1-maailmasõda (0)

1.Vene revolutsioon 1917. aasta revolutsioonid Venemaal tõid endaga kaasa keisrivõimu kukutamise ning 
Venemaa Nõukogude Vabariigi loomise. Esimesena toimus 1917. aasta märtsis (vana 
kalendri järgi veebruaris) Veebruarirevolutsioon, mille tulemusena loobus troonist keiser 
Nikolai II ja moodustus Venemaa Vabariik, mida asus juhtima Ajutine Valitsus eesotsas vürst
Lvoviga. Novembris  toimus aga Oktoobrirevolutsioon, millega bolševikud kukutasid Ajutise 
Valitsuse ja alguse sai Venemaa Nõukogude Vabariik, millest kujunes hiljem Nõukogude Liit.
Veebruarirevolutsioon algas pealinnast Petrogradist sotsiaalsete probleemide süvenemise 
tulemusena. Toimuva maailmasõja tõttu oli tööstuse rõhk suunatud sõja toetamisele, suur 
osa põllumajanduses töötavatest meestest oli mobiliseeritud sõjaväkke ja seetõttu oli 
halvenenud linnade varustamine toiduainetega. 18. veebruaril streikisid sõjaväe tarvis 
militaartoodangut andva Putilovi tehase töölised, nõudes palgatõusu. 8. märtsil  alanud 
demonstratsioonil nõuti kohalike sõjatehaste tööliste toiduainetega varustamise ja 
elamistingimuste parandamist. Demonstrandid hakkasid juba järgmisel päeval esitama 
poliitilisi nõudmisi sõja lõpetamiseks. 10. märtsil toimus kogu Petrogradi hõlmav streik. 2.Bolsevike võimuhaaramine Oktoobrirevolutsioon ehk oktoobripööre ehk Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon oli 
Petrogradis 6.–8. novembril 1917 toimunud riigipööre, mille käigus bolševikud kukutasid 
Venemaa Ajutise Valitsuse. Oktoobrirevolutsioon laiemas mõttes hõlmab bolševike võimu 
kehtestamist kogu Venemaal. Sellest sündmusest sai alguse Nõukogude Venemaa ja 
seejärel Nõukogude Liit. Alates 1927. aastast hakati Nõukogude Liidus kasutama nimetust 
Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. 31. jaanuaril 1918 toimunud kalendrireformi tõttu 
tähistati Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva Nõukogude Liidus 7. novembril. 
Oktoobrirevolutsiooni aastapäev oli Nõukogude Liidu tähtsaim riigipüha, mida tähistati kahel 
töövabal päeval 7. ja 8. novembril aastatel 1927–1991. Aastatel 1918–1990 korraldati 
sündmuse meenutuseks 7. novembril Moskvas Punasel väljakul sõjaväeparaade. 3.I MS.lõpp ja tulemused    1918. aasta veebruaris okupeerisid Saksa väed Ukraina, Mandri-Eesti, Pihkva ja osa 
Valgevenest. 3. märtsil allakirjutatud rahu kohaselt jäid vallutatud alad Saksamaa võimu alla.
7. mail sõlmis Rumeenia Keskriikidega Bukaresti rahu. Kui sõjategevus idarindel oli 
lõppemas, otsustas Saksa väejuhatus, rakendada kõik jõud, et võita sõda läänerindel. 
Jätnud itta 40 teisejärgulist diviisi, koondas Saksa väejuhatus läänerindele 192 diviisi liitlaste
178 diviisi vastu. Samas moodustasid need sakslaste diviisid riigi viimase elavjõu reservi 
ning inglaste ja prantslaste olukord oli samaväärne. Vaid ameeriklased võisid koondada 
läänerindele veel sadu tuhandeid sõdureid. Seega üritas Saksa väejuhatus võita sõda enne, 
kui rindele saabuvad ameeriklased.Võitjad said uusi maid ja palju eeliseid. 10. septembril 
1919 sõlmisid liitlased Saint-Germainis Austriaga rahu, 27. septembril 1919 Neuilly rahu 
Bulgaariaga, 4. juunil 1920 Trianoni rahu Ungariga, 10. augustil 1920 Sevresi rahu Türgiga.
Rahulepingutega vähendati kaotanud riikide territooriumi ning pandi neile majanduslikke, 
poliitilisi ja sõjalisi kohustusi. Sõja tagajärjel Austria-Ungari lagunes, tema alal tekkisid 
Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia. Serbia, senised Austria-Ungari lõunaslaavi piirkonnad ja 
Tšernogooria liitusid Serbia-Horvaatia-Sloveenia (hiljem Jugoslaavia) kuningriigiks. 
Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome. Saksamaa kaotas osa territooriumi


