sümfooniaorkestrile(Liszt). Kammerlikud väiketeosed klaverile- poeem, karakterpala, sõnadeta laul, ekspromt, prelüüd, ballaad, tantsud(valss,polka,masurka,polonees), rapsoodia,nokturn, muusikaline hetk jm. Klaveritraskriptsioonid- tuntud ooperite, sümfooniate jt suurteoste kokkusurutud ,,ümberkirjutised" klaverile, eesmärgiks armastatud soolopilli orkestraalsete võimekuste näitamine. Operett- meelelahutuszanr koomilise ooperi, vodevilli, kabaree ja varietee baasil. Jaguneb satiiriliseks Pariisi operetiks ja meloodiliseks Viini operetiks.
inimkonnal. Omanäoline tants kujunes Hiinas, Indias ja Egiptuses välja juba aastatuhandeid tagasi. 1661. aastal rajas kuningas Louis XIV Pariisis Kuningliku Tantsuakadeemia, mis oli ühtlasi esimene sellelaadne asutus Euroopas. Pjotr Tsaikovski ,,Uinuv kaunitar" ,,Pähklipureja" ja ,,Luikede järv" MUUSIKAL Muusikal on operetiga suguluses. See zanr sündis Ameerikas (20. sajandi esimesel poolel) ja alles peale II maailmasõda jõudis Euroopasse. Muusikal on lavateos, mis sisaldab opereti ja vodevilli elemente. Iga uus teos läbib tuleproovi Broadwayl (New Yorgi südames asuv peatänav). Muusikali mõjutavad hetkel moesolevad muusikastiilid. Menukamad muusikalid peavad vastu üle 3000 etenduse. Edukast muusikalist tehakse enamasti ka film. On ka ühelavastuse-teatreid, kus aastaid mängitakse ühtsama kindalt tükki, kuni jätkub publikut. Richard Rogers ,,Helisev muusika" ja ,,Oklahoma" Jerry Bock ,,Viiuldaja katusel"
Hiljem arenes klassikalisest operetist uuem operett, mida nimetatakse uusviini operetiks. Uuemale operetile on iseloomulik päevakajalise satiiri puudumine. Opereti zanr muutus meelelahutuslikuks. Maailmakuulsaid operette: Jacques Offenbach, "Ilus Helena" Franz Lehar, "Lõbus lesk", "Krahv Luxemburg" Imre Kalman, "Silva", "Bajadeer", "Krahvinna Mariza" Muusikal. Muusikal on selline lavateos, mis sisaldab endas opereti, vodevilli ja revüü elemente. Liikumisstseenid on muusikalis märksa keerukamad kui operetis, nii mõnigi muusikalinäitleja on olnud silmapaistvalt võimekas tantsija. Muusikal ei pruugi sugugi olla pelgalt meelelahutuslik zanr, üsna tihti on süzee aluseks mõni tõsine ühiskondlik või psühholoogiline sõlmküsimus. Muusikal kui zanr tekkis 20.sajandi esimesel poolel. Edukast muusikalist tehakse reeglina ka film. Tuntud muusikale: Richard Rodgers "Oklahoma", "Helisev muusika"
sümfooniaorkestrile (Liszt). Kammerlikud väiketeosed klaverile karakterpala, sõnadeta laul, eksprompt, prelüüd, tantsud (valss, polka, masurka, polonees), rapsoodia, nokturn, muusikaline hetk jm. Klaveritranskriptsioonid tuntud ooperite, sümfooniate jt suurteoste kokkusurutud ,,Ümberkirjutused" klaverile, eesmärgiks armastatud soolopilli orkestraalsete võimaluste näitamine. Eriti palju on klaveritranskriptsioone teinud Liszt. Operett meelelahutuszanr koomilise ooperi, vodevilli, kabaree ja varietee baasil. Jaguneb satiiriliseks Pariisi operetiks (Offenbach) ja meloodiliseks Viini operetiks (Strauss,Suppe, Zeller, Kalman).
