Wislawa Szymborska Wlodek (0)

Wisława Szymborska-Włodek sündis 1923 2. juuli Prowenti linnas, mis on nüüdseks ümber nimetatud Kórnikuks ja elas kuni oma surmani 1. veebruaril 2012. aastal Krakow -is.Ta oli poola poeet, esseist ja tõlk. Sai 1996 Nobeli kirjanduspreemia selle eest, et kirjutas „Mozarti kerguse ja Beethoveni raevukusega” suurepäraseid tekste , mis on ühteaegu nii iroonilised kui ka inimlikud.
Wisława Szymborska on üks 20. sajandi silmapaistvamaid luuletajaid. Aga nagu ilmselt aru saada, pole nüüdseks juba enam kui 15 aastat tagasi kätte antud kirjanduspreemia – isegi kui see juhtub olema Nobeli auhind – põhjus, mis ajendab temast rääkima. Ta kuulub Poola ja Euroopa omanäolisemate luuletajate hulka. Peamiselt just seetõttu, et ta kirjutas lihtsalt, argiselt ja muigegagi asjadest, millesse mõni teine oleks valanud paatost ja ülevust. Samas on luuletused intellektuaalselt ambitsioonikad ja filosoofiliselt kibedad.
Nüüd on Szymborska loomingut võimalik peaaegu täies mahus eesti keeles lugeda, seda tänu Hendrik Lindepuu tõlgitud kogumikule „Herakleitose jões”. See koondab poola luuletaja hilisema eluperioodi tähtsamaid teoseid ja on jätkuks sama tõlkija sulest ilmunud raamatule „Oma aja lapsed”. Ainult kaks raamatut, ja juba täies mahus? Jah, Szymborska avaldas oma pika elu jooksul kõigest umbes nelisada luuletust. Kui temalt küsiti, miks nii vähe, vastas teravmeelne daam , et tal on kodus olemas prügikorv.
Tundub, et Szymborskal oleks tõesti võinud igale küsimusele mõni tabav vastus varnast võtta olla, ometi oli tema enda sõnul kõige tähtsam lause maailmas klassikaline „Ma ei tea”, mida ta rõhutas ka oma kõnes Nobeli preemia kättesaamisel. Sellest algavad luuletaja meelest kõik suured otsingud ja avastused, ja seda mitte ainult kirjanduses. Kogumik „Herakleitose jões” viib meid rännakule läbi inimlikkuse ja inimeseks olemise lahinguvälja, mis näitab ennast ühtaegu nii trööstitu kui ka lootusrikkana.
Läbinägelikkuse ja iroonia kõrval tõuseb Szymborska tekstide tähtsa omadusena esile nende lapselikkus kõige paremas tähenduses. Luuletajal on õnnestunud oma loomingus näidata tavapäraseid esemeid ja olukordi harjumatus ja ebaharilikus, kohati lausa imetabases valguses.
Kuigi tihtilugu räägitakse Szymborskast kui võrdlemisi pessimistliku maailmavaatega luuletajast, on ta ise rõhutanud elu ja maailma absoluutset imelisust. Sõjad, kaotusvalu ja kõikjal valitsev kurjus sulanduvad tema loomingu vaatenurgast üldisesse pilti eksistentsist, mis hoolimata oma konarustest moodustab siiski harmoonilise terviku. Igivanale küsimusele, kas olla või mitte olla, annab Szymborska luule minu meelest täiesti ühese vastuse: olla, muidugi olla, ja seejuures nii olemas kui võimalik.
Symborska arvas , et pole oluline teada kirjaniku elulugu, mõistmas tema luuletusi. Vaja on analüüsida luulet võttes arvesse filosoofiat ja keelt. Talle ei meeldinud kirjutada autobiograafiaid ja talle ei meeldinud et teda intervjueeritakse. Samuti ei pidanud ta oluliseks ka enda eraelust rääkimist ning just seetõttu on paljud faktid tema kohta senitundmatud.
Sibul (1976)
Hoopis midagi muud on sibul.
Tal pole sisemust.
Ta on sibul
läbi ja lõhki.
Sibulane väljastpoolt,
sibulane tuumani,
sibul võib endasse kaeda
ilma kohkumata.
Meis on võõras ja metsik maa
vaevu nahaga kaetud,
sisemine põrgu,
vägivaldne anatoomia,
aga sibulas on sibul,
mitte keerdus soolikas .
Sibul on mitmekordselt alasti,
sügava sisemuseni iseenda sarnane.
Sibul on õnnestunud,
olemisega tasakaalus.
Ühes lihtsalt teine,
suuremas väiksem,
teises kolmas ja
kolmandas neljas.
Tsentripetaalne fuuga
kooride kajaga.
Sibul, seda ma mõistan:
maailma kauneim kõht.
Ise ümbritseb end
hiilgava oreooliga.
Meis on rasvad, närvid, sooned,
lima ja saladused.
Ja meile ei ole antud
täiuslikkuse idiootsust.