ja kasiti, pandi ka ilusasti riidesse. Ball oli tema jaoks raske kuna ta kandis ühte suurt ja rasket kaelakeed, ta pidi seal kõigile naeratama. Tema kätt suudeldi ja teretas kõiki ning ta käsi väsis väga ära. Margarita soovis, et lõpetatakse ära ühe naise lauale rätiku (millega ta lämmatas oma lapse) viimise. Ta soovis ka seda, et ta Meister vabastatakse. 7. Kuidas said Meister ja Margarita oma korteri tagasi? Mida käskis Levis Matteus Wolandil teha? Tänu Wolandi abile, ta kinkis neile tagasi katusekorteri. Levis Matteus käskis Wolandil Meister ja Margarita kaasa võtta. See oli Meistri tasu leida rahu. Azarello läks nende juurde, võttis nad kaasa. Meister jättis linnaga hüvasti ja nad sattusid Pilatuse juurde. 8. Mis juhtus valuutapoes? Seal oli üks kohver, kus pidi olema kümnerublased, aga seal olid hoopis paberilipikud.
Kahjuks ei mõistnud Wolandit kirjanik Beriloz, kes oma peast ilma jäi trammi alla jäädes. Ivan, nähes seda kõike pealt ning teades, kuidas professor ennustas ette Berilozi surma, hakkab arvama, et Woland ei ole mingi ettekuulutaja vaid mõrvar. Inimese ettekuulutuse järgi ei saa väita, et ta oleks seda teinud. Tuleb otsida vettpidavaid tõendeid, oma arusaamade kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Kuna Ivan otsustas hakata professorit jälitama ei jäänud Wolandil muud üle kui saata ta segastel asjaoludel hullumajja. Poeet ei olnud tegelikkuses paha ja ta ei soovinud halba, kuid tema tegevus segas musta maagia omanikul sooritamast edasisi toiminguid. Saatana sarved olid lihvitud nii teravaks, et tavainimesed nende vastu end kaitsta ei saanud ja nii sattuski üks hea tegelane närvikliinikusse ja teine, kirjanik Beriloz, manalateele. Ainuisikuline
Woland ei saanud valguse vastu, siinkohal on valguseks Meistri ja Margarita armastus ning Meistri looming. Kuigi Woland on kuri ning teda peetakse Pimedusevürstiks tunnustas ta headust. Seda näitab ka Wolandi soov teha küll halba, kuid ta teod olid tegelikult head, seda näitas ka tema Moskvasse tuleku põhjus: viia Meister ja Margarita taas kokku ning anda Meistrile rahu. Woland ning tema kaaslased teadsid kõigi tegelaste minevikku ning Wolandil oli väga kerge otsustada ka nende tulevikku. Kui Woland ei tahtnud otseselt ise head teha, siis sellegipoolest tegi ta head läbi teiste. Näiteks lasi Woland küll Meistril prokuraatori saatuse otsustada ning Margarital päästa Frieda, kuid tegelikult oli võim nende saatus otsustada siiski Wolandi käes ning ta kasutas seda lihtsalt läbi Meistri ning Margarita. Näide raamatust: Woland "Niisiis, mina seda tegema ei hakka, te teete seda ise."
Väike, laiad õlad, kihv,vastik nägu, tulipunased juuksed, silmal kae. Ta eelistab pigem füüsilist rünnakutohvri lollitamisele ja temaga mängimisele. Korovjov Wolandi tõlk,vahel nimega Fogott. Pikk, kõhn ja irvitav,näpitsprillidega,millel üks klaas katki. Wolandi üks kaaskondlastest kes suurema osatema asju ära ajas (näiteks hotellitubade hankimine jms) Kass PeemotInimekeelt kõnelev,vurrud uljalt õieli ja kahel jalal kõndiv must,suurkass, aitab Wolandil "karistusi" täide viia, Näiteks musta maagia etendusel rebisBengalskil(teatri teadustaja) pea otsast( ja pärast vist pani selle valepidi otsa tagasi).Peemot käib ja lõbustab ennast ka aegajalt omal jõul,narrides inimesi, ükskordpidutses mingite politseinikega. Hella punased juuksed, arm kaelal, fosforrohelised silmad, alasti.KohtubVarenuhhaga.Tegu veel ühe Wolandi kaaslasega. Idee: paisatakse segi meile mõistetavad aeg-ruumi suhted
inimene loob selle ise. Varasemale arusaamale vaatamata eksistensialistid kirjeldavad inimest, kui jumala loodud olendit, kellele on antud elu ning väärtused. Näide on tuua Fjodor Dostojevski teosest "Kutiöö ja karistus", kui Raskolnikovile oleks nagu antud kellegi poolt ülesanne teha halvaga, midagi head. Ehk siis ta tappis inimese, kes teisi pettis. Tal olid väärtused ning eesmärgid paigas ja teada. Samuti oli Meister ja Margaritas kus Wolandil oli ülesanne teiste uskumusi, arusaamasi ning käitumist mõjutada või muuta. Nii ka Fausti Mefisto. Eksistensialism on tugevalt seotud usu ja religiooniga ning on kõigis ühiskondades inimeste elu ja kultuuri kujundamisele tohutut mõju avaldanud, mistõttu religioosse hariduseta jääb maailma kultuuripärandi mõistmine puudulikuks. Võib olla usu pärast just polegi see kirjandusvool enam nii populaarne.
