 7) Eesmärgiks on süüdlases teiste huvidega arvestamise motiivi tugevdamine. Sellele teooriale tugineb avalik arvamus, et kuritegevust on võimalik vähendada ainult karistuse kandmisega. Naudingut saadakse 1 ühik, sellele peab vastama kannatus (formaalne karistus, millele lisandub moraalne karistus). Kannatuste 1 ühik korrutatakse aga vahelejäämise tõenäosusega ja riskiprotsendiga ja karistuse lähedusega jne. Probleeme tekitab antud lähenemisviisi puhul küsimus, et mida mõista naudingu ja kannatuste proportsionaalsuse all. Esmapilgul tundub, et vahekord peaks olema 1:1, kuid sinna ette tuleb lisada veel kannatuste hulka suurendav koefitsient, mis on iga juhtumi puhul erinev st. 1:k*1
võib toimuda ka katseaja viimasel päeval (15 päeva käib inimene veel tööl), katseajal viibival inimesel on õigus nõuda vestlust 5) ettenägematute asjaolude ilmnemine (vähesed teadmised ja oskused), ette teatamine 15 päeva 6) töövõime vähenemise tõttu (ametnik on haiguslehel 4 kuud järjest või kalendriaasta jooksul 5 kuud kokku) 7) distsiplinaarsüüteo eest- valitakse karistuseks noomitus, kõige rangem karistus on töösuhte lõppemine (etteteatamist ei ole), arvestatakse isikut ja tegu 8) vabastatakse asjaolude tõttu, mis välistaksid ametniku teenistusse võtmist, etteteatamist ei ole; alluvussuhe oma lähisugulasega Makstakse lõpparve. 8 Töölepingu lõppemine: Lõppemise alused on fikseeritud nii: 1) kokkuleppel lõpetamine etteteatamise tähtaega ei ole, kirjalikku
ASJAÕIGUS Esemed 1) Asjad asi on kehaline ese 2) Õigused seaduses näidatud juhtudel kohaldatakse õigusele asja kohta sätestatut 3) Muud hüved mis võivad olla õiguse objektiks Asjaõigus tsiviilõiguse ühe instituudina on õigusnormide kogum, mis reguleerib asjadega seotud õigussuhteid nii paigalseisus kui ka nende muutumises. Põhiliseks õigusallikaks, mis reguleerib asjaõigusega seonduvat, on asjaõigusseadus (AÕS), samuti TSÜS, asjaõigusseaduse rakendamise seadus, korteriomandiseadus ja kinnistusraamatuseadus. Asjaõigused on või lõppemine (äramuutva tingimusega tehing) on omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused (AÕS §5): Servituudid Reaalkoormatised Hoonestusõigus Ostu eesõigus Pandiõigus Seadusega võib sätestada ka muid asjaõigusi. Asi on kehaline ese (vt TSÜS §49 lg 1). Esemena on seaduses defineeritud asju, õigusi ja muid hüvesid, mis võivad olla õiguse objektiks (vt TSÜS §48).
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSINSTITUUT Avaliku õiguse õppetool Kriminaalõiguse, kriminoloogia ja kognitiivse psühholoogia õppetool Alar Salu ALTKÄEMAKS KARISTUSÕIGUSES Bakalaureusetöö Juhendaja: Olavi Jaggo Tallinn 2007 Olen koostanud bakalaureusetöö iseseisvalt. Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, olulised seisukohad, kirjandusallikad ja mujalt pärinevad andmed on viidatud. ___________________________________ 28. mail 2007.a. Töö vastab bakalaureusetööle esitatud nõuetele ___________________________________ 28. mail 2006.a. ________________________________________________________ Kaitsmisele lubatud _____ . __________________ 2007.a. Kaitsmiskomisjoni esimees ___________
ähvardama. Tegelikult karistuse hulk, mida oleks vaja rakendada selleks, et indiviid otsustamise hetkel loobuks kuriteo toimepanemisest, on ääretult kõrge. Meie jaoks ka vastuvõtmatult kõrge. Antud juhul me karistame kättesaadud kurjategijat nii rangelt vahendina, sest tahame saata kurjategijatele signaali välja, et ei tasu kuritegu toime panna. Ei tohi karistada rangemalt sellepärast, et kõiki kätte ei saa. Tegelikkuses tegelik karistus on oluliselt kõrgem naudingust. Teine põhjus, miks selle mudeli järgi karistus välja mõõta ei saa on, et me ei ole nii rikkad, et nii rangeid karistusi me suudaks kohaldada. Karistused hakkavad meile ka ebaõiglased tunduma. Mudel ei tööta sellisel määral, et sellega saaks kuritegevust täiesti ära hoida. Kindlasti mitte ei saa sellest mõttekäigust teha järeldust, et karistuste kohaldamisel kuritegusid ära hoida võimalik ei ole.
Kõik kommentaarid