Vitamiinid, erinevad tüübid (0)

Vitamiinid
Vitamiinide vajalikkus
Vastutavad oksüdatsiooniprotsesside eest organismis, olles kasvamise,
ainevahetuse, rakkude taastootmise ja seedimise olulisteks teguriteks.
Reguleerivad närvide, lihaste ja luude tööd, omavad rolli luu- ning
lihaskoe moodustumisel.
Nakkus- ja viirushaiguste eest kaitsmine.
Kaitsevad organismi vabade radikaalide kahjuliku toime eest, seetõttu
nimetatakse A-, D- ja E-vitamiine antioksüdantideks.
Inimene saab vitamiine peamiselt toidust, kuid neid on
võimalik tarbida ka vitamiinpreparaadina.
Rasvlahustuvad vitamiinid
Rasvlahustuvad vitamiinid vajavad omastumiseks toidurasvu. Liialt
rasvavaene toit võib viia rasvlahustuvate vitamiinide defitsiidini
organismis.
Rasvlahustuvate vitamiinide puhul tähistab üks täht tervet ühendite
gruppi, millel on väga sarnane ehitus ja sama toime. (A, D, E, K, D)
Kuna need vitamiinid on rasvlahustuvad, siis nende imendumine, varude
salvestumine ja funktsioneerimine sõltub toiduga saadavate rasvade
olemasolust.
Vesilahustuvad vitamiinid
Vesilahustuvad vitamiinid on näiteks C-vitamiin ja B-vitamiinid.
Vesilahustuvad vitamiinid ei ladestu organismis ja seepärast peab neid
iga päev toiduga juurde saama.
Vitamiinide tähtsus inimestele
Vitamiinid on hädavajalikud kõikide elsuorganismide elutegevuseks.
Piisav kogus vitamiine organismis suudab meid teatud piirides kaitsta ja aidata.
Vitamiinide oskuslik ja süsteemne tarbimine, arvestades iga inimese eripära, aitab
vähendada paljude haiguste kujunemise riski või kiirendada nendest paranemist.
Vitamiinide kestev puudujääk on organismile kahjulik. Kindlasti kahjulik on ka
pidev vitamiinipreparaatide liigne tarvitamine, mis ületab ööpäevas vajalikke
koguseid kümneid kuni sadu kordi.
Mineraalained
Mineraalained on meie organismile olulised luustiku, kehavedelike ja ensüümide
koostises ning aitavad edastada närviimpulsse.
Inimesed ja loomad saavad mineraalaineid toiduga, veega ja ümbritsevast õhust,
sest elusorganismid ei saa ise mineraalaineid sünteesida.
Kuigi inimene vajab mineraalaineid väikestes kogustes (makroelemente
milligrammides ja grammides; mikroelemente milli- ja mikrogrammides),
puuduvad siiski inimorganismis piisavad mineraalainete varud, et üle elada nende
pikaajaline vaegus.
Makroelemendid
Makroelemendid on keemilised elemendid, mida organismid (taimed
ja loomad) vajavad elutegevuseks suhteliselt suurtes kogustes
(võrrelduna mikroelementidega).
Mikroelemente saab käsitleda kitsamas ja laiemas mõistes. Kitsamas
mõistes arvatakse siia kaltsium, fosfor, magneesium, kaalium,
naatrium, kloor ja väävel. Laiemas mõttes aga lisaks eelmainituile ka
organismide peamised koostiselemendid ­ süsinik, hapnik, lämmastik
ja vesinik.
Mikroelemendid
Mikroelemendid on keemilised elemendid, mida organismid vajavad
elutegevuseks suhteliselt väikesetes kogustes (võrrelduna
makroelementidega).
Mikroelementideks loetakse neid aineid, mida organism vajab
kontsentratsioonides 0,1­0,5 mg. Enamlevinumad mikroelemendid on
magneesium, raud, vask, koobalt, tsink, jood, seleen, jt.
Et mikroelemendid on paljude bioaktiivsete ühendite keemilised
komponendid, siis nende defitsiidi tagajärjel häirub organismi elutegevus,
enamasti tekivad vaegushaigused.