toota rafineerimata magusat siirupit ·Saab toota alkoholi ·Suhkrumänni puit on kõrgelt hinnatud (valmistatakse uksi, aknaja ukseraame) ·Suhkrumänni vaiku kasutasid indiaanlased köha ravimiseks Suhkrupalm Arenga pinnata Päritolu: Malaisia saarestik Kasvab lähisekvatoriaalses ja ekvatoriaalses kliimavöötmes Põhiliselt kasvatatakse Indias, Indoneesias, Filipiinidel Suhkrupalmi tüvesse kogunenud varutärklis muutub viljumisel suhkruks Suhkrupalmi õisiku kattelehest saab teha sandaale Viinamarjad Päritolu: Vahemeremaad ja KeskAasia Kasvuks on vajalik 1525 ° Cne temperatuuri Vajab viljakat ja kohevat mulda Kasvab sooja parasvöötmelise ja lähistroopilise kliimaga aladel Kasvab põhiliselt Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Türgis, USAs ·Kuivatatud viinamarjad on rosinad ·Viinamarja seemnetest tehakse õli ·Viinamarjadest valmistatakse veini, äädikat, moosi ja mahla
Viljade tüübid: Viljade morfoloogilistes klassifikatsioonides lähtutakse õie ja sigimiku ehitusest.Vili tekib ühest sigimikust, mis võib koosneda paljudest viljalehtedest. Terve õisik moodustab vilja. *Koguvili e lihttüüpi vilikond- moodustub apokarpsest sigimikust, kus viljalehed küpses viljas ei liitu (vaarikas). Vilikond areneb tervest õisikust, s.o. paljude õite viljumisel. *Kui viljad arengu käigus liituvad, tekib liitvilikond, näiteks ananassil . Kui perikarp on lihakas, räägitakse lihakviljadest, kui aga kuiv, siis kuivviljadest. Harvad pole juhtumid, kui algselt lihakas vili areneb kuivviljaks. *Lihakvili- Lihakviljad moodustuvad nii ühe- kui mitmepesalisest apo- või sünkarpsest sigimikust. Perikarp koosneb kas ainult sigimikuseinast või lisanduvad sellele ka sigimikuvälised koed. Lihakaks võib muutuda kogu perikarp või ainult osa sellest.
.2,2 cm pikkune, umbes tupe pikkuse putkeosaga, neeluosas 5 oranzika täpiga. Krooni servis on lõhestunud äraspidisüdajateks, laia Õis sisselõikega hõlmadeks. Õied asuvad 5...16-kaupa õisikuvarba tipus, veidi ühekülgses sarikõisikus longus raagudel. Õisiku alusel on väikesed rohekaskollased kandelehed, mis on ebavõrdse pikkusega, naaskelja tipuga. Õitseb mai algusest juuni keskpaigani. Viljumisel õieraod pikenevad, tugevnevad ja tõusevad püsti. Õied on tugevasti lõhnavad, neid tolmeldavad putukad. Munajas tupesisene kupar, õhukeseseinaline, kuid tugev, nahkjas. Kupra pikkus on kuni 1 cm ja läbimõõt kuni 6 mm, avanenult on tal Vili 10 teravat hammast. Seemned on ebakorrapäraselt mitmetahulised, kolmekandilised, kühmulised, mustjaspruunid.
