,,viiulikontsert nr1 g-moll,op. 26" ja Wilhelm Stenhammari ,,Sümfoonia nr 2 g-moll. Op. 34" Kontserti esimese teosena kõlas Tõnu Kõrvitsa ,,Passacaglia" mille all mõisteti algselt hispaania päritoluga tantsu pidulikult mõõdukatempolises kolmeosalises taktimõõdus. Nimetatud tantsust on välja kasvanud variatsiooniline vorm , mis rajaneb pidevalt korduval bassiteemal või motiivil. Teose muutis nauditavaks valdavalt viiulite ja vioolade domineerimine mis oli segatud kontrabasside ja tsellodega. Kontserti teise teosena kõlas Max Christian Friedrich Bruchi ,,Viiulikontsert nr 1 g-moll, op. 26" . Vaatamate Bruchi ligi sajale teosele, millest enamik tema eluajal ka trükiti, tuntakse teda tänapäeval peamiselt tänu Viiulikontsert nr 1 g-mollile. Viiulikontsert on küll üles ehitatud traditsiooniliselt, ent ükski neist ei järgi rangelt klassikalist vormi. Estonia kontsertisaalis oli teose solistiks Vilhelmas Cepinski
,,viiulikontsert nr1 g-moll,op. 26" ja Wilhelm Stenhammari ,,Sümfoonia nr 2 g-moll. Op. 34" Kontserti esimese teosena kõlas Tõnu Kõrvitsa ,,Passacaglia" mille all mõisteti algselt hispaania päritoluga tantsu pidulikult mõõdukatempolises kolmeosalises taktimõõdus. Nimetatud tantsust on välja kasvanud variatsiooniline vorm , mis rajaneb pidevalt korduval bassiteemal või motiivil. Teose muutis nauditavaks valdavalt viiulite ja vioolade domineerimine mis oli segatud kontrabasside ja tsellodega. Kontserti teise teosena kõlas Max Christian Friedrich Bruchi ,,Viiulikontsert nr 1 g-moll, op. 26" . Vaatamate Bruchi ligi sajale teosele, millest enamik tema eluajal ka trükiti, tuntakse teda tänapäeval peamiselt tänu Viiulikontsert nr 1 g-mollile. Viiulikontsert on küll üles ehitatud traditsiooniliselt, ent ükski neist ei järgi rangelt klassikalist vormi. Estonia kontsertisaalis oli teose solistiks Vilhelmas Cepinski
Tähendus Concerto grosso (itaalia keeles „suur kontsert“) on esimene orkestrižanr. Concertino- väiksem pillide grupp Ripieno- suurem koosseis See koosneb kolmest osast: kiire, aeglane ja kiire Barokkorkester Barokkorkester kasvas välja barokktriost Oli tänapäevasest sümfooniaorkestrist oluliselt väiksem Tavaliselt neljahäälne (kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolade rühm ja basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusele mitme pilliga, nt. tšello, kontrabass, fagott) Põhirühma moodustas keelpillide perekond: viiulid, vioolad, tšellod, kontrabassid. Sageli kuulusid orkestrisse viola d’amore ja viola da gamba. Puupuhkpillidest eelistati flööte, oboesid ja fagotte. Vaskpuhkpillidest mängis trompet harilikult koos timpanitega. Orkestri alaliseks osaliseks oli
ette. Vastandina renessansiajastu muusikale (kirikumuusika oli jumalateenistuse funktsionaalne osa, seltskonnamuusika mõeldud koos mängimiseks või tantsimiseks) oli barokkmuusika mõeldud pingsaks kuulamiseks. Instrumentaalmuusika- muusika., mida esitavad muusikainstrumendid. Cremona koolkonna viiulimeistrid- Amatid, Guarnierid, Antonio Stradivari. Barokktrio- viiul, vioola, tsello(basspill). Barokkorkester- kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolade rühm ja basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusele mitme pilliga, nt. Tsello, kontrabass, fagott jm. Homofoonia- mitmehäälsuse alaliik, kus hääled jagunevad juhthääleks ja saatehäälteks. Polüfoonia- mitmehäälsus, kus korraga kõlab mitu iseseisvat meloodilist liini. Monofoonia- kõik pillid ühehäälselt. Ooper- muusikaline lavateos, kus tegevus antakse edasi orkestri saatel lauldes ja näideldes. Tekkis Itaalias 16. ja 17. sajandi vahetusel.