Nagu tasuks sellise haruldase suhtumise eest laseb kirjanik nad vabaks. Meister on päris selgelt Bulgakov ise, seda tõestab ka fakt, et raamatus esitatakse teda kui 38-aastast meest. Aastal 1929, kui romaani kirjutamine algas, oli kirjanik nimelt nii vana. Paralleele tekitab ka peategelase loomingu suhe avalikkuse ja kirjastustega. Ei ole kahtlustki, et Meister kirjutas igavese teose (tekib ka küsimus, kust ta selle idee sai, kui tegemist oli tõestisündinud looga; kas äkki ei olnud Wolandil sellega midagi pistmist?), kuid tolleaegsele hämarale rahvamass-ajale midagi nii säravat lilhtsalt ei saanudki sobida. Ütleks, et romaan oli neile inimestele liiga hea, kes istusid kirjanike eliitkohvikus ja mandusid päevast päeva. Ometi oli selline suhtumine Meistrile loomuomaselt võõras, kuigi see oleks ta päästnud suurest meeleheitest. Temagi, nagu Jeua Ha-Notsri, oli omakasupüüdmatu ja uskus inimeste tegelikku headusse
Ta üritas aknast läbi hüpata, aga klaas ei purunenud ja ta prõntsatas vastu põrandat tagasi. Arst arvas, et tal on skisofreenia ja tegi talle uinutava süsti. Seejärel Ivan vajus unne. Seitsmes peatükk: Stjopa ärkas ülesse oma korteris ja tema ees seisis tundmatu isik. Ta ei mäletanud eilsest eriti midagi, sest oli joonud. Tema ees seisev mees nimetas end Korovjeviks ja rääkis, et Stjopa oli teinud tema sõbra Wolandiga eile lepingu. Lepingu sisu oli selles, et Wolandil on õigus seitse päeva tema korteris ööbida ning lubas esineda Varietee teatris. Korovjev mainis, et Stjopa oli andnud ka allkirja, aga Stjopale ei meenunud miski. Stjopa läks kööki toateenijanna Grunjaga rääkima, aga ta oli äkitselt kadunud. Ta suundus tagasi magamistuppa, kuhu oli ilmunud 3 olevust: rääkiv kass Peemot, punapäine Azazello ja Woland. Stjopal hakkas pea ringi käima ja ta minestas. Ärgates leidis ta end muulilt, teadmata kus ta on, minestas ta jällegi.
Tegelased: Azazello, Woland, Peemot, Korovjev, Levius Matteus Azazello ja Woland olid Moskva ühe kõrgema maja katusel ja vaatasid linna. Äkitselt ilmus nende juurde Matteus Levius palvega, et Woland viiks meistri endaga allilma kaasa, sest vaid seal saavat viimane rahu. Ta palus ka meistrit õnnelikuks tegeva ja tema pärast palju muret näinud naise kaasa võtta. Woland saatis Azazello seda käsku täitma. Ilmusid Korovjev ja Peemot ning palusid käske, mida täita. Neid ei olnud Wolandil enam anda, aga ta sõnas, et varsti asuvad nad teele. XXX peatükk Tegelased: meister, Margarita, Azazello Azazello läks Margarita ja meistri keldrikorterisse sõnumiga, et Woland soovib nendega jalutada. Mõlemad olid nõus. Azazello tõi kaasa ka veini, mida neile pakkus. See vein mürgitas Margarita ja meistri, nad surid ja asusid põrgu poole teele. Enne käisid nad veel läbi vaimuhaiglast, kus meister jättis Ivanuskaga hüvasti ning soovitas Ivanuskal meistri raamatut
Üle kõige soovisid meister ja Margarita elada vaikselt oma keldrikorteris. Seal elas, aga juba elanik. Wolandi kaotas mehe ning ta nime dokumentidest nagu teda poleks olnudki. Natasa palus, et teda jäetaks nõiaks ja ta soov täideti. Sisse tuli Nikolai Ivanovits, kes palus tõendit selle kohta, kus ta oli öösel viibinud. Ka see palve täideti. Nüüd tuli Varenuhha, kes ei soovinud enam vampiir olla. Ka tema soov täideti. Romaani käsikirjad, mille meister oli ära põletanud, olid Wolandil tervetena olemas ja ta lasi need kohvrisse pakkida. Maragritale andis ta teemantitega hobuseraua. Seejärel asuti koduteele. Koridoris kaotas Margarita hobuseraua ära. Ringi luusiv Annuska võttis selle endale. Azazello sai selle aga tema käest tagasi. Peagi oli Margarita keldrikorteris ja uuris käsikirju. Ta kartis, et see kõik on uni ning kui ta ärkab kõik kaob. See aga polnud uni. Kahekümne viies peatükk: Kuidas prokuraator püüdis päästa Karioti Juudast
Meister on päris selgelt Bulgakov ise, seda tõestab ka fakt, et raamatus esitatakse teda kui 38-aastast meest. Aastal 1929, kui romaani kirjutamine algas, oli kirjanik nimelt nii vana. Paralleele tekitab ka peategelase loomingu suhe avalikkuse ja kirjastustega. Ei ole kahtlustki, et Meister kirjutas igavese teose (tekib ka küsimus, kust ta selle idee sai, kui tegemist oli tõestisündinud looga; kas äkki ei olnud Wolandil sellega midagi pistmist?), kuid tolleaegsele hämarale rahvamass-ajale midagi nii säravat lilhtsalt ei saanudki sobida. Ütleks, et romaan oli neile inimestele liiga hea, kes istusid kirjanike eliitkohvikus ja mandusid päevast päeva. Ometi oli selline suhtumine Meistrile loomuomaselt võõras, kuigi see oleks ta päästnud suurest meeleheitest. Temagi, nagu Jeua Ha-Notsri, oli omakasupüüdmatu ja uskus inimeste tegelikku headusse. See, et Pilatus oli
annaabi.ee 
