Mere- ja järvedeäärne rannarahvas sai värsket kala püügihooaegadel, sisemaa rahvas vanemal ajal 2-3 korda aastas, siis, kui rannast käidi kalatagavara toomas. Võrreldes kala ja liha osa leivakõrvasena, võib eelöeldust järeldada, et möödunud sajandil oli eesti talurahva toidus kala, eriti soolakala osa liha osast suurem, see tähendab et kala, nimelt silku, sai näpu vahel hoida ja leiva kõrvale hammustada sagedamini ja igapäevasemalt kui liha. Nii kala kui liha vinnutati vanasti, s.o. kuivatati tagavaraks kevadel tuule ja päikese käes, eriti siis, kui sool oli kallis. Liha vinnutamist Eestis on nähtud veel käesoleval sajandil Läänemaal. Kalurid eelistasid süüa vinnutatud kala ja seetõttu vinnutatakse kala kohati tänini. Liha söödi talus harva, enamasti sügisel, kui tapeti loomi, või suuremate pühade ajal. Liha anti jaopärast ning seda jagas enamasti peremees. 3. Joogid Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima
Leivaviilu ei tohi ühe käega murda ega kummuli lauale panna Leivapätsi pragunemine tähendas pere lagunemist Sooja leiba ei lõigatud Leiva seest millegi sobimatu leidmisest tuli vaikida Muud taimsed toidud Läätsed Kartulid ja aedviljad Juurviljad: kapsad, naerid, kaalikad Oa ja hernetoidud Kapsaid hapendati; tehti hapukapsasuppi Kanepitoidud Marju söödi kohapeal Seeni kupatati ja soolati Kalatoidud Hoiustati soolatult Soolasilk, silgusoolvesi Soolakala (räim, rääbis, ahven jt) Vinnutati (räim, lest, väiksemaid kalu; haugi, latikat, siiga) Randlased sõid värsket kala iga päev Liha ja veretoidud Liha söödi peamiselt talvel Mardipäevaks hani, kadripäevaks kana Pulmadeks või matusteks mullikas/vasikas/lammas/noor siga/kodulind Päädikutest ja kehvemast lihast suppi Jaheliha Soolati sisse Pekki lisati paljudele toitudele Vinnutamine Pühadeks või pidudeks liha küpsetati Verikäkid Verileib Verivorst Piim ja piimasaadused
Iga seeneliik soolati eraldi. Toiduvalmistamisel seened hakiti peeneks ja praeti sibulaga õlis. Söödi keedukartulite kõrvale. Seentest valmistati suppe. Korjati metsamarju, millest tehti moosi; mustikaid, vaarikaid kuivatati; jõhvikaid säilitati värskena vees. Marjadest tehti pirukatäidiseid, keedeti kisselli ja magusaid suppe. Värsketest kaladest keedeti uhhaad. Kala valmistati mitmel moel - keedeti, praeti, küpsetati, soolati, vinnutati. Hilisemal ajal ka suitsutati ja marineeriti. Tervetest kaladest valmistati sülti. Põhiline lihaliik oli sealiha. Väga harva söödi veise- või lambaliha. Pidulikumaks peeti siiski veiselihasülti ja ka värskekapsasupp pidi veiselihast tulema parem. Veretoite vanausulised ei söönud. Igas majapidamises valmistati ka kohupiima ja võid. Kala vanausuliste moodi ehk vees praetud kala. Kõige levinum kalavalmistusviis Peipsi ääres ja sealne kõige popim toit
Tol ajal oli selline kalaga kauplemine väga tulus äri. Latikas puhastati, pesti, lõigati pärast soomuse eemaldamist seljast lõhki ja hoiti paar päeva soolvees, milles oli iga latika kohta peotäis soola. Siis seoti kalad kahekaupa kokku ja visati üle õrre. Ahvenad seevastu riputati maja seina äärde räästa alla, siis polnud vaja neid halva ilma korral ära koristada. Kuivanud latikad Koguti kokku ja pandi kasti ning puistati üle soolaga. Tinte kuivatati toaahju ja kiiska vinnutati. Kuivatatud kaladest tehti sülti või siis pesti sool maha ja keedeti supiks. Sülti tehti kuivatatud kaladest, näiteks latikast. Kala pandi öö otsa leigesse vette, lisati pipart, loorberilehte ja peotäis soomuseid, sest mida rohkem oli soomuseid seda kõvem sült sai. Kalal lasti nii seista öö, kuni latikas pehme seejärel sõeluti soomused välja. Pidulikumateks puhkudeks valmistati kalapirukaid.