Poola alasid jm, kokku 73 485 km2, kus elas 7,3 miljonit inimest)¹, asumaad ja 
suurriigiseisundi. Briti impeerium saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik. 
Märgatavalt tugevdas oma seisundit USA: sõja tagajärjel hakkasid Euroopa riigid temast 
majanduslikult sõltuma. 1921. aastal oli nende võlg USA-le 21 miljardit dollarit.
Venemaa väljalangemisega imperialistlike riikide seast Oktoobrirevolutsiooni tagajärjel 
jagunes maailm kapitalistlikuks ja sotsialistlikuks süsteemiks ning algas kapitalismi üldkriis. 
Saksamaal, Austrias, Poolas, Soomes ja Argentinas tekkis sõja lõpus ning mitmel pool mujal
varsti pärast sõja lõppu rev. marksistlik partei. Peale Venemaa toimus revolutsioon ka 
Saksamaal, Austria-Ungaris, Türgis ja Bulgaarias. Versailles-Washingtoni lepingute 
süsteemiga loodud poliitikas peitus uue maailmasõja alge. 4. Saksamaa lüüasaamine. Versaille rahuleping Versailles' rahuleping on 28. juunil 1919 liitlasriikide ja Saksamaa vahel Prantsusmaa 
pealinnas Pariisis Versailles' lossi Peeglisaalis sõlmitud leping, mis jõustus 10. jaanuaril 
1920 ning mis lõpetas esimese maailmasõja. Rahuleping allkirjastati päeval, mil möödus viis
aastat esimese maailmasõja vallandanud ertshertsog Franz Ferdinandi atentaadist. 
Lepinguga lõpetati 11. novembril 1918 sõlmitud ja Compiègne'i vaherahuga alanud 
rahuprotsess.   1918. aasta juuli lõpuks oli sakslastel läänerindel jõud otsas. Seda nähes  asusid lääneliitlased vastupealetungile, kasutades oma tehnilist ülekaalu. Sakslased polnud 
suutnud oma tankitööstust korralikult käivitadagi, aga inglastel-prantslastel oli õnnestunud 
tankide tootmist suurendada ja tanke ka täiustada. 8. augustil 1918 andsid Prantsuse ja 
Inglise – õieti küll Kanada ja Austraalia – korpused 600 tanki toetusel sakslastele Amiensi 
juures ränga hoobi ning paiskasid nad tagasi. Kindral Ludendorff nimetas 8. augustit Saksa 
armee ajaloo „mustaks päevaks”. Kaotusi kandes tõmbusid Saksa väed tagasi nn 
Hindenburgi liinile, s.o kunagisele läänerindele, pannes siin vastase edasiliikumise seisma. 
Saksa sõdurite võitlusvaim oli aga murtud. Rindele jõudnud ameeriklased polnud küll nii 
kogenud kui inglased või prantslased, kuid neid oli palju. Saksa sõdurid hakkasid mõistma, 
et nad ei suuda seda sõda võita. Septembris pidi Saksa väejuhatus tunnistama, et 
Saksamaa on sõjaliselt löödud ning tegi 29. septembril 1918 keisrile ettepaneku alustada 
rahuläbirääkimisi. 5.Versaille rahulepingu mõju II Maailmasõja puhkemisele Versailles' rahulepingu mitmed sätted osutusid väga karmiks. Nii näiteks ei olnud sõjas 
laostatud Saksamaa võimeline maksma reparatsioone. Kõigele lisaks tundus äärmiselt 
ebaõiglasena ka see asjaolu, et kogu vastutus I maailmasõja puhkemise pärast pandi saksa 
rahvale. Tõepoolest, kuidas sai süüdistada vaid sakslasi? Maailmasõja puhkemise ajendiks 
oli ju Serbia rahvuslaste antentaat Austria-Ungari troonipärijale! (28. juunil 1914. aastal 
tappis Sarajevos serbia rahvusest tudeng Gavrilo Princip ertshertsog Ferdinandi.) Järelikult 
oli õigus neil, kes väitsid, et Entente' riigid tegid Saksamaast ja saksa rahvast patuoina, 
kellele pandi vastutus kümnete miljonite inimelude eest. Selline ebaõiglus põhjustas 
Saksamaal rahulolematust Weimari Vabariigi ja selle demokraatliku elukorraldusega. 
Aastatel 1919-1922 leidsid Saksamaal aset mitmed mässud ja riigipöördekatsed. Peamiselt 
osalesid neis armeest demobiliseerunud sõdurid, kes rasketes majandusoludes ei leidnud 
tööd ja kes kogu oma energia kulutasid selleks, et terroriseerida kaaskodanikke. 1920. aasta
kevadel üritasid nad haarata võimu (nn. Kappi putsch). Veidi varem, 1919. aasta jaanuaris 


korraldasid Saksa kommunistid (nemad olid loonud Spartacuse-nimelise liidu) oma 
võimuhaaramise katse. Kõigele lisaks pandi Saksamaal toime rohkesti poliitilisi mõrvu, mille 
ohvriteks langesid eelkõige need poliitikud, kes sõlmisid Entente´ga vaherahu. 1919. aastal 
asutas väikearvuline äärmuspoliitikute rühm Saksa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei; 
1921. aastal sai selle juhiks (Führer) Adolf Hitler. Erakonna ideoloogia toetus vihkamisele, 
mida saksa rahvas tundis Versailles' rahulepingu vastu. Samas kaotas demokraatliku 
Saksamaa valitsus elanikkonna toetust ja sageli ei tulnud ta toime korra hoidmisega riigis. 
1920. aastate alguses valitsesid Saksamaa linnade tänavatel kaos ja anarhia.