jäänud. Sorin arvas, et tema poeg tunneb ennast üleliigsena, ta palus Arkadinat, et ta pojale raha annaks lõbutsemiseks ja välismaale minekuks. Arkadina aga väitis, et tal pole raha. Kui Treplev tuli, tekkis tal tüli emaga. Treplev ei pidanud Trigorinist lugu, tema arvates oli ta andetu ning ta ei saanud aru, miks ta ema tast nii palju lugu peab. Arkadinat vihastas see jutt ning ta solvas Treplevi öeldes, et hoopis tema on andetu ning ta ei suuda isegi viletsat vodevilli kirjutada. Treplev hakkas nutma ning ta leppis oma emaga ära. Arkadina arvas, et kui Trigorin ära sõidab, siis hakkab Niina jälle Treplevile tähelepanu pöörama. Trigorini saabudes lahkus Treplev. Trigorin oli leidnud medaljoni teiselt küljelt vihje lausele, mida sellest teosest otsida: „Kui sa kunagi peaksid vajama minu elu, siis tule ja võta“. Trigorin palus Arkadinat, et nad veel jääksid, sest ta oli Niinasse armunud. Arkadina arvates hakkas Trigorin hulluks minema
klaveritranskriptsioonid (Liszt), operett ( uudne Smetana, Antonin Dvorak (Tsehhi); Edward äärmusesse (tempo, dünaamika). Süvenes huvi rahvamuusika vastu. läbi avaliku elu tegelasena arenguid suunates või Konstrueeriti ka uusi pille: inglisarv, meelelahutuslik lavazanr koomilise ooperi, vodevilli, Grieg, Jean Sibelius, Carl Nielsen (Põhjamaad); Kontserdikavade ülesehitusse hakati esmakordselt lisama eelmiste ajajärkude ise represioonide alla langedes. pikolo- ja bassklarnet, tuuba, saksofon. kabaree ja varietee baasil). Mihhail Glinka, Modest Mussorgski, Nikolai heliteoseid
huumorimeel ja inimlik soojus. Ta oli Taani silmapaistev kriitik ja kaaluka ajakirja toimetaja. Tema ilukirjanduslik looming oli suuremalt jaolt uudne kuid ühtlasi ka ajakajaline. Ta oli prantsuse moodsa kunsti tundja ja austaja ning teda veetlesid Prantsusmaal populaarsed vodevillid- kaasaja-ainesed, kergel käel karaktiseeritud tegelaskujudega laulumängud, milles laul vaheldub dialoogiga. Nii üritas ta vodevilli ülekandmist ka Taani pinnale. Ta lõi alates aastast 1825 vodevilli alal rea kõigiti õnnestunud, maitsekaid taani algupärandeid: ,,Kuningas Saalomon ja kübarsepp Jörgen", ,,Aprillinarr", ,,Lahutamatud", ,,Ei" jt. Ta saavutas ennenähtamatu elavuse Taani teatrielus, tükid omandasid säärase populaarsuse. Vodevill pidi tema selgituste järgi olema ooperi ja komöödia (kahe tunnustatud liigi) kokkusulatis ja omama erilisi reegleid. Heibergi formaalne esteetikasuund kaitses vormi sisu ees. Peale
elusaatuse tõttu, tehes küll ka ise vigu. Õnnelik lõpp saabus sageli viimasel minutil. Niisiis on ka o.c-s ühendatud 12 põnevus ja tunded. O.c-le on iseloomulik: kõnedialoogid, lihtsakoelised muusikanumbrid näit laulud, mitte ulatuslikud aariad. Ooperi lõpus on sageli vodevill peategelaste ansambel, kus iga solist laulab ühe salmi ja koos lauldakse refrääni (see on vodevilli teine tähendus; niisugune vodevill on näit ka Mozarti singspieli ,,Haaremirööv" lõpus). O.c-d esitati teistes teatrites kui prantsuse muusikalist tragöödiat (tragédie lyrique), viimasel oli privilegeeritud seisund ja paremad finantsilised tingimused (koor, ballett, orkester, uhke lavakujundus). O.c esimesed autorid on 1750. ja 1760. aastatel Jean-Jacques Rousseau (,,Külanõid", 1752) ning Philidor (,,Tom Jones",1765) ja Monsigny (,,Desertöör", 1769). 1780. aastatel muutub o
elusaatuse tõttu, tehes küll ka ise vigu. Õnnelik lõpp saabus sageli viimasel minutil. Niisiis on ka o.c-s ühendatud põnevus ja tunded. O.c-le on iseloomulik: kõnedialoogid, lihtsakoelised muusikanumbrid näit laulud, mitte ulatuslikud aariad. Ooperi lõpus on sageli vodevill peategelaste ansambel, kus iga solist laulab ühe salmi ja koos lauldakse refrääni (see on vodevilli teine tähendus; niisugune vodevill on näit ka Mozarti singspieli ,,Haaremirööv" lõpus). O.c-d esitati teistes teatrites kui prantsuse muusikalist tragöödiat (tragédie lyrique), viimasel oli privilegeeritud seisund ja paremad finantsilised tingimused (koor, ballett, orkester, uhke lavakujundus). O.c esimesed autorid on 1750. ja 1760. aastatel Jean-Jacques Rousseau (,,Külanõid", 1752) ning Philidor (,,Tom Jones",1765) ja Monsigny (,,Desertöör", 1769). 1780. aastatel muutub o
Romaanis struktuur on polüfooniline igal häälel on mõte, näidend aga monofooniline. Romaanides hästi arenenud dialoog, eriti Dumas' romaanides. Dialoog oli nagu loomulik vorm, väga palju teatraalseid ja efektseid stseene. Postromantistid: Meistrite hulka kuulusid näiteks Emil Augier, Victorien Sardu, La Pische, Dumas Noorem. Need autorid töötasid juba uut teatrimehhanismi silmas pidades. Etteantud tingimustes. Tundsid hästi lava. La Pische paistis kõige paremini silma vodevilli kaanon. Iga üks neist lõi mingi oma kvaliteedi, uue kvaliteedi, andis midagi oma, sellist, mida enne teatris ei olnud. Nt La Pische vodevillid kui väikekodanluse kriitika. Augier ja Sardu esinesid kodanlike mentaliteetide kaitsjatena, väga armastasid nad kritiseerida romatikuid. Kui inimene oli nakatunud romaani pisikusse, siis ta muutus kasutuks, kodanlikule maailmale muutub kadunuks. Lavapraktika raamidesse pandi. Kriitikat tehti vodevillide abil. Postromantilise teatri ja reaalsuse
annaabi.ee 