väga tulus äri. Latikas puhastati, pesti, lõigati pärast soomuse eemaldamist seljast lõhki ja hoiti paar päeva soolvees, milles oli iga latika kohta peotäis soola. Siis seoti kalad kahekaupa kokku ja visati üle õrre. Ahvenad seevastu riputati maja seina äärde räästa alla, siis polnud vaja neid halva ilma korral ära koristada. Kuivanud latikad koguti kokku ja 4 pandi kasti ning puistati üle soolaga. Tinte kuivatati toaahju ja kiiska vinnutati. Kuivatatud kaladest tehti sülti või siis pesti sool maha ja keedeti supiks. Sülti tehti kuivatatud kaladest, näiteks latikast. Kala pandi öö otsa leigesse vette, lisati pipart, loorberilehte ja peotäis soomuseid, sest mida rohkem oli soomuseid seda kõvem sült sai. Kalal lasti nii seista öö, kuni latikas pehme seejärel sõeluti soomused välja. Pidulikumateks puhkudeks valmistati kalapirukaid.Mõnelpool küpsetati kuivatatud
Tol ajal oli selline kalaga kauplemine väga tulus äri. Latikas puhastati, pesti, lõigati pärast soomuse eemaldamist seljast lõhki ja hoiti paar päeva soolvees, milles oli iga latika kohta peotäis soola. Siis seoti kalad kahekaupa kokku ja visati üle õrre. Ahvenad seevastu riputati maja seina äärde räästa alla, siis polnud vaja neid halva ilma korral ära koristada. Kuivanud latikad koguti kokku ja pandi kasti ning puistati üle soolaga. Tinte kuivatati toaahju ja kiiska vinnutati. Kuivatatud kaladest tehti sülti või siis pesti sool maha ja keedeti supiks. Sülti tehti kuivatatud kaladest, näiteks latikast. Kala pandi öö otsa leigesse vette, lisati pipart, loorberilehte ja peotäis soomuseid, sest mida rohkem oli soomuseid seda kõvem sült sai. Kalal lasti nii seista öö, kuni latikas pehme seejärel sõeluti soomused välja. Pidulikumateks puhkudeks valmistati kalapirukaid.Mõnelpool küpsetati kuivatatud kalu sütel või siis mässiti
Kuna kala rikneb kiiresti, siis hoiustati seda soolatult. Soolasilk oli üks tähtsamaid leivakõrvaseid. Silgusoolvesi oli üks tavalisemaid kastmeid. Soolakala (räimi, rääbiseid, ahvenaid jt) söödi tavaliselt otse tünnist võetuna leivakõrvaliseks, piimasupi või kördi kõrvale. Vahel küpsetati soolakalu ning silku vardas või restil sütel. [] Teine säilitamise viis oli vinnutamine kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist hoiti neid verisoolas. Vinnutati räime, lesta jt väiksemaid kalu; suurematest haugi, latikat, siiga. Toiduks kasutati samuti nagu soolakala või keedeti leent. [] Värsket kala sõid randlased pea iga päev. Sisemaa rahvas sai seda harva. Värskest kalast keedeti leent, tavaliselt vee ja piimaga, lisati jahutummi, tangu või kapsast. Lühikese leemega, väikese vedelikuga keedetud kala söödi leiva kõrvale ja hiljem kartuliga. [] Liha- ja veretoidud Liha sõi Eesti talupoeg vähe, peamiselt talvel
eesmärgil oli taludes võrdlemisi palju lambaid, kellest ületalve hoiti vaid osa. Oli tava mardipäevaks tappa hani, kadripäevaks kana. Valdavalt sügisel peetavaiks pulamdeks tapeti mõni väiksem loom, sama tehti ka matuse puhul. Peamine lihaloom oli siga: 3-4 aastane kõvasti nuumatud. Värsket liha sai süüa vaid peale tapmist. Päädikutest ja kehvemast rinnalihast keedeti tavaliselt suppi. Kogu lihatagavara soolati sisse. Seapekki ja rasva lisati enamustele toitudele. Liha ka vinnutati, pärast soolas seismist riputati õue, enamasti aga tuppa ahjukerise kohale, kus see mitu nädalat suistu sees aeglaselt kuivas. Kokkuhidlikul perenaisel jagus liha kevadeni. Piim ja piimasaadused Kevadest, lehmade poegimise ajast peale kuni nende kinnijäämiseni sügisel oli toidulaual piim. Peamiselt tarvitati hapupiima, rõõska piima üsna vähe. Piima hapendati madalates sõõrikutes lauanõudes, piimapüttides, mida hoiti piimakapis
annaabi.ee 