viinapuu, soolikarohi Eluvorm: Mitmeaastane ühekojaline poolpõõsas. Pikkus 0,3...3 m. Õis: Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Nii tupp kui kroon liitlehised. Tupp viie terava tipmega, jääb viljumisel püsima. Krooni pikkus kuni 2 cm, tema putk on lühike, servis tähtjas, viie teravatipulise hõlmaga. Värvuselt on õis lilla. Tolmukad on kollased, ulatuvad krooni putkest välja, tolmukapead on kuhikuna liitunud. Õied asuvad pööristes. Õieraag on kuni 5 cm
See kõik näitab, et kalmistu ja maantee vaheline ala võis olla mõisaajal planeeritud mitmete võõrliikidega metsapargiks. Pasrkide kujundamisel tuleks olla väga tähelepanelik puuliigi valikuga. Siinkohal võib näiteks tuuab Tallinna ja Sillamäe paplite probleemi, mis seisnes selles, et ei arvestatud, et paplid on lühiealised ning nende võrad kipuvad kuivama, oksad pudenema ning nad kasvavad liiga suureks. Ning unustati, et emaspuud levitavad viljumisel nn. Paplivilla, mis põhjustab paljudel inimestel allergiaohtu ning saastab õhku. Paplid on küll kiirekasvulised, kuid kui nende istutamisel vältida emaspuid, siis pole ka allergiaohtu. Ma arvan, et haljastamisel tuleks kasutada rohkem kodumaiseid like, nagu vaher, saar, pärn, tamm, jalakas. Tänapäeval istutatakse vähem kuuske, kaske, mändi (viimased on ka üsna saasteõrnad), haaba, raagremmelgat, künnapuud, sang- ja halli leppa jt
on peened ja loogelised, küllaltki pehmed. Seega jätab alpi jänesvilla õisik palju õrnema mulje. Enamasti on alpi jänesvilla õite karvakesed päris puhasvalged, mitte veidi kollakad või beezikad. Õitsemise ajal on jänesvilla karvakesed loomulikult lühemad, kuid viljumisel võivad need kasvada isegi enam kui kahe ja poole sentimeetri pikkuseks. Alpi jänesvill (Trichophorum Tupp-villpea on valgete villkarvaste pähikutega lõikheinalistest meil kõige tavalisem ja ilmselt ka kõige kergemini äratuntav taim. Piisab vaid teadmisest, et ta on ainuke villpea, kelle varre
Mäletatavasti on villpeade karvad sirged ja küllaltki tugevad, jäigad. Jänesvilla karvad on hoopis teistsugused. Need on peenemad ja loogelised, küllaltki pehmed. Neid ei ole ka tavaliselt õisikus nii tihedalt kui villpeadel. Seega jätab alpi jänesvilla õisik palju õrnema mulje. Enamasti on alpi jänesvilla õite karvakesed päris puhasvalged, mitte veidi kollakad või beezikad, nagu villpeadel. Õitsemise ajal on jänesvilla karvakesed loomulikult lühemad, kuid viljumisel võivad need kasvada isegi enam kui kahe ja poole sentimeetri pikkuseks. Suuruselt jäävad jänesvillad villpeadest tunduvalt maha, nad on enamasti vaid umbes paarikümne sentimeetri pikkused. Kuid niisamuti nagu villpeadel, on ka neil risoom, mille abil taimekogumikud võivad laieneda. Sellise paljunemisviisi tõttu kasvavad alpi jänesvilla taimed enamasti tiheda muruvaibana: väike laiguke siin, teine seal. Alpi jänesvilla kõrval kasvab meil veel raba-jänesvill
ehitusest. Vili tekib ühest sigimikust, mis võib koosneda paljudest viljalehtedest. Koguvili moodustub apokarpsest sigimikust, kus viljalehed küpses viljas ei liitu (vaarikas -- Rubus idaeus). Vilikond areneb tervest õisikust, s.o. paljude õite viljumisel. Kui viljad arengu käigus liituvad, tekib liitvilikond, näiteks mooruspuul (Morus sp.) või ananassil (Ananas sp.). Kui perikarp on lihakas, räägitakse lihakviljadest, kui aga kuiv, siis kuivviljadest. Harvad pole juhtumid, kui algselt lihakas vili areneb kuivviljaks. Ühtset viljade
pähikute järgi. Lõikheinaline. Kasvukoht: karbonaatmuldadel Eesti lääne ja põhja osas, lubjarikastel niitudel ja loodudel tavaline. Püsik. Taim on hallroheline, 20-50 cm kõrge, lehed 2,5-6 mm laiad, alaküljel sinakashallid, varrest lühemad ning sellest kaardunult eemalehoiduvad. Isaspähikuid 2 või 3 ja nad on 2-3 cm pikkused; emaspähikuid 2 või 3, 1-5 cm pikad ja asuvad kuni 3 cm pikkustel karedatel raagudel; viljumisel kaarduvad väljapoole. Alumise emaspähiku kandeleht õisiku pikkune või pikem. Põisikud nokata või vaevumärgatava nokaga, erinevates värvivarjundites pruunist kuni must-purpurpu- naseni. Emakasuudmeid 3. Õitseb mais ja juuni esimesel poolel, viljub juunis, juulis. SINILILL Hepatica nobilis ; tõlkides ladinakeelset nime, saame hepar maks; ja 9 nobilis uhke
annaabi.ee 