partiide arvu, kuna basso continuo´t mängis vähemalt 2 pilli. Tähtsamad meloodiapillid olid viiul, oboe ja plokkflööt. Puhkes orkestrimuusika buum. Orkestrid esinesid õukondades, lossikirikutes, õukonnateatrites, 18.saj algul linnaväljakutel ja kohvikutes. Barokkorkester kasvas välja barokktriost, oli tänapäevasest sümfooniaorkestrist oluliselt väiksem ja tavaliselt neljahäälne (kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolade rühm ja basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusele mitme pilliga, nt tsello, kontrabass, fagott jm).Muusikas muutus rõhutatult helistikukeskseks (tonaalseks). Barokkajastu kõige kuulsamad ja tuntumad heliloojad olid A. Vivaldi, J.S. Bach, A. Corelli, G.F. Händel ja C. Monteverdi UUED ZANRID OOPER Esimesed ooperid olid Jacopo Peri `Daphne`(1597) ja Òrpheus ja Eurydike`(1600). Esimeseks suureks ooperiheliloojaks peetakse aga Claudio Monteverdit, kelle ooper
`trio` ei tähista mitte pillide, vaid partiide arvu, kuna basso continuo´t mängis vähemalt 2 pilli. Tähtsamad meloodiapillid olid viiul, oboe ja plokkflööt. Puhkes orkestrimuusika buum. Orkestrid esinesid õukondades, lossikirikutes, õukonnateatrites, 18.saj algul linnaväljakutel ja kohvikutes. Barokkorkester kasvas välja barokktriost, oli tänapäevasest sümfooniaorkestrist oluliselt väiksem ja tavaliselt neljahäälne (kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolade rühm ja basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusele mitme pilliga, nt tsello, kontrabass, fagott jm). Üha enam populaarsust võitis homofooniline mitmehäälsus. See tekkis algselt vokaalmuusikas vastuseisuna varasemale polüfoonilisele kirjaviisile, kus häälte keeruka põimumise tõttu oli kuulajal raske teksti jälgida. Kompositsioonitehnika aluseks said meloodia ja toetav harmooniasaade, seda
vähemalt 2 pilli. Tähtsamad meloodiapillid olid viiul, oboe ja plokkflööt. Puhkes orkestrimuusika buum. Orkestrid esinesid õukondades, lossikirikutes, õukonnateatrites, 18.saj algul linnaväljakutel ja kohvikutes. Barokkorkester kasvas välja barokktriost, oli tänapäevasest sümfooniaorkestrist oluliselt väiksem ja tavaliselt neljahäälne (kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolade rühm ja basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusele mitme pilliga, nt tsello, kontrabass, fagott jm). Üha enam populaarsust võitis homofooniline mitmehäälsus. See tekkis algselt vokaalmuusikas vastuseisuna varasemale polüfoonilisele kirjaviisile, kus häälte keeruka põimumise tõttu oli kuulajal raske teksti jälgida. Kompositsioonitehnika aluseks said meloodia ja toetav harmooniasaade, seda nii vokaal- kui ka
viiulimeistrid (Amatid, Guarnierid, Antonio Stradivari). Konstrueeris uusi puhkpille (põikflööt, fagott) ja võeti kasutusele haamerklaver. Puhkes orkestrimuusika buum. Orkestrid esinesid õukondades, lossikirikutes, õukonnateatrites, 18.saj algul linnaväljakutel ja kohvikutes. Barokkorkester kasvas välja barokktriost, oli tänapäevasest sümfooniaorkestrist oluliselt väiksem ja tavaliselt neljahäälne (kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolade rühm ja basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusele mitme pilliga, nt tsello, kontrabass, fagott jm). Üha enam populaarsust võitis homofooniline mitmehäälsus. See tekkis algselt vokaalmuusikas vastuseisuna varasemale polüfoonilisele kirjaviisile, kus häälte keeruka põimumise tõttu oli kuulajal raske teksti jälgida. Kompositsioonitehnika aluseks said meloodia ja toetav harmooniasaade, seda nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusikas, nii
viiulimeistrid (Amatid, Guarnierid, Antonio Stradivari). Konstrueeris uusi puhkpille (põikflööt, fagott) ja võeti kasutusele haamerklaver. Puhkes orkestrimuusika buum. Orkestrid esinesid õukondades, lossikirikutes, õukonnateatrites, 18.saj algul linnaväljakutel ja kohvikutes. Barokkorkester kasvas välja barokktriost, oli tänapäevasest sümfooniaorkestrist oluliselt väiksem ja tavaliselt neljahäälne (kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolade rühm ja basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusele mitme pilliga, nt tsello, kontrabass, fagott jm). Üha enam populaarsust võitis homofooniline mitmehäälsus. See tekkis algselt vokaalmuusikas vastuseisuna varasemale polüfoonilisele kirjaviisile, kus häälte keeruka põimumise tõttu oli kuulajal raske teksti jälgida. Kompositsioonitehnika aluseks said meloodia ja toetav harmooniasaade, seda nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusikas, nii
Dirigenti ei olnud, asja hoidsid koos I viiuldaja ja orkestri klavessinist. Partituuris kirjutati üles vokaalmeloodia ja bassiliin ning orkestri sissejuhatused (sinfonia'd) ning vahemängud (ritornellid) 5-häälselt, pille aga ei määratletud mängiti neid, mis olid olemas ja sobisid ulatuselt. Orkestris olid näiteks: kaks viiulit (I ja II), 1-2 vioolat, tsello, lirone ehk lira da gamba (suurem kui viola da gamba, mänguviis oli aga sama pilli põlvede vahel hoides) või violone (vioolade perekonda kuuluv bass-vioola, kontrabassi eelkäija), samuti flöödid, vajadusel trompetid (pigem küll külalistena). Tõenäoliselt improviseerisid muusikud (viiuldaja, flötist, trompetimängija) lauljate ,,aariate" saateks (aaria mõistet veel ei kasutatud) kaunistavaid lõike, mida aga üles ei kirjutatud. Basso continuo grupp mis saatis lauljaid pidevalt, sest orkester vokaalpartiid ju ei saatnud oli
annaabi.ee 
