20.sajandi muusika (teosed) (0)

20. sajandi musikat iseloomustab stiilide rohkus ja mitmekesisus . 20 sajandi muusika on tugevalt seotud eelneva sajandi romantismi traditsioonidega. Hiljem areneb hilisromantismist välja ekspressionism ja sealt uusviini koolkonna looming. Romantism andis ka tõuke rahvusromantiliste koolkondade sünniks. Silma paistvaim helilooja on Jean Sibelius.Prantsusmaal oli põhiliseks impressionism mille vastukaaluks tekkis neoklassitsism. Teise maailmasõja muusikat võib nimetada avangardismiks.Tunnis kuulasime me palju erinevaid 20.sajandi kronos teoseid.
Itamza ,,Escalay’’ oli aeglane . See meenutas mõnest kohast India kultuuri . Selles oli ka hästi palju kordusid. Minule endale isiklikult see teos eriti ei meeldinud.
John Zorni on ameerika helilooja . Tunnis kuulasime me ,,9-piuline nuut ’’ . See meenutas kohati väga multifilmi ,,Tom & Jerry ’’ tunnusmuusikat, mis mulle väga meeldis. Oli selline äratundmise rõõm. Kindlasti oli see üks mu lemmik teosed nendest kuulatud teostest.
John Adams ’i teos ,,Väike serenaad ’’ oli hästi kiire . Minu arvates ei läinud helid väga kokku.See teos kirjeldas hästi kiiret elu. Kuna ma ei ole eriti sellise kiire muusika armastama siis see mulle eriti ei meeldinud.
Hildegard von Bingensil oli aeglane teos . See oli selline väga agraarne.
Alfred ,,Kurvad laulud’’ oli hästi sügav. Sellel oli väga hea kooskõla. Pani mõtlema enda mõtteid. Teist korda ma usun, et ei kuulaks seda,sest see pole minulik teos.
Gabriela Ortiz ,, Surnute altar ’’ oli rõõmus ja rütmikas. Tekkis tunne nagu oleks folgil mingisugust kontserdi vaadanud, sest enamasti olen kuulnud seda laadi muusikat suvisel folgil. Viiuleid ja tšellot mängisid maskides inimesed,kes kujutasid vist surnuid surnuid.
Jimi Hendrix ,, Lilla udu’’ on päris hea viis. Selline sisukas ja palju ütlev. Väga huvitav. Kujutan ette ,et ma oleks seda paar aastat tagasi isegi igapäevaselt kuulanud
Olari Elts on orkester ,, Nyyd ’’ dirigent .Kuulasime teost ,, Signaalid taevast’’ ,mis koosnes kahes osast. Esimene osa oli Torn Takemitsu ,,Öösignaal’’. See oli nagu aeglustatud versioon mängumuusikast. Natukene isegi igav ja väsitav. Ei suuda keskenduda . Teine osa oli Erki -Sven Tuuri ,,Puhta vee mälestuseks’’, see oli sügav ja jõuline. Isegi natukene sünge. Tekkisid vastuolulised emotsioonid .
Viimane teos , mida me kuulasime oli Schwantner’i ,,On mäestik tõusmas ei kuskilt’’. See oli selline müstiline teost.Müstiliseks tegi võib-olla asja löökpillid